Meil on meie põlevkivi. Kuna elektril põhineb meie heaolu ning majanduslik olemasolu, siis ei suuda ma meie peaministri loosungit „jõuame viie rikkama riigi hulka!” ära imestada. Ma saadaks ta puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Hariduselt keemikuna saaks ta sinna sukeldumatagi aru, mis värk on. Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks. Igal asjal on oma hind, seda teab enamik meist, aga teab vaid teoreetiliselt. Seal järve juures on see hind näha ja kes tahab, võib ka katsuda. Et siis kogu elu selle jälge oma ihul kanda.
Põlevkivikarjäär on meie energianäljast tekkinud pidalitõvehaavand Alutaguse rinnal.
Maapõu kraabiti tühjaks„pruunist kullast”, nagu seda hellitavalt kutsuti. (Nõukaajal oli kombeks maavarasid „üle kullata”, näiteks nafta oli „must kuld”; ilmselt pidi see näitama proletaarse riigi asjalikku ükskõiksust kuldvasika ja kõiksugu mammona suhtes.) Mis edasi? Edasi olid ette nähtud looduse taastamise programmid, aga kahjuks pole mul põhjust nende tulemuslikkust uskuda. Väikese poisina käisin mõned korrad Viivikonna karjääri maadel taskuraha teenimiseks mände istutamas ja seal nähtu põhjal kahtlen ma väga selles, et kiviklibusse pistetud nõrgad istikud võinuks juured alla võtta. Pinnas oli nii kehv, et minu lapsekäed ei suutnud labidat isegi poole peale sisse suruda; me lihtsalt kraapisime veidi pinda ja panime siis väetid männitaimed sinna klibu sisse surema.
Eesti kaitsevägi korraldab praegu nendes kohtades miinipildujatest ja rakettrelvadest õppelaskmisi. See oli kuumaastik minu lapsepõlves ning ega ta nüüdki väga teistmoodi paista.
Ent õnneks algab karjääridest rikutud maa lõppedes taas ürgmaastik, mis ulatub lõunas kuni Peipsi järveni.
Seal kusagi sügavamal sisemaa pool olid rikkalikud jõhvikapaigad. Tõestuseks Sillamäel kuuldud jutt: ühe vana naise olla tema perekond metsa ajanud, pannud ta elama mingile soosaarele ja käinud regulaarselt tema korjatud jõhvikasaaki turul müümas, kuni ajanud sedasi autoraha kokku. Arvutame: kakskümmend kopikat liiter, auto maksis kuus tuhat rutsi, ühe rutsi ekvivalendiks on viis liitrit jõhvikaid, mm… auto ostuks oli vaja korjata kolmkümmend tuhat liitrit jõhvikaid. Üks inimene saanud sellega paari suve kestel hakkama. Sihukesed metsad on Alutagusel!
Kuna Sillamäel puudub põhja-lõuna mõõde, siis määravad sealse elu ida-lääne suunalised tõmbe- ja tõukejõud. Minu kodulinn asub neljakümne viie kilomeetri pikkuses koridoris, mille idapoolses otsas on Narva ja läänepoolses Jõhvi. Ta asub täpselt selle keskel. Ma ei tea, millises suunas ta praegu liigub. Minu ajal oli suunaks ida.
Sõna „koridor” toob silme ette räpasevõitu läbikäigu, kust püütakse kiiresti läbi minna, et jõuda avaratesse elutubadesse ja verandadele päikesepaistet ning kauneid vaateid nautima. Koridor. Kuidas sai ilusaks peetav itaalia keel sellise sõna sünnitada? Poola koridor, valuutakoridor, koridorikamp… Meie maja koridori alumisel trepimademel käis troostitu seltsielu. Eriti talvel külmaga, kui vene noored, kel polnud kusagil mujal olla, kogunesid end soojendama leigete radikate juurde. Nad ei suitsetanud ega joonud seal. Võib-olla tahtnukski, aga see oleks põhjustanud majarahva raevuka reaktsiooni. Nad flirtisid seal niisama ega seganud otseselt kedagi, ehkki pidevalt prõmmiv välisuks ja viimasegi sooja väljalaskmine pakase ajal põhjustas alumiste korruste elanike hulgas urinat. Ent lapsed pidid ju kusagil olema. Vaevu soojendavate radikate toel tekkisid koridorisuhted, mis kasvasid lõpuks koridoriromaanideks.
Kunagi, kui ka mina otsisin vastust ajastu põletavale küsimusele „kes ikkagi on Vladimir Putin?”, sattusin lugema uurimust Leningradi ühiskorterites elanud ja sirgunud põlvkonnast. Putin kasvas ühes niisuguses korteris. Uurimuses väideti, et Leningradi noorsugu, kellel puudus kodus võimalus omaette jääda – sest see kodu oli sisuliselt ülerahvastatud kasarmu –, sai oma esimese seksuaalse kogemuse majade koridorides. Poisid toppisid kohmitsedes oma riista tüdrukusse, seistes täissülitatud räpastel treppidel ja tundes… kes võtaks öelda, mida nad tundsid? Kas julma blokaadi ajal oli moraal alla käinud ja võime häbeneda koos sellega? Kuidas sai seksuaalakt olla iha ja armastuse pillerkaar (nii on vist kombeks seda iseloomustada), kui seda painas mõne suvalise korteriukse avanemise oht ning alateadlik ootus, et kohe paugatab all uks ja kostavad tõtlikud ülespoole kiirustavad sammud. Ah jaa, mul läks meelest mainida, et tollal ei käinud majade välisuksed lukku.
