Esimene unenäopilt on kahe suure kuningliku perekonna vahel sõlmitavast abielulepingust. 1515. aastal läksid Habsburgid riski peale välja, sidudes end Poola valitsejate ja Ida-Euroopa juhtiva perekonna Jagelloonidega. Sõlmides topeltabielu, riskisid nad oma kroonimaadega, selleks et saada võimalust võita endale Jagelloonide maad. Ludwik II Jagelloon oli Poola, Ungari ja Tšehhi kuningas, kui ta 1526. aastal Mohácsi lahingus oma väed Osmanite impeeriumi armee vastu viis. Ta sai lüüa ning lahinguväljalt põgenemisel kukkus ta jõge ületades oma hobuselt ja uppus selle all. Abielulepingu tõttu oli tema naiseks Habsburgide printsess; pärast Ludwiki surma nõudis naise vend Tšehhi ja Ungari krooni endale. Tšehhist ja Ungarist said Habsburgide kroonimaad, mida pidasid enda omaks kõik Habsburgide valitsejad kuni Franz Josephini välja. Ungari kuningas Mátyás I Corvin oli kirjutanud 15. sajandil: „Sõdu teised pidagu! Sina, õnnelik Austria, naitu! Mis teistel annab Marss, saab Veenuselt osaks sulle.” Ta pidas silmas Hispaania omandamist: Habsburg oli abiellunud troonipärilusjärjekorras kuuenda printsessiga ja siis pealt vaadanud, kuidas ülejäänud viis vastutulelikult ära surid. Sama teed läks ka tema enda Ungari kuningriik.
Ent Ungari valdamine ei ole nii lihtne, nagu Tulevik Rudolfile seletas. Habsburgide ja Osmanite vahel möllas sõda. 1683. aastal marssisid Osmanid saja tuhande sõduriga Viini enda peale. Igal pool Habsburgide valdustes helisesid ja siis vaikisid kirikukellad, andes häiret enne, kui nende linnad türklaste kätte langesid. Viin oli piiramisrõngas ja Habsburgid lõksus. Appi tuli neile põhjapoolne naaber, samuti katoliiklik Poola kuningriik. Poola kuningas tõttas oma kardetava ratsaväega lõunasse ning jäi laagrisse künkale, millelt avanes vaade linnale. Tema rüütlid kihutasid Osmanite laagritesse nagu musta pigi oja, mis neelas kõik oma teele jääva, nagu kirjutas üks muhameedlasest kroonik. Teises unenäopildis näitas tuleviku vaim Rudolfile Habsburgide keisri ja Poola kuninga kohtumist. Osmanid olid puruks löödud ning Habsburgidest said Ungari ja Kesk-Euroopa valitsejad, kelle võimu keegi ei vaidlustanud.
Sõda võidetud, tuleb Habsburgidel raskusi abieludega. Nagu Tulevik Rudolfile selgitas, seisab neil ees mitu päriluskriisi. Habsburgid valitsesid suurt osa Euroopast ja maailmast sama perekonna kahe haruna, millest üks andis valitsejad Hispaaniale ja selle kaugel asuvatele koloniaalvaldustele, teine Püha Rooma riigi keisrid ja Kesk-Euroopa peremehed. 1700. aastal suri Habsburgide Hispaania liin välja ning Kesk-Euroopa haru sõdis edutult Hispaania ja selle impeeriumi valdamise pärast. Ka sellel harul polnud meessoost pärijat, kes oleks võinud troonile asuda. Probleemi lahenduseks oli niinimetatud pragmaatiline sanktsioon, mida kujutati Tuleviku kolmandas unenäopildis. Selles kuulutas keiser kaheksa-aastase ertshertsoginna Maria Theresia juuresolekul, et temast saab keisri troonipärija. Maria Theresia astus Habsburgide troonidele 1740. aastal ja temast sai kogu dünastia üks kõige kuulsamaid valitsejaid. Tulevik kinnitas Rudolfile, et see keisrinna hakkab valitsema kindla käega.
Keisrinna Maria Theresia viis oma perekonna abieluimperialismi põhimõtte selle loogilisse äärmusse, nagu avaldas tuleviku vaim Rudolfile neljandas pildis. Selles näidati Maria Theresiat ja tema peret 1763. aastal aplodeerimas klaverit mängivale noorele Mozartile. Pildil olid ka Maria Theresia kuusteist last. Mozartile viitamine oli kena viis anda mõista, et Habsburgid on tsiviliseeritud valitsejad ja kunstide patroonid, aga selle pildi keskne sõnum oli, et Maria Theresia oli oma üsa ja aru varal laiendanud Habsburgide võimu Euroopas. Ta valmistas oma vanimat poega valitsejaks ning valitses siis koos temaga, ning ta pani nii paljud oma tütred, kui ta suutis, mehele Euroopa monarhidele. Vanim poeg oli Joseph, valgustatud absolutist, kes sarnaselt oma emaga soovis teisendada Habsburgide monarhia avarduvad maaalad hästi administreeritud riigiks. Maria Theresia noorim tütar oli Maria Antonia, keda rohkem tuntakse tema prantsuspärase nimega Marie Antoinette kui Prantsuse revolutsiooni antikangelannat.
Kui Maria Theresia läkitas oma tütre Prantsuse kroonprintsile mõrsjaks, oli see tüüpiline Habsburgide abieludiplomaatia näide. Prantsusmaa oli Habsburgide traditsiooniline vaenlane. Ehkki nii Prantsusmaa kui ka Habsburgide monarhia olid katoliiklikud riigid, oli Prantsusmaa toetanud muhameedlaste Osmani riiki, kui selle sõdurid Viini suunas marssisid. Üks Prantsuse diplomaat oli isegi püüdnud pistiseid jagades ära hoida poolakate sekkumist. 16. ja 17. sajandi ususõdade ajal oli Prantsusmaa toetanud protestantlikke vürste Habsburgide vastu. Prantsuse Bourbonide dünastia oli Habsburgide peamine rivaal Mandri-Euroopa võimuvõitluses. Prantslased leiutasid oma pikaajalise konfrontatsiooni kestel Habsburgidega tänapäevase diplomaatia, mille aksioomiks oli, et riiklikud huvid seisavad kõrgemal kõigist muudest kaalutlustest. Sellise armutu lähenemise vastu saatsid Habsburgid tüdruku, kes pidi riidest lahti võtma. Kui 14aastane Maria Antonina 1773. aastal Reini ääres oma rõivastest vabastati, sai temast sümboolselt Prantsuse printsess Marie Antoinette, ning ta kinnitas vana korra legitiimsust, võttes osa kahe kõige väljapaistvama perekonna abielulepingust.
Kuusteist aastat pärast seda, kui Maria Theresia oli üritanud taltsutada Bourbonide vaenulikkust, kinkides neile oma tütre, kukutas Prantsuse revolutsioon selle kuningakoja. Prantsusmaa kuninganna troonilt tõugatud Marie Antoinette avastas, et temast on saanud lihtkodanik ning süüdistatav riigireetmises ja veel hullemates kuritegudes. Giljotiin oli tabanud tema tuttavate ja armastatud inimeste kaela. Vanglas kästi tal 1792. aastal suudelda huultele ühe printsessi maharaiutud pead – kuulujuttude järgi olevat too olnud tema lesbiarmuke. 1793. aastal mõisteti ta süüdi revolutsiooni takistamises ja oma poja seksuaalses kuritarvitamises. Ta giljotineeriti Revolutsiooni väljakul.2
Kui Prantsuse revolutsioon 1790. aastatel terrorivalitsusse ja siis diktatuuri kaldus, püüdis Napoleon Bonaparte oma suure armeega kogu Euroopas vana korda kukutada. Ta tõi kaasa uut laadi poliitika, sellise monarhi valitsemise, kes väitis oma võimu tuginevat pigem rahvale kui jumalikule hierarhiale. Kui Napoleon oli end 1804. aastal keisriks krooninud, pani ta oma sugulased nende uute kuningriikide troonidele, mille ta oli loonud Habsburgidelt ja teistelt võistlejatelt äravõetud maadele. 1810. aastal proovisid Habsburgid taas abieluga, pakkudes keisri tütart Napoleonile mõrsjaks. Tehingu leppis kokku kaval Habsburgide diplomaat Klemens von Metternich. Abielu tõepoolest toimus ja tulemuseks oli õnnelik paar. Et Habsburgid olid neutraalsed, võis Napoleon 1812. aastal Moskva peale marssida. Hukule määratud sissetung Venemaale oli katastroof, mis muutis kõik. 1813. aastal liitusid Habsburgid Napoleoni-vastase koalitsiooniga ja viimane sai lõplikult lüüa.
Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid eelmänguks viiendale unenäopildile, mille Tulevik Rudolfi silme ette tõi: Viini kongress aastail 1814–1815. Teise korruse toas, mille kolmest aknast avanesid vaated keiserlikule pealinnale ja mille lagedes oli neli võret Metternichi spioonide jaoks ning viis ust läbirääkivate poolte jaoks, sõlmiti Euroopas rahu. Selle juhtprintsiibid olid õigusriik, et monarhiad peavad olema dünastiate valitseda; ja jõudude tasakaal – et ükski riik ei tekitaks segadust ülejäänud maailmajaos. See viimane unenäopilt, mida Tulevik Rudolfile näitas, oli lootusrikas. Habsburgid ei olnud tulnud Napoleoni sõdadest välja mitte üksnes võidukatena, vaid keskse tähtsusega võimuna, mille huvides oli Euroopa stabiilsus, ning võimuna, mille stabiilsus oli teiste Euroopa riikide huvides. Nende partnerid viimases Napoleoni-vastases koalitsioonis – britid, venelased ja preislased – kiitsid selle tulemuse heaks. Prantsusmaa, kus monarhia taastati, sai tagasi oma varasema positsiooni Euroopa suurriigina.
Maailmas on kõik korras, lõpetas tuleviku vaim. Rudolfi valdusi, mille ta oli rajanud kavaluse ja vägivallaga, hoitakse alles ja laiendatakse õnnelike abielude, naiste võimu ja taktitundelise diplomaatia abiga. Näidendi lõpuosas kiitis Rudolf heaks oma dünastia sellise pehme loo, öeldes, et ta on ka ise sõjast väsinud ning rõõmustab rahu sõlmimise üle.
Näidendi autor, krahvinna, kellele oli abiks valitsuse tellimus, jättis kõrvale kaotatud au ja hiilguse teema, rõhutades rahuteemat. Habsburgide jaoks oli Viini kongress õnnestunud – see oli kinnitanud nende õigusi vanadele põhjapoolsetele valdustele Poolas ja lõunapoolsetele Aadria mere ääres, aga isegi nõnda laiendatuna ei olnud nende riik midagi muud kui Kesk-Euroopa impeerium.
Publikule oli teada, et keisrid Rudolfi ja Franz Josephi vahelisel ajal olid seisnud palju suuremate nõudmiste eest ja valitsenud palju suuremaid valdusi. Mitu keisrit oli pretendeerinud tervele maailmale või isegi enamale. Karl von Habsburg,