„Hakkame pihta,” lausub Juri juhtnuppe timmides.
Cheryl paneb kiivri pähe ja sulgeb silmad. Ta tõmbub lauast eemale, aga jätab kaks sõrme lauale toetuma. Ta ei kuku, kuigi saab vihjeid selle kohta, mis on all ja mis üleval, ainult keelel kihisevate šampusemullide järgi. Ta tõstab sõrmed laualt üles. Ta ei tuigu enam. Ta hakkab nutma – see on traumajärgne pisaratetulv; nüüd, kui tal on kiiver peas ja ta tunneb ennast turvaliselt, võib ta ennast lõdvaks lasta. Esimesel korral, kui ta kiivri pähe pani, vabanes ta viimase viie aasta jooksul esmakordselt sellest lakkamatust kukkumistundest. Täna on tema eesmärgiks seista vabalt 20 minutit, kiiver peas, ja püüda jääda keskendunuks. Selleks, et 20 minutit järjest sirgelt seista, vajab n-ö tavaline inimene – rääkimata „vankujast” – Buckinghami palee vahisõduri väljaõpet ja vilumust.
Ta paistab rahulik. Aeg-ajalt ta kohendab pisut oma asendit. Tõmblused on lakanud ja müstilised deemonid, mis enne tundusid tema sees olevat ning teda lükkavat ja tõukavat, on haihtunud. Tema aju dekodeerib kunstlikust vestibulaaraparaadist saabuvaid sõnumeid. Need rahuhetked on tema jaoks ime – neuroplastiline ime, sest kõditavad aistingud keelel, mis tavaliselt jõuavad ainult ajuossa, mida nimetatakse sensoorseks kooreks – see on aju õhuke pealmine kiht, mis töötleb puutemeele andmeid –, jõuavad aju uudse juhtetee kaudu tasakaaluandmeid töötlevasse ajupiirkonda.
„Tegeleme praegu sellega, et vähendada selle seadme mõõtmeid, nii et selle saaks talle suhu ära peita,” lausub Bach-y-Rita. „Nagu ortodont kleebib breketi. See on meie eesmärk. Siis saaks ta, ja ka teised sama probleemiga inimesed, hakata jälle normaalset elu elama. Me otsime võimalusi, kuidas oleks seda aparaati kandes võimalik süüa ja rääkida nii, et keegi teine ei saa arugi, et neil selline seade suus on. Samalaadseid probleeme pole mitte ainult nendel, kellel avaldusid gentamütsiini kõrvaltoimed,” jätkab ta. „Eile ilmus The New York Times’is artikkel eakate inimeste kukkumisprobleemidest. Eakad pelgavad kukkumist rohkem kui tänavaröövli ohvriks langemist. Kolmandik vanuritest kipub kukkuma ning nad jäävad liikumise asemel pigem koju, ei kasuta oma jäsemeid ja muutuvad füüsiliselt veel hapramaks. Ma arvan, et probleem tuleneb osalt sellest, et vestibulaarsüsteem – täpselt nagu kuulmine, maitsmine, nägemine ja meie teised meeled – hakkab vananedes nõrgemaks jääma. See seade aitaks ka neid.”
„On aeg,” lausub Juri ja lülitab masina välja.
Jõuame nüüd teise neuroplastilise ime juurde. Cheryl eemaldab keelel oleva seadme ja võtab kiivri peast. Ta näol on lai naeratus, ta seisab vabalt, silmad kinni, ega kuku. Ta avab silmad ning tõstab lauast kinni võtmata ühe jala õhku, hoides teise jala peal tasakaalu.
„Ma armastan seda meest,” lausub ta ning läheb ja embab Bach-y-Ritat. Ta tuleb minu juurde. Ta on emotsioonidest tulvil, ta on vaimustuses, et kindel maa on taas jalge all. Ta embab ka mind.
„Tunnen end vankumatult ja kindlalt. Ma ei pea mõtlema, kus mu lihased on. Saan nüüd millegi muu peale ka mõelda.” Ta läheb tagasi Juri juurde ja annab talle musi.
„Ma rõhutan, et see on tõepoolest ime,” ütleb Juri, kes peab ennast andmetest lähtuvaks skeptikuks. „Tal ei ole peaaegu üldse loomulikke sensoreid järel. Viimase 20 minuti jooksul oli tal kunstlik sensor. Tõeline ime on aga see, mis toimub praegu, kui me oleme seadme eemaldanud ning tal ei ole ei kunstlikku ega ka loomulikku vestibulaaraparaati. Meil õnnestus temas mingi sisemine jõud äratada.”
Kiivrit esimest korda proovides kandis Cheryl seda ainult ühe minuti. Nad märkasid, et pärast seda, kui ta kiivri ära võttis, võis täheldada „järelefekti”, mis kestis umbes 20 sekundit ehk kolmandiku ajast, mille jooksul seade peas oli. Järgmine kord pani Cheryl kiivri kaheks minutiks pähe ja järelefekt kestis umbes 40 sekundit. Seejärel katsetasid nad seadet 20 minutit, lootes saavutada ligi seitsmeminutilise järelefekti, kuid kolmandiku asemel kestis järelefekt seekord hoopis kolm korda kauem ehk terve tunni. Bach-y-Rita lausub, et täna teevad nad järgmise 20-minutilise kiivrikatse, et uurida, kas seadme kandmine tekitab mingisuguse õppimisefekti, mis võiks järelefekti veel pikemaks venitada.