Mõni ime, et Kremli jõudnult sorgib see koridoripõlvkond Vene ühiskonda enda loodud võimuvertikaaliga, käitudes totaalse kontrolli kehtestamise püüdluses nagu ühiskorteris elav koputaja või mõni väike raudteeametnik, kellele ei tule pähegi, et inimestele elamiseks mõeldud korter peaks erinema reisijaid täis kiilutud vagunist.
Sillamäe noored minu teada koridorides ei keppinud. Kuigi pagan teab, kesklinna majades, viiekümnendatel ehitatud proletaarsetes „lossides”, olid ju samuti ühiskorterid. Viiekümnendatel ehitatud majadel oligi selline kontseptsioon: koridor, sealt avanevad uksed kõrgete lagedega tubadesse, igas toas üks leibkond, koridori lõpus on ühine köök, vannituba ja peldik. See oli kommuun, ent erinevalt Lääne suurlinnades tudengitest ja lihtsalt vabal tahtel moodustunud kommuunidest oli siin tegemist perekondadega, kelle kokkuviijaks oli alternatiivide puudumine.
Väiksena arvasin ma, et Sillamäe on läbikäigukoridor. Teadsin kindlalt, et lahkun sealt esimesel võimalusel. Lääne suunas.
Sealsete väheste eestlaste pilgud olid suunatud läände.
Seal elades oli ikka tunne, et Sillamäest lääne poole jäävatest linnadest ja maakondadest rääkides oleks kohane kasutada mõistet „päris”-Eesti.
Mulle ei meeldinud minu linn. Praegu on seda keeruline seletada minu tuttavatele ja sõpradele, kes Sillamäe külastamise järel on vaimustunud sealsest plaanipäraselt väljaehitatud stalinistlikust keskkonnast. Mõnel on olnud silma ka looduse märkamiseks. Saja aasta tagustes mälestustes on minu kodukohta kirjeldatud idüllina. Nojah, tegelikult oli seda kogu Eesti põhjarannik.
Ma juhtusin kunagi Eesti rahvusraamatukogus ühe romaani jaoks materjali otsides silmama kahekümnenda sajandi alguses Peterburis trükitud omapärast reisijuhti. Autor kirjutas enesekindlalt ning vastuvaidlemist välistavalt, et erinevalt igavast Soome lõunarannikust pakub Eestimaa kubermangu põhjarannik maalilisi vaateid, kauneid mõisaansambleid, ilusaid ja puhtaid liivarandu ning romantilisi koski, mis sööstavad kõrgelt paekaldalt alla Soome lahte. See kõik oli veel kaheksakümmend aastat tagasi olemas ka Sillamäel. Mis „ka”! Ennekõike Sillamäel!
Narva-Jõesuust mitte kuigi kaugel kasvanud inimesena ei tulnud mul ometi lapsepõlves kordagi pähe, et Sillamäe võis kunagi olla kuurort. Linna kohal kõrgunud suitsev tehasekorsten ning kaugele merre ulatuv salapärane rajatis rikkusid rannast vaadates läänesuunalise vaate lõplikult ja parandamatult. Mis sealt vastu vaatas, oli puhtakujuline tööstuslinn.
Ma ei kujutanud siis ette, mis võis olla minu linna asemel enne, kui sinna tekkis „see”. Ikka seesama „see”, mis seondub suitsevate tehismägede ja ereroheliste järvedega, „see”, mida ma väiksena kahtlustasin omaenda kopsuhaiguse põhjustajana. See sada korda neetud tehas, mis võib tänases maailmas olla kui tahes unikaalne ja minugi poolest rahvuslik uhkus (on või?), sest seal toodetakse täna haruldasi muldmetalle, mida muidu saab veel ainult Hiina tehastest, ja olgu ta pealegi, see tehas, meie varustajaks kraamiga, milleta ei saa teha sülearvuteid ega mobiiltelefone, ehkki mõlemad on minu elu lahutamatuks osaks muutunud, aga minu poolest võiks ta ikkagi maapõhja vajuda! Ja parem, kui teda poleks üldse kunagi minu kodurannikule ehitatud.
See kuradi tehas.
Ent põliselanikud, nemad pidid ju mäletama, mis oli meie linnas enne tehast?
Ma ei teadnud ühtegi põliselanikku.
Üks kummalisemaid asju seoses Sillamäega ongi just see. Mul pole kordagi olnud juhust rääkida mõne inimesega, kes mäletaks, milline oli see koht enne sõda ja industrialiseerimist.
Hiljuti Sillamäed külastades otsisin üles linna muuseumi (minu lapsepõlves niisugust asutust meil polnud) ja sain seal ringi vaadates veel kord kinnitust, et minu kaaslinlaste kohamälu algab