Teine selle lühendi tõlgendus oli ehk kõige südamelähedasem Franz Josephile: „Austria erit in orbe ultima” – „Austria jääb viimsena maailma püsima”. See deviis oli Franz Josephi isa lemmik ja see, mida tema poeg, kes austusest esimese Habsburgide soost keisri vastu oli saanud Rudolfi nime, eeskätt meelde tuletas. 20 aastat varem, 1888. aastal, oli kroonprints Rudolf kirglikult kritiseerinud oma isa selle pärast, et ta oli loobunud keiserliku mineviku aupaistest teisejärgulise Euroopa riigi keskpärase saatuse kasuks. Rudolf väitis, et on raske kokku sobitada traditsioonilisi piiritute ambitsioonide visioone ajalooga, mis lõpeb diplomaatilise kompromissiga. See pettumus oli üks põhjusi, miks uuema aja Rudolf – Franz Josephi poeg ja pärija – oli endale 1889. aastal kuuli pähe lasknud.4
Võib-olla suutiski Franz Joseph leppida aupaistest loobumisega. Võib-olla oli paradoksaalsel kombel just see tema suuruse võti. Isegi seda arvestades pani Franz Joseph näidendi juures kindlasti tähele üht asjaolu. See oli tema auks kirjutatud lavateos. Sellegipoolest ei puudutanud ükski unenäopilt tema kuuekümneaastast valitsust. „Keisri unenäo” tegevus lõppes 1815. aastal, viisteist aastat enne Franz Josephi sündimist. Ta ise koos kõigi oma pika elu sündmuste ja saavutustega oli näidendist välja jäänud.
Franz Joseph sündis koos rahvusluse ajastuga 1830. aastal – samal aastal, kui Pariisis lahvatas revolutsioon taastatud monarhia vastu ja kui Poola ülestõusnud peaaegu murdsid Vene impeeriumi haarde. Habsburgid oli küll laiendanud Viini kongressiga oma valdusi, aga nüüd pidid nad vaatama tõtt itaalia, saksa, poola ja lõunaslaavi (või Jugoslaavia) rahvusküsimustega.
Need rahvusküsimused olid Napoleoni lahkumiskingitused. Ta oli nimetanud ennast Itaalia kuningaks. Ta oli laiali saatnud Püha Rooma impeeriumi ning kümneid saksa pisiriike, valmistades seega teed Saksamaa ühendamiseks. Ta oli loonud lõunaslaavlaste maadele Illüüria kuningriigi – hiljem said need rahvad tuttavaks serblaste, horvaatide ja sloveenidena. Ta oli Varssavi hertsogiriigina osaliselt taastanud impeeriumide poolt 18. sajandi lõpul tükeldatud ja maakaardilt kadunud Poola. Kui Habsburgid ja nende liitlased olid need Napoleoni moodustised hävitanud, suhtusid nad rahvuslusse kui revolutsioonilisse ideesse, mida tuli kõikjal Euroopas maha suruda. Metternich, kellest oli saanud kantsler, andis oma politseile korralduse vahistada vandenõulased ning oma tsensoritele korralduse lõigata ajalehtedest ja raamatutest välja kahtlased lõigud. Franz Josephi noorusaegade Habsburgide monarhia oli politseiriik.5
Samal ajal kui Franz Josephit koolitati 1830. ja 1840. aastatel konservatiivset impeeriumi valitsema, maalisid patrioodid tulevasest Euroopast uduse kaardi, kus kohalik värv immitses läbi impeeriumide mustade piiride. 1848. aasta veebruaris puhkes Pariisis järjekordne revolutsioon. Habsburgide valdustes haarasid uhke ajaloo ja arvuka aadliseisusega rahvused – sakslased, poolakad, itaallased ja ungarlased – kinni võimalusest esitada Habsburgidele protestide ja ülestõusudega väljakutse. Nad rüütasid aadli traditsioonilise suurema kohaliku võimu nõudmise uude rahvusliku vabaduse nõudmise retoorikasse. Kantsler Metternich pidi Viinist pesuvankriga põgenema.
Franz Joseph tõusis troonile õrnas eas, 18aastasena. Mässuliste rahvuste vastu, keda juhtis nende oma aadel, otsis ta abi teistelt – rumeenlastelt, horvaatidelt, ukrainlastelt ja tšehhidelt. Mõned rahvused tõstsid keisri vastu mässu, teised jäid talle lojaalseks, aga nii või teisiti olid nad kõik oma olemasolu teatavaks teinud. Niisiis, isegi kui mässulised rahvad lahinguväljal lüüa said, leidis rahvusluse põhimõte üldistamist ja kinnitamist. Veel enam, Habsburgid olid pannud aluse vaiksele ühiskondlikule revolutsioonile. Talupojarahvuste toetuse võitmiseks vabastas ta talupojad nende tavapärastest kohustustest maaomanike ees. Talupoegade lapsed ja lapselapsed võisid saada edukateks talunikeks või isegi linlasteks. Ilma ajaloolise aadlita rahvad hakkasid nägema ennast rahvustena, kes väärivad õigusi.
1848. aastal leidsid patriootlikud ideed küll suurt vastukaja, aga ilmsiks tulid ka nende praktilised vastuolud. Kõik rahvad, kes suutsid rahvusliku vabanemise nimel oma keisrile vastu hakata, tahtsid rõhuda teisi rahvaid: ungarlased slovakke, poolakad ukrainlasi, itaallased horvaate ja nii edasi. Selles olukorras suutis Franz Joseph laveerida vaenupoolte vahel ning leida endale tee tagasi ülemvõimule. Rahvus, kes suutis välja panna kõige muljetavaldavama armee – ungarlased – sai lõpuks lüüa monarhiale lojaalsetelt ohvitseridelt ja sõduritelt (ehkki Franz Joseph pidi alandaval kombel appi kutsuma ka oma naabri, Vene impeeriumi väed). Rahvusküsimusi võisid püstitada kirjanikud ja neile võisid vastust nõuda mässajad, aga vastust anda ei saanud neile ilma monarhide ja kindraliteta.
1848. aasta revolutsioonid, mida mäletatakse rahvuste kevadena, olid kuningatele ja keisritele õppetunniks. Pärast 1848. aastat taipasid monarhid rahvusluse riske ja võimalusi ning alustasid isekeskis uut laadi rivaliteeti. Rahvused polnud suutnud valida oma valitsejaid, seepärast valisid valitsejad nüüd endale rahvusi. Auhinnaks oli Saksamaa – ligi 30 riiki, mis kokku panduna olnuks Euroopa kõige rikkam ja võimsam maa. 1850. aastatel püüdis Franz Joseph ühendada kõiki saksa riike oma valitsuskepi alla, paludes väiksematelt valitsejatelt allumist temale, kuid ei suutnud.
Saksamaa ühendati ilma Habsburgideta. Nobe noor saksa kuningriik Preisimaa oli see, kes leidis viisi, kuidas ühendada dünastiline valitsemine saksa rahvuslusega. Preisimaa oli suur saksa monarhia, mille pealinn asus Berliinis ja mida valitses Hohenzollernite dünastia. Hohenzollernitest, kes olid omal ajal allunud Habsburgidele, olid saanud nende võistlejad. Kui Habsburgid vajasid hääli, et jääda Püha Rooma riigi keisriteks, said Hohenzollernid selle eest soodustusi. Kui Habsburgid vajasid toetust Hispaania pärilussõja ajal, nõustusid nad andma Hohenzollernitele kuningatiitli. Suurim Hohenzollernite soost valitseja, Friedrich Wilhelm, kindlustas riigivõimu kaks sammast: rahanduse ja sõjaväe. 1683. aastal, kui Habsburgid sulatasid reliikviaid, et saada kulda oma Osmanite piiramisrõngas pealinna kaitsmiseks, kehtestas Preisimaa maksusüsteemi. 1740. aastal vaidlustas Preisimaa pragmaatilise sanktsiooni kehtivuse ja seega ka Maria Theresia valitsemisõiguse ning ründas Habsburgide riiki, haarates lõpuks enda kätte suurema osa rikkast Sileesia provintsist. Hohenzollernid polnud nüüd mitte üksnes kuningakoda, vaid suurvõim, mis oli Habsburgid lahinguväljal puruks löönud.6
1866. aastal ründas Preisimaa kuningas Wilhelm I Habsburgide impeeriumi, mida valitses Franz Joseph. Sadová lahingus sai arvuliselt väiksem Preisi armee tänu paremale relvastusele ja organiseeritusele otsustava võidu. Preisi väed oleksid võinud marssida edasi Viini peale, aga Preisimaa kantsler Otto von Bismarck ei soovinud Habsburge hävitada. Ta tahtis hoida nende riiki puhvertsoonina enda ning Venemaa ja Osmanite vahel, et ise samal ajal ühendada ülejäänud Saksa alad rahvuslikuks monarhiaks. Kui Bismarck 1870. aastal provotseeris sõja Prantsusmaaga ja selle võitis, oli ta oma eesmärgi saavutanud. See sõda tõi paljud väiksemad Saksa riigid tema poolele ning võit Prantsusmaa üle tegi Preisimaast Euroopa võimsaima sõjalise jõu. Saksamaa ühinemine kuulutati välja Versailles’ palee Peeglisaalis 1871. aasta jaanuaris. Üks suur Preisi kindral oli kord öelnud, et trooni turvalisuse tagab poeesia. Suurim saksa poeet Friedrich Schiller uskus, et Saksamaast saab üks rahvus siis, kui tal on rahvuslik teater. Tuli välja, et selleks rahvuslikuks teatriks oli välismaal peetav sõda. Sulg on vägevam koos mõõgaga.
1866. aasta lüüasaamine ning Habsburgide väljasurumine Saksamaalt avaldas Habsburgide perekonna järgmisele põlvkonnale tohutut mõju. 1860. aastal sündinud ertshertsog Stefan oli Bismarcki rahvusliku ühendamise ajastu laps. 1866. aasta sõjas kihutas Preisi armee läbi tema koduprovintsi Moraavia, kus kirjutati alla ka rahulepingule. Sel ajal kui Stefan sai 1870. aastatel Moraavias hariduse, oli selle provintsi naabriks kadestamisväärselt võimas Saksamaa. Näis, et Saksamaa ühinemine sulges Habsburgid alalisse kaitseseisukorda. Nad pidi kas seisma vastu sakslastele nõrga vastasena või liituma nendega nõrga liitlasena. Franz Josephi põlvkond teadis,