Mets kohises koduselt ja mingit hirmu naine ei tundnud. Enne siiatulekut oli tal pisut kõhedust metsa ees, siin hakkas vähehaaval võitma tundmus, et inimesi tuleb rohkem karta. Metsaelanikud oskasid alati aupaklikus kauguses olla, nende tegemised olid varjul ja vaiksed. Vahest harva eksisid ilvese kikkkõrvad või karu jämehäälne mörin õue piirimaile, karuga vastamisi oli naine saanud ja mesikäpp oli soliidselt temast välja tegemata kõrvale tihnikusse pööranud. See kordus mõninga aja järel ja karu viskas nüüd vaid hooletu pilgu tema suunas ja astus oma astumisi edasi. Ilvesele meeldis luurata, tema uudishimu oli piiritu ja vahest jälgis ta naise tegemisi terve metsasolemise jagu. Temast polnud ohtu, mets pakkus talle kindlasti midagi paremat. Lindude häälitsushoiatused reetsid ka kõige vingemad luurajad ja Olivial tuli muhelus kellegi põõsastikus peitmise mõttest.
Tare ootas tulijat, Olivia tundis oma tooli istudes kogu maailma parimaid mõtteid. See tool, kuhu ta ennast tulemise esimesel päeval istuma sättis, oligi talle jäänud. Endul olid kuldsed käed, ei läinud kaua aega, kui ka Endu enda jaoks oli samasugune, ainult rohkem metsa järele lõhnav tool. Oma toolist oli naine mõelnud kui mingist võlujõudu omavast, seal istudes puhkas nii keha kui hing. Toolil istudes tulid huvitavad tundmused ja nägemused, temas oli kerge suigatada ja näha midagi imelist, mis päeva hoopis teistsuguseks muutis, avaramaks ja helgemaks. Mehe vahestisi toimetusi jälgides sai Olivia aimu nii mehe mõtete tulvast kui vaiksest olemusest, armastusest ja kiindumusest naise vastu.
Õhtupäikese helgis trepil teed juues adus Olivia, et keegi võõras ligines. Lindude hoiatavad hääled kostsid aina ligemalt. Olivia ootas kannatlikult, püüdes aimata siiatulijate mõtteid. Neid kas polnud, või ta ei osanud keskenduda. Viimaks hakkas paistma naine, koos poisikesega. Nende järel sammus Oliviale tuttav kütt, nähtavasti oli ta teejuhiks. Kütt ligines ja tundis huvi, kas tema mees on kodus. Saanud eitava vastuse jäi ta mõttesse ja läks siis eemal seisva naise ja poisi juurde. Nõutult seisev kütt ja naine vahetasid mõned sõnad ja tammusid jalalt jalale. Olivia mõistis naise muret, seda oli täis terve õu, nii vähemalt tundus. Poiss oli haige, viimaseid jõuvarusid oli ta siiatulekuks kasutanud. Olivia sõnas, et nad võivad siia öömajale jääda, tagasiminek sellises seisus ei tulnud kõne allagi. Naine püüdis seletada, miks nad tulid, Olivia ütles seda teadvat. Seni, kui võõrad varjualuses istet võtsid, läks Olivia lakka, kus koos mehega korjatud taimed kimpudena kuivasid. Leidnud taimed, mida ta otsis, tuli ta alla ja asus teed keetma. Millegipärast oli ta päris kindel, et see tee aitab poissi. Viis aurava tassi teed välja poisile ja käskis selle ära juua. Naisel käskis ta teha aseme peenikestest okstest hunnikul ja kütil teda aidata. Selleks puhuks oli varjualuses vanu metsloomanahku rippumas. Siis, toetas ta ennast lävepakule ja jäi niimoodi kauaks liikumatult istuma. Varjualuses valitses vaikus, väsinud teelised olid magama jäänud, nende nohin kiskus Olivia näo muhelusse. Uni ei tulnud. Olivia ei kartnud võõraid, millegipärast oli tal küsimusi endale, mis olid vastamata. Tal oli tundmus poisi valust. Miks ta oli nii kindlalt teadnud, mida poisiga ette võtta. Ta ei olnud päris kindel, mis poisil viga, küll aga teadis, millist teed poiss pidi jooma, et terveks saada. See oli mõistatus. Öö leidis naise oma voodis unetuna niisama lebamas. Seda juurdles ta veel ka hommikuteed keetes ja juues, kui hommikuvalgus aegamööda ümbruse valgemaks muutis ja linnud perenaist nii vara märgates nõutult jälgisid. Juba ärkas kütt ja seejärel ka teised. Olivia tõi toast kimbukese taimi ja tassikese teed poisile, soovitas naisel poisile kodus sellest kimbukesest teed keeta. Ta peaks terveks saama. Keegi teine seda teed juua ei tohi, hoiatas ta. Olivia seletas, et nad võivad veel tänase siin veeta, poiss oli juba tunduvalt kõbusam. Söönud oma märssidest hommikust, arvasid külalised end kojuminemiseks valmis olevat. Naise silmadesse ilmusid pisarad, tema pilk rääkis tänutundest rohkem kui sõnad, mida ta välja öelda suutis. Olivia saatis nad järveni ja vaatas seni, kuni nad metsa vahele kadusid. Järve sõbralik olek vaigistas viimasedki erutavad seigad külaliste tulekust ja tasakesi maja poole liikudes mõtles ta juba mehest, kes varsti pidi tulema. Mehe mõtted olid rahulikud ja temale suunatud. Vähemasti nii ta tunnetas.
Päev oli täis tegemist hommikust õhtuni. Tuba läikima, riided välja tuulduma ja sauna puud ja vesi. Naine tegi seda mõnuga, peatse mehe tuleku õhinas. Ta tundis, et mees ihkab teda samamoodi käte vahel hoida, nagu Oliviagi teda. Pisikesed üllatused mehele varuks, pisikesed vallatused salajaseks vembuviskamiseks erutasid meeli ja viisid rahulikud mõtted hoopis rappa, metsaelanikud vaatasid huviga seda saalimist ja sekeldamist, teadmata, mida sellest arvata. Kus seda enne nähtud, et käib selline jooks. Orav istus ikka veel oksal ja jälgis, millega see temale harjumatu lõpeb. Sebimine lõppes aga õhtuse teejoomisega lävepakul, naine oli ilmselgelt rahul nii enda kui maailmaga. Homse mehe tulekuga seotud ettevalmistused olid tehtud, nüüd võis nautida õhtut. Päikesehelk järvelt pani kissitama ja arvama, et imelisemat aega ei olegi. Ta tundis ainult suve, sügis ja talv võisid siin metsas üsna karmid olla. Sellise seljatagusega, nagu ta Endu, ei kardaks ta midagi. Kevade hakul siia tulnud, ei mõelnud Olivia edasisele. Tema kindlus tugevale seljatagusele oli meelirahustav, uskumus õnnelikku olemisse kindel. Madal paksudest palkidest maja sisendas turvalisust ka üksi olles. Unelevad mõtted valdasid teda ka siis, kui tare hämarus magajale laskus, meelitades unele. Uni tuli äkki, kustutades päevased killud mõtetest, mis laisalt jupikestena tema meeltes ringlesid.
Olivia hakkas ootama juba hommikuteed juues, mõtles teda juba ligiduses olevat. Maldamata teel jahtuda lasta, kiirustas ta välja, trepipakule istuma. Siit paistis kuigivõrd jalgrada, mida mööda mees pidi tulema. Tuttav jalgrada oli tühi, linnud ei teatanud kellegi tulekust. Metsaelu rütm oli tavaline. Hinge pisike ärevus ei jätnudki Oliviat. Eks aeg näitab, millest see tuleb, naine ei suutnud süvitsi tundesse minna. Seda, et mehega midagi väga halvasti oli, ta ei arvanud, ta oleks seda tunnetanud. Linnud uudistasid teda nagu ikka, orav samuti. Kõik, mis oli looduses, tundus tavaline ja argine. Siiski-siiski, taamal oli kuulda linnu hoiatust, ei midagi rohkemat. See oli kaugel ja võis olla millest iganes. Olivia rüüpas teed ja kuulatas teraselt, mida metsal talle pajatada on. Ta võis vahel tundide viisi kuulata metsast kostvaid häälitsusi, mets rääkis ja tema kuulas. Sisimas lootis ta mehe tulekut, lootis kuulda tuttavat pajatust, et mees ligineb. Metsalinnud tundsid Endut ja nende säuts mehe tulekul oli teistsugune. Säuts tuligi. Olivia pani poolelioleva kruusi teega kivile ja kiirustas joostes mehele vastu. Veel polnud meest näha, linnud aga teadsid paremini, nende eest ei saanud midagi peita. Jalgraja käänaku taga mees tuligi. Tema kõnnak näis väsinud ja vaevaline. Olivia jooksis sõnatult mehe juurde ja liibus tema vastu. Mees silitas teda hellalt ja oli silmnähtavalt õnnelik. Olivia tundis, et mees ei ole terve. Mis siis, küll ta tema terveks ravib, selles pole kahtlustki. Saunaleil ja ravitee panevad ka kõige hädisema ennast paremini tundma. Mees toetus pisut temale, õige pisut ja tundis, et tema tugi naise näol on kõige kindlam tugi selles maailmas. Temale võis toetuda, ta oli kõige sitkem, keda mees üldse tundis.
Saanud koju, istus mees väsinult oma tooli. Olivia pani talle ette oma hõrgutised, mida ta oli valmistanud. Mees muheles ja vaatas Oliviat hellusega, mida oli silmnähtavalt palju. Sõnadega oli ta kitsi. Näksides igast asjast natuke, asutas ta saunaminekut. ,,Peale sauna,“ sõnas ta naeratades oma tavalist naeratust. Saun sai kuum, niisugune just, nagu mees tahtis, abivalmis naine vett parajaks solistamas. Endu oli kindlasti ta kehakumerused mällu talletanud, naine ei teinud neid pilke nähes ennast araks. Tema oli täienisti mehe jaoks ja midagi ei peaks jääma ka mehe eest varjatuks. Kui Endu tahaks, võikski ta paljalt ringi patseerida. Mehe õrritamiseks nii tegigi, aga sääsed olid kadedad ja tulid külge. Nende pärast tuli lipata õuest tuppa, seal oli neid talutaval määral. Mehe nühkimisega toime tulnud, asus ta ennast pesema, Endu pilk temale naelutatud. Õhetavad ja rahulolevad, suundusid nad majakesse oma mõnusatele toolidele istuma. Olivia tegi pisikese tule ja keetis Endule teed, mida ta arvas tervendavaks. Mõlemad istusid teekruus käes ja Olivia oli valmis kuulama, millega mees oli äraoldud pikkade päevade jooksul tegelenud. Mees oli napisõnaline, ehituse oli sunnitud pooleli jätma, miskit on tervisega, mis tõbi vaevab, ei tea. ,,Hea on kodus olla. Siin saan terveks,“ oli ta lausunud. Olivia kuulas meest vaikides ja adus, et