Willy õppis ringi uitama just siis, kui tema isa lõpuks paikseks jäi ning lõi oma perele miniatuurse kuningliku Poola Habsburgide Galiitsia raames. Stefani kahe ossi juurde Żywiecis kuulus 40 000 hektarit metsa, mis on peaaegu neli korda suurem kui Liechtensteini vürstiriik või viiendik Ameerika Rhode Islandi osariigist. Tema valdustel oli isegi omaette majandus; Stefan sai päranduseks õlletehase, mille tema onu oli rajanud 1856. aastal. Stefan investeeris sellesse suuri summasid, ostis kõige kaasaegsema sisseseade, paigaldas elektrivalgustuse, hankis raudteevagunid. Viimaseid kasutati ka palkide transpordiks tohutu suurtest metsavaldustest. Nendest ettevõtetest saadavat tulu kasutas ta selleks, et muuta suursugusemaks 19. sajandil ehitatud „uut lossi”, mille ta oli valinud oma pere eluasemeks Poolas.51
Vana loss, Żywiec.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Stefani ehitajad lisasid lossile terveid uusi tiibu, kuhu iga laps sai endale apartemendi. Stefan laskis maalida perekonnaportreed, mis rippusid kõrvuti Poola kuningate kujutistega, mida ta oli oma Euroopa ringreisidelt kogunud. Lossiseinu ehtis uhke segu Habsburgi soost kuningate, Poola kuningate ja Stefani enda perekonnapiltidest. Pargihooned meenutasid ümbruskonna mägede jahimajakesi. Stefan ehitas oma naisele Poola renessansi stiilis kabeli. Maria Theresia saatis paavstile itaaliakeelse kirja, paludes luba pidada kabelis kolm korda päevas missat. Paavst täitis tema soovi, ehkki nad mõlemad teadsid, et otse lossi maade kõrval asus kena katoliku kirik. See oli siiski väljaspool maailma, mille need Habsburgid ostsid, ehitasid ja mida nad juhtisid.52
Stefan oli endiselt võimatult püsimatu, nagu Poola kunstnikud ja arhitektid peagi teada said. Kord saatis ta kiirtelegrammi selleks, et muuta ühe akna asukohta – muutus, mis pole üksnes esteetiliste, vaid ka konstruktsiooniliste tagajärgedega, eriti kivihoone puhul. Ta patroniseeris moodsaid disainereid, selle sõna mõlemas tähenduses. Ta oli kontaktis Galiitsia modernistlike maalikunstnikega, kelle jaoks tema lossi elutubadest sai omamoodi salong. Näis, et talle meeldis nende poolalikkus rohkem kui nende modernism. Isegi kui ta uusimaid stiile rahaliselt toetas, ei suutnud ta hoiduda neid kritiseerimast. Ta ütles, et tema tütre Eleanora toa jaoks valmistatud art nouveau mööbel nägi välja, nagu oleks see „tehtud surnud närvihaige luudest”.53
Perekonnaportree, 1911, Wilhelm esimeses reas.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Nii nagu Stefanit pidevalt mingi ebatäiuslikkus ärritas, oli ta ka alati sama innukas korraldama mõnda absurdset meelelahutust. Ta eraldas lossis ühe toa raudteemängule, mida mängiti miniatuursete auruveduritega ja mille stsenaarium viis alati rongiõnnetusteni. Majast väljas innustus Stefan nüüd autodest niisama kirglikult, nagu ta varem oli suhtunud jahtlaevadesse. Ta tegi sõidukite proovisõite kogu Euroopas, külastas tehaseid Suurbritannias ja Prantsusmaal ning laskis oma plaanide järgi autosid disainida. 1908. aastal korraldas ta „Meie sõprade automobiilide kongressi”, mis tõi Habsburgide keisririigi, Saksamaa ja Venemaa motoriseeritud aadlikud Żywiecisse, et õnnitleda end oma kaasaegsuse puhul. Stefan kasutas autosid Poola rahvuslike ürituste külastamiseks, näiteks siis, kui tal õnnestus osaleda ühel päeval romantilise poeedi traagilisel draamaetendusel Krakówis ja järgmisel päeval ühe isamaalise kuju avamisel Żywiecis.54
Oma isa autode tagaistmelt nägi Willy haljendavat maastikku. Nende loss asus orus, linnas, mida igast küljest ümbritsesid Karpaadi Beskiidide aheliku laugjad nõlvad. Kuusemetsad katsid mägesid jalamist tippudeni, need mäed olid talvel lumised, kuid suurema osa aastast läbitavad. Kui ilm lubas, matkas perekond lähedal asuvatesse mägedesse. Nad leidsid mäetipus neid ootavad piknikud – teenrid olid lõkketule tuhas supi, vorsti ja kartuli üles soojendanud. Talvel uisutas perekond jõekesel või käis lossipargis kelgutamas.
