Ent Stefani poola rahvuse omaksvõtmine oli midagi enamat kui tüüpiline Habsburgide manööver võimu saamiseks. See kätkes endas loobumist tüünest ajatuse tundest, merest kui piirideta võimu allikast, saarest kui inimloomuse täiustamise paigast. Nende perel tuli kogeda aega kui konarlikku edasiliikumist rahvusliku vabanemise suunas. Stefan leidis Galiitsiast eest poola rahvuse, millega ta võis ühineda, aga mitte sellise, mida ta oleks võinud korrastada nagu aeda või tüürida nagu jahti. Selles uues kodus libises isegi perekond tema kontrolli alt välja. Willy põlgas ära oma Poola päranduse, eelistades enda valitud alternatiivset natsiooni, Ukrainat.
Stefan ja Willy hüppasid rahvuskuningriikide otsingul kaldale. Nagu meremeestega juhtub, leidsid nad, et maa nende jalge all kõigub. Willy suundus koos isaga rahvuste ebakindlasse tulevikku, aga mitte ilma jäädvustamata oma randmetele keiserliku lapsepõlve ajatust: leebelt sadamas õõtsuva paadi allalastud ankur, läbi pimeduse viiva kaardistamata teekonna põhjatäht. Sinine värv jäi tema naha alla, kust seda Pariisi restorani varjudes silmas närvilise daami tähelepanelik pilk ja ülekuulamiskambri kalgis valgussäras Stalini hoolimatu ametnik.
ROHELINE
Idamaine Euroopa
1906. aasta sügisel viis ertshertsog Stefan perekonna merereisile Lošinjilt Istanbuli, et kohtuda Osmanite impeeriumi sultaniga. Õnnelik Willy pardal, navigeeris ta jahtlaeva lõunasse läbi Aadria mere suudme. Teel pidi tema ja ta meeskond tõrjuma piraatide rünnakuid püssitulega. Willyle ja tema vendadele see vaatemäng ja põnevus kindlasti meeldis. Kui püssilasud vaibusid, leidsid nad end juba Vahemerