Kahest halvast valiti teine.
AGA aitab sellest poliitökonoomilisest heietusest; meenutus nõukogude võimu ja minu suhtest jäi katki selles kohas, kus ma täheldasin oma tutvusringkonna pimestatust „välismaa” võludest. Tuul puhus antud juhul läänest itta. Aga mina olen ikka olnud vastu tuult kuseja.
Ühesõnaga – ma hakkasin kiusuks ümberringi valitsevale meelsusele punast juttu ajama. Näiteks kui tuli mõni sõber välismaa ajakirjaga, mille sees pilt hästi laiast ja läikivast Chrysleri limusiinist, mida siis kogu poistekamp ohkides vaatas, jätkus minul põikpäisust väita, et see sitt pole auto ega midagi, aga vaat Žiguli, see on juba midagi. Kuidas nii, imestasid sõbrad. No lihtsalt on nii, vastasin mina.
Hea, et mulle selliste demaršide eest peksa ei antud.
Võib-olla saingi ma toona kommunistide sabaraku kuulsuse külge. Ent paradoks oli selles, et kõik mu sõbrad-tuttavad, need põhimõttelised välismaaihalejad, olid ammu enne mind pioneeriorganisatsiooni liikmed, sellal kui mina käisin koolis endistviisi punase kaelarätita.
Ma ju ei saanud astuda organisatsiooni, kuhu kuulusid absoluutselt kõik!
Obstruktsiooni oli lihtne korraldada: teades, millisel päeval toimub järjekordne pühitsemine pioneeriks, tuli enne seda haigeks jääda. Astmaatikuna polnud see mulle mingi probleem – kui oli vaja arsti juures köhida ja palavikust hõõguda, tegin ma seda täiesti loomutruult.
Pioneeriks hakati võtma alates neljandast klassist. See toimus igal poolaastal: sügisel ajastati oktoobrirevolutsiooni aastapäevale ja kevadel 1. mai pühadeks. Möödus neljas klass, siis viies, siis kuues, mina olin endiselt ainus kaelarätita inimene meie klassis. Täielik valge vares.
Naljakas, aga minusse suhtuti siiski nagu pioneeri. See tähendab, et kõikidele nendele ülekoolilistele ja isegi ülelinnalistele pioneeriüritustele, mis toimusid õppetöö ajast (ja millal siis veel?!), tiriti ka mind kaasa.
Sa ei saa olla tuhande pioneeri hulgas ainus mittepioneer.
Tõsi, pioneerieast väljumise piiril ma kuidagimoodi sinna organisatsiooni ikkagi sattusin. Ilma pidulike tseremooniateta. Anti ette hoiatamata märk ja kaelarätt kätte ning öeldi, et tere tulemast.
Kummaline, aga sama lugu kordus hiljem komsomoliga. Keskkooli ajal olin ma oma klassis ainus inimene, kes ei kuulunud kommunistlikusse noorsooühingusse. Enamgi veel, ma ei kahtle selles, et kogu meie koolis olin ma vanuseastmes 15 kuni 18 eluaastat ainus taoline tüüp.
Seda kirjutades ei löö ma endale vastu rinda, et vaat kus mina, vaat kus ikka olin vabadusvõitleja, nõukogude võimu perssesaatja! Ma ju ütlesin, et ma ei osale massiüritustel.
Komsomoli astuti kaheksandas klassis. Paljud minuealised on meenutanud, et nende astumine noorsooühingusse toimus jõhkrale survele alludes – nad jäeti pärast tunde lukustatud klassi istuma niikauaks, kuni kirjutasid valmis avalduse, mis algas sõnadega „palun mind vastu võtta Nõukogude Liidu Kommunistlikusse Noorsooühingusse…”.
Ma ei saa öelda, et Sillamäe koolis oleks midagi taolist kunagi juhtunud. Küll aga mäletan end istumas klassis ja lugemas sellesinase ühingu põhikirja. Eriti huvitas mind osa, milles kirjeldati komnoorelt nõutud isikuomadusi. Tegemist oli tõelise „kvaliteetinimesega”: ta mitte ainult ei võidelnud tulihingeliselt Lenini ideede elluviimise nimel, vaid oli ka õppetöös eesrindlikem ning tema käitumine teinuks au isegi pühakule, ta paistis silma vanema põlvkonna austamisega ning viimse veretilga ohverdamisega kodumaa altarile. Seda lugedes tekkis minu peas, nagu ma tollal arvasin, geniaalne idee: ma teatan oma klassijuhatajale ning kooli komsorgile5, et vabandust, seltsimehed, aga niisugust inimest, keda siin kirjeldatakse, te minus küll ei leia. Mul on õppimisega kehvasti, mul on mõnikord käitumisega probleeme, mul esineb individualismitendentse ja, mis seal salata, on juhtunud sedagi, et ma valetan iseenda naha päästmiseks. Ma tunnetan enda tühisust, ent samas pean kalliks Lenini üritust ja kommunistlikke ideaale, nii et ma ei saa lubada, et minusugune vääritu võetaks vastu sellesse õilsasse organisatsiooni, sest minu lisandumisega võib meie lõplik võit edasi lükkuda, kuna ülejäänud seltsimehed, need, kel on nõutavad ideaalsed omadused, peavad minusugust põrsast lisakoormana kaasas vedama. Minu taotlust astuda kommunistlikusse noorsooühingusse ei näe te sel põhjusel, et mulle on lõpmatult kallis meie partei ja tema asutaja, suure Lenini üritus. Te kahtlemata mõistate mind, seltsimehed!
