Hommikul oli mees ergum, Olivia tassis hommikutee juurde selle, mille mees eile söömata oli jätnud. Kummatigi maitses mees toite loiult, Olivia jälgis nõutusega mehe isutust. Rääkis mehele külalistest ja mees noogutas heakskiitvalt. „Taipasid tõve ära, sinust on saanud siis metsamoor, ma olen heades kätes. Ennast miskipärast ravida ei oska.“ Seda öeldes mees muheles ja rüüpas tubli sõõmu Olivia keedetut. Olivia oli sisimas oma uue nime peale hämmingus. Metsamoor siis metsamoor, vara küll veel seda nime pruukida, kortsudki näos puuduvad. Muidugi oli see tunnustus, selles polnud kahtlustki. Mehe hinges aga oli ikka veel midagi, mis seletamisele ei allunud, niivõrd ebamäärased tunded hõõgusid Olivia poole. Pikkamisi muutusid mehe mõtted ikka rahulikumaks, silmades soe helk oma naise hoolitsusest. Olivia hoomas äkki, et meeski nagunii loeb tema mõtteid ja tema muremõtted pidid märkamatud olema. Tuli mõelda kindlalt ja elurõõmsalt. Nii ta ka üritas.
Mees istus tihti lävepakul, Oliviagi sobitas ennast tema õlale toetuma. Natuke oli läinud paremuse poole ja vastne metsamoor oli rahul. Ühel pärastlõunal, kui Olivia oli mööda minemas, ütles mees külalisi tulevat. Olivia kuulatas teraselt, miski ei ennustanud kellegi tulekut. Isegi kõige kaugemates säutsudes polnud midagi hoiatavat. Olivia vaatas mehele otsa küsiva pilguga, mees sõnas, et kauasest metsas elamisest on tal taju ka nende tulijate avastamiseks, kes üsna kaugel on. Kui meelde tuletada, oli mees ennegi kummalisi ennustusi teinud. Nüüd istus ta mehe kõrvale ja süvenes oma meeltesse. Midagi tajuda aga tal ei õnnestunud. Nähtavasti oli tema aim veel maailmas laiali, selle ühte koondamine käis üle jõu. Sellegipoolest oli naine elevil mõttest, et kunagi oskab ka tema pika maa taga tulijaid avastada, kes teab, mida Endu talle veel õpetab, äkki ka nõidumise kunsti. Olivia oli mehe sellest oskusest kuulnud külas, kus ta elas. Sealgi oldi metsmehest kuuldud, näinud polnud teda aga keegi. Temast liikusid kuulujutud, üks imelikum kui teine, aga peaaegu alati oli sealt keegi abi saanud. Sinna minna kardeti, ka kaugel metsa sügavusest tema leidmine oli keeruline ja minek võeti ette viimases hädas. Ainult mõningad kütid teadsid tema asukohta ja olid temaga tuttavad. Olivia külast polnud keegi sinna minna julenud. Kuulujuttude müriaad oli oma tööd hästi teinud.
Mõnetunnise tegevuse järel paistsidki tulijad. Mida lähemale nad said, seda tuttvlikumad nad näisid. Olidki kodukülast, mees ja naine, keda Olivia hästi tundis. Nähes naist valdas neid hämmeldus, ka mingil määral nõutus. Metsmehe naine ei saanud ju olla Olivia, nende küla inetu… nende terekäsi oli ebalev ja nad tahtsid mehega rääkida. Mees, tulles tarest välja sõnas, et tema on haiglane ja metsamoori teha on, kas ta nad ära kuulab. Pidanud isekeskis nõu, otsustas naine rääkimise enda peale võtta. Oliviale oli naise palve kergesti täidetav – juured, mida nad mehega suve pööripäeval maa seest kaevasid, olid väge täis ja ootasid abivajajaid. Kõigepealt sättis Olivia naise koos mehega varikatuse alla pikutama. Väsinud teelised tundsid kergendust, kui Olivia varsti aurava teekruusiga, millele mõningad head sõnad peale loetud olid, et tõbist meest arstida. Ta nimetas mehele, mida ta ettevaatamatusest valesti teinud ja kuidas edaspidi ennast hoida. Ka rääkis ta, et nädala pärast on tema tõbi läinud, kui mees teeb seda, mida Olivia talle õpetab. Rahulik ja asjalik metsamoor mõjus kui palsam, külalised rääkisid külauudiseid, jätmata mainimata ka Olivia pere. Kõik elasid vanaviisi, külaelu polnud metsamooriks tulemisest peale muutunud. Mõtted veeresid perele, kui Olivia taas lävepakul istus, kuulates varikatusealust norskamist. Vahest tundis ta isast puudust, isa oli pere rahulikum pool ja oli enamasti sunnitud elama elu, mis kuulus naisele, kes suures osas kodus pahuravõitu kannataja oli ja muutus meeldivaks ja asjalikuks üksnes teiste juuresolekul. Mees oli naise jaoks elust läbi aitaja ja lohutaja, muud temas ei nähtud. Vahest püüdis mees protestida. Siis tõusis kisa ja omavahel rääkimised katkestati paugupealt. Õigusest polnud mingit kasu, seda paistis jääma naisel ülegi. Nägemata muud pereelu, oli Olivia metsamooriks saades üllatusega avastanud armastuse ja hoolivuse, üksteise mõistmise ja arvestamise. Koju käima Olivia ei kippunud, naine tunnetas kuidas elati. Miskit polnud muutunud. Ta poleks osanud nendega enam millestki juttugi ajada, hea ja halva läbinägemise tundmused olid teravad ja halastamatud. Nüüd nägi ta kõike tõe valguses.
Endu vajas tõsist ravi. Ehkki Olivia juuresolekul tegi ta reibast olekut, vajas ta puhkust ja Olivia juurdles selle üle, mis haigus mehel siiski olla võib. Metsmehe olek ei andnud sellele mingit vastust. Olivia ise pidi tõe jälile saama, see aga ei edenenud üldsegi. Olivia mõistis, et aidata saab üksnes kõrgem jõud, tema omast jääb ravis väheks. Ikooni poole vaadates palus ta näidata lihtsat vastust lihtsale küsimusele. Muidugi mõistis ta, et Jumalal on palju teisi, kellele abi vaja, see palve aga oli Oliviale tähtsam, kui tema enese elu. Äkitselt mõistis ta, kui põimitud nende saatus on. Avastus pakkus Oliviale rõõmu ja rahulolu, aga edasi teda ei aidanud. Mingite mõjude ajel oli metsamoori taju veel nõrguke.
Hommikupäikese tõustes lahkusid tänulikud külalised ja Olivia sai tegelda oma mõtetega. Ka Endu oli märganud tema mõtlikkust ja suhtus sellesse rahumeelselt. Metsamooril peab olema aega oma mõtete jaoks. Nagunii teadis meheraas, mille ümber tema mõtted käisid, vaikis aga selle kandi pealt. Tarkus ei tule niisama, selle jaoks peab endale midagi selgeks tegema, selle kas näiliselt või päriselt läbi elama. Selleks kulub aega ja seda oli metsamoorile vaja anda niipalju, kui ta seda soovib.
Mingil hetkel tuli Oliviale mõte minna Kaljusaarele ja olla pisut järve seltsis. Meheraas oli metsa jalutama läinud, metsa tervendamist pruukima. Pisut sõitu ja algeline sõiduriist jooksis Kaljusaare kaldasse. Olivial oli aeg üle vaadata oma valdus, millest olenes suurel määral talvine heaolu. Kõik taimed olid kasvanud tema meeleheaks ilusamaks, oli vaja vaid nendega mõni sõna rääkida, nende mulda kobestada ja kinnitada, et nad on vajalikud ja neid pole hooletusse jäetud. Seda tehes uitasid mõtted igal pool, millessegi süvenemata. Tema liigutused muutusid aeglasemaks ja aeglasemaks, Olivia oli kuskil ära. Ta uitas kusagil, nähes mingeid unenäolisi inimesi. Olivia arvaski, et ta on suigatanud ja näeb und. Sellist selget. Vana, pika halli habemega taat andis talle terekäe, vaatas teda teraselt ja sõnas, et vajalikud taimed leiad kivirahnu kõrvalt Koopamäe juurest. Seejärel vanamees kadus ja alles jäid mingid sebivad inimesed, keda ta nagu aitas ja ei aidanud ka. Osa tundusid tuttavad, isegi väga, kuid nad olid võõraste nägudega, isegi hääled olid teised, aga kindel oli arvamus, et nad on head tuttavad. Siis tuli hobuse seljas ratsanik, kelle mõjuvõim ulatus üle Olivia võimete ja metsamoor pidi tema abi ootama. See ootus tundus lõputu. Koopamäe hämarus kiskus Oliviat kaasa, seal peitus saladus. Mets selle ümber oli võõralt vaikne, ilma ühegi hääleta. Selles vaikuses oli miski ahastama panevalt kadunud…
Äkiline raputus äratas Olivia reaalsusesse, tema käsi oli ümber oataime, ähvardades seda välja kiskuda. Olivia eemaldas ettevaatlikult käe ja oli selgest unenäost hämmeldunud. Mees halli habemega, ratsanik, mingid inimesed, kes olid tuttavad ja ei olnud ka. Tähtsam oli sõnum halli habemega mehe käest, et vajaliku taime leiab Koopamäe juurest. Sellest mäest polnud ta veel kuulnud, tuleks Endu käest küsida. Taimi rohides mõtles ta ikka ja jälle unenäo viidetele, selle tahkudele ja pisikestele nüanssidele, mis võisid kunagi talle vajalikuks osutuda. Neid mõtteid jätkus ka veel järgnevatesse päevadesse.
,, Kas selline koht, nimega Koopamägi on kaugel?“ uuris Olivia mehelt oma pingsate mõtete vaheajal. Endu kinnitust mööda oli selline koht täiesti olemas, sinna oli poole päeva jagu käimist lõunasse minnes. Rääkides Endule unenäost, selgitas mees, et nähtud und saab tõlgendada ainult unenäo nägija, mitte keegi teine. Seepärast ei võtnud mees ka midagi seletada, sõnades, et unenäod peegeldavad mõnikord ka tulevasi sündmusi, mõnikord eelmiste elude sündmusi ja tegematajätmisi. Seos unenägude ja reaalsusega olevat Endu sõnul nii kummaline, et on tarvilik talletada iga viimane kui detail nähtust, see võib olla vajalik ja võib mitte ka olla. Endu sõnul on tal unenägudest palju kasu olnud.
Metsamoori tohterdamise tõttu paistis mees natuke kõbusam, paraku endist jõudu ja särtsakust ei tulnud. Üha enam mõtles Olivia halli habemega vanamehe sõnadele. Kuidas ta taime ära tunneb, kui ei tea, mida otsida tuleb. Ikka suurem sund ärgitas Oliviat viimaks ütlema, et tal oleks vaja Koopamäe juures käia. Endu vastu ei vaielnud ja hommikuvalguse tihenedes asus metsamoor teele, saanud Endult