Cheryl hakkab veiderdama ja edvistama. „Ma saan jälle kõndida nagu naine. Enamik inimesi ei pea seda ilmselt tähtsaks, kuid see on suur asi, kui ma ei pea enam jalad harkis kõndima.”
Ta ronib tooli peale ja hüppab alla. Ta kummardub põrandalt asju üles võtma, et näidata, kuidas suudab ennast uuesti sirgu ajada. „Viimane kord suutsin ma järelefekti ajal hüppenööriga hüpata.”
„Hämmastav on see,” ütleb Juri, „et asi ei piirdu tema puhul lihtsalt kehahoiaku säilitamisega. Kui ta on seadet mõnda aega kandnud, käitub ta peaaegu normaalselt. Suudab poomil käia. Suudab autoga sõita. See tähendab, et vestibulaarfunktsioon on taastunud. Kui ta pead liigutab, suudab ta sihtmärgile keskenduda, mis näitab, et ühendus nägemis- ja vestibulaarsüsteemi vahel on samuti taastunud.”
Tõstan pilgu ja näen, et Cheryl tantsib Bach-y-Ritaga.
Cheryl juhib.
Kuidas on võimalik, et Cheryl suudab ilma masinata tantsida ja on saavutanud uuesti normaalse talitlusvõime? Bach-y-Rita arvates on sellel mitu põhjust. Esiteks, tema kahjustatud vestibulaarsüsteem on kaootiline ja „mürarohke” ning saadab välja juhuslikke signaale. Kahjustatud koeplokkidest pärinev müra blokeerib seega kõik terve koe poolt saadetavad signaalid. Masin aitab tervetest kudedest pärinevaid signaale tugevdada. Ta arvab, et lisaks aitab masin kasutada teisi juhteteid ning siinkohal tulebki mängu plastilisus. Ajusüsteem koosneb paljudest neuronaalsetest juhteteedest ehk teineteisega ühendatud ja käsikäes töötavatest närvirakkudest. Kui teatavad võtmetähtsusega juhteteed blokeerida, läheb aju ringiga ümber nende, kasutades vanemaid juhteteid. „Minu ettekujutuses käib see umbes niimoodi,” lausus Bach-y-Rita, „et kui te hakkate näiteks siit Milwaukeesse sõitma ja sild on kinni pandud, olete otsekui halvatud. Seejärel hakkate kasutama vanu väiksemaid põldudevahelisi teid. Mida rohkem te neid teid kasutate, seda lühemaid marsruute te kohalejõudmiseks avastate ning seega hakkate järjest kiiremini pärale jõudma.” Sellised „sekundaarsed” neuraalsed juhteteed esmalt „avatakse või paljastatakse” ehk tuuakse päevavalgele ning neid korduvalt kasutades hakkavad need tugevnema. Sellist „avamist” peetakse üheks põhiliseks mehhanismiks, kuidas plastiline aju ennast ümber korraldab.
Asjaolu, et Cheryli järelefekt järk-järgult pikeneb, viitab sellele, et paljastatud juhtetee muutub järjest tugevamaks. Bach-y-Rita loodab, et Cherylil õnnestub treeninguid jätkates järelefekti kestust edaspidi veel suurendada.
Paar päeva hiljem saab Bach-y-Rita Cherylilt e-kirja, kus viimane kirjeldab järelefekti kestust. „Järelefekt kestis kokku 3 tundi ja 20 minutit… Mu peas hakkab taas võnkuma – täpselt nagu tavaliselt… Mul on raskusi, et sobivaid sõnu leida… mu peas hakkab kõik ujuma. Olen väsinud, kurnatud… depressioonis.”
Valus Tuhkatriinu lugu. Väga raske on pendeldada erinevate olukordade vahet. Cherylil on tunne, nagu ta oleks surnud, ellu ärganud ja seejärel taas surnud. Teisest küljest, 3 tundi ja 20 minutit järelefekti pärast kõigest 20-minutilist masina kasutamist tähendab, et järelefekt kestis masina kasutamisest 10 korda kauem. Ta on esimene „vankuja”, keda eales on ravitud, ning isegi kui järelefekt enam ei pikene, saaks ta seadme neli korda päevas mõneks ajaks pähe panna ja elada normaalset elu. On aga põhjust loota enamat, sest näib, et iga seanss treenib tema aju ja venitab järelefekti pikemaks. Kui see nii jätkub…
… See jätkuski. Järgneva aasta jooksul kandis Cheryl seadet üsna sageli, et saada leevendust ja pikendada järelefekti kestust. See pikeneski mitme tunnini, seejärel mitme päevani ja seejärel nelja kuuni. Nüüd ei kasuta ta seadet enam üldse ning ei pea ennast enam „vankujaks”.
Aastal 1969 avaldas Euroopa juhtiv teadusajakiri Nature lühiartikli, mis mõjus väga ulmeliselt. Artikli põhiautor Paul Bach-y-Rita oli ühtaegu teadlane ja taastusraviarst – harv kombinatsioon. Artiklis kirjeldati