Sellise kõne meisterdasin oma peas valmis, isegi kuratlikult itsitades, kujutledes, kuidas nende näod venivad seda pikemaks, mida vingemad volüümid ma oma kõnele peale keeran.
Kõne jäi pidamata. Ma jäin päev enne komsomoli vastuvõtmist haigeks.
Tallinna tehnikakoolis õppimise ajal ei teinud mulle keegi katset komsomoli asjus läheneda ja hiljem keskkoolis ma ei allunud enam survele. Võib-olla mind ka ei survestatud nii väga, sest ma olin selleks ajaks hankinud endale alkoholiga liialdava noormehe alibi.
Aga siiski istusin ka keskkoolis vähemalt ühel klassi komsomolikoosolekul, sest see toimus klassijuhatajatunnis ehk siis päevaplaanis sel ajal, mil ma olin kohustatud olema koolis. Ukse taha mind ka ei saadetud, nimme, et saaks mu nina toppida sama sita sisse, milles olid sunnitud tuhnima mu vaesed ärapiinatud klassikaaslased ja selles mingil põhjusel osalema kohustatud klassijuhataja.
Koosolek ei olnud ei absurdne ega koomiline mitte üheski faasis. Koosoleku kohta, kus loeti kivistunud näoga ette mingeid üleliidulisi direktiive ja võeti neist tulenevalt kohustusi meie klassi tasemel (tõsta, parandada, saavutada, kaasata, olla veelgi eesrindlikum jne), võiks öelda, et see oli sama lõbus nagu onaneerimine umbjoobes – peksad pihku nii kaua, kuni riist hakkab juba paiste minema, aga tulemust ei mingit. Midagi nii tuima nagu see toonane komsomolikoosolek pole ma oma elus enam kogenud.
SÕJAVÄES nähtud koosolekud olid vähemalt lõbusad. Ma olin seal oma patarei komsomolisekretär. Sarjasin mõnuga komnoore Ruzimorodovi alias Fedja (vene keeles on pärisnimi Fedja äpu või totu sünonüüm) kommet toppida oma märjad jalanartsud kuivama madratsi alla ning panin kõigile südamele, et rahvusvahelise imperialismi üha aktiivsema õõnestustegevuse nurjamise huvides peab meie patarei rivilaul kõlama edaspidi eriti hoogsalt.
Ja kui veel saabus võimalus kuulata polgu partorgi, kuldhammastega majorit, kes oli nii uskumatult punapea, et tema ilmumisel positsioonidele oleks talle pidanud peale heitma maskeerimisvõrgu, sest muidu tuvastanuks Ameerika spioonsputnikud tema porgandoranžilise näojume kiirguses meie ülisalajased raketilaskeseadeldised – ai, siis läks veel eriti lustakaks, sest see partorg ehk väeosa komandöri asetäitja poliitilisel alal haaras kohe härjal sarvist kinni ning hakkas sarjama Prantsuse ja Itaalia mängufilme, mille „mesimagusad muinasjutukesed eksitavad polgu isikkoosseisu sotsialistliku realismi radadelt”. Porgandivärviline major nõudis, et edaspidi näidatagu polgu klubides rohkem niisuguseid filme nagu „Lenin Poolas”. Selle peale ei suutnud isegi presiidiumis istunud polgukomandör muiet tagasi hoida. Politruk ei olnud tegeliku eluga ilmselt üldse kursis, hakates sarjama fantoomnähtust – mingeid Itaalia või Prantsuse filme polnud meie polgu klubides kunagi näidatud.
Oot… Aga kuidas ma siis olin sõjaväes oma patarei komsomolisekretär, kui mul õnnestus kogu keskkooli vältel säilitada puhtus?
Kõik oli banaalsuseni lihtne. Sõjakomissariaadis ehk selles asutuses, kus minusuguseid väeteenistuskohuslasi arvel hoiti ja õige aja saabudes menetlema hakati, pandi mind igasuguse keerutamiseta valiku ette: noormees, sa kas astud kiirkorras komsomoli ja me teeme nii, et sa lähed aega teenima Leningradi lähedale, või sa ei astu komsomoli ja me saadame su Novaja Zemljale või Tšukotkale.
Mul kulus kolm sekundit, et aru saada, kui