Nii möödusid aastad, mida täitsid igapäevased kohustused ja ettearvatavad naudingud. See oli perekond, kus tüdrukud mitte ainult ei palunud endale jõuluks poni, vaid ka said. Tohutu suuri jõulupuid maha võttes Stefan tavaliselt süütas nad põlema. Neile kuulus ka üks jugapuu. Seda ei raiutud kunagi jõuluks maha, vaid see kasvas rahulikult Lošinji saarel, kus ta ikka veel kasvab Stefani rajatud aedade keskel selles teises, soojemas piiniate maailmas.55
Stefani kujutlustemaailmas ei saanud lapsepõlv iial otsa, aga ometi oli see lõppemas. Kuus last astusid kodudest, mille nende isa oli ehitanud, laia maailma, milleks nende isa oli püüdnud neid ette valmistada. Galiitsias tuli Willyl pealt näha, kuidas tema kolm õde võtsid vastu Poola aristokraatide seast valitud kosilasi. See oli keerukas ettevõtmine. Viini õukonna arusaamise kohaselt ei olnud Poola printsid, kes neile külla tulid, võrdsed partiid Willy õdedele, kes olid Habsburgide ertshertsoginnad. Stefan teadis, mida ta võib kaotada, aga ta teadis ka, mida ta võib võita. Kui tema tütred abielluvad Poola aristokraatidega, siis ei saa nad sünnitada poegi, kes kõlbaksid valitsema Habsburgide impeeriumi. Teisest küljest võiksid sellised abielud muuta nende perekonna väliselt poolalikumaks ning anda terve rea kandidaate tulevasele Poola troonile: tema ise, tema pojad, väimehed, pojapojad.
Habsburgid abiellusid selleks, et valitseda, ning peagi abielluti. 1908. aasta septembris kuulutasid Stefan ja Maria Theresia välja oma tütre Renata kihlumise Poola vürsti Hieronymus Radziwiłłiga. Radziwiłłid olid üks vana Poola suursugusemaid perekondi, kuhu sündis vürste, piiskoppe ja sõjamehi. Samuti oskasid nad võita südameid. 19. sajandil alguses oli Saksa keiser armunud ühte Radziwiłłi; 20. sajandil abiellus üks Radziwiłł Jacqueline Bouvier’ õega. Hieronymus ja Renata pidid läbi tegema piinlikult palju õukondlikke protseduure, enne kui neid võidi laulatada. Viin ei tunnustanud peigmehe mitmesuguseid tiitleid. Renata pidi ütlema lahti kõigist oma tiitlitest ja ka õigusest nimetada end „keiserlikuks ja kuninglikuks kõrguseks”. Noorpaar pidi heaks kiitma ka abielueelse lepingu ja varade lahutamise.56
Stefan aitas Poola ühiskonnal aru saada, milline sündmus neid ees ootas. 15. jaanuaril 1909, päev enne Renata laulatust, teatasid poolakeelsed ajalehed Habsburgide, Vene ja Saksa impeeriumis, et see liit ühendab „Habsburgide keiserliku perekonna suurepärase poola perekonnaga”. Kui Renata ja Hieronymus Radziwiłł Żywieci lossikabelis laulatati, lõid nad seega midagi uut – Habsburgide perekonna Poola haru. Kasukaid ja sulgedega ehitud kõrgeid karvamütse kandvad peigmehe külalised väljendasid oma ülevoolavat rõõmu häälekalt. Nende perekonna suurepärasust oli tunnustanud kõige suurepärasem perekond üldse. Hieronymus kinkis oma vastsele kaasale kasuka, üks teine Radziwiłł kinkis Stefanile karunahaga vooderdatud saani.
Stefani ja Habsburgide jaoks oli see hetk, mis nõudis ettevaatlikku diplomaatiat. Habsburgide õukond hoidis uue klanni troonipärilusest eemal, aga soovis ka hoida sidet oma perekonna uue Poola haruga. Keiser Franz Joseph teadis, et Poola ühendamise küsimus oli kõigis kolmes impeeriumis aktuaalne ning et tema perekonna Poola haru andis talle teatava eelise Vene ja Saksa keisri ees. Tema enda rahvuslike järeleandmiste poliitika nägi ette Poola rahvusluse ettevaatliku tunnustamise. Keisri esindaja ei öelnud oma toosti taktitundeliselt mitte saksa, vaid prantsuse keeles. Żywiec asus väga lähedal Saksa piirile, mille taga poolakad olid sunnitud kuulama saksa keelt nii koolis kui ka kirikus. Stefan pidas oma kõne poola ja prantsuse keeles.57
Peagi tõi Mechtildis teise abielusideme ühe Poolat minevikus valitsenud kõrgaadli suguvõsa liikmega. 1911. aastal tegi ta koos oma kihlatu, Olgierd Czartoryskiga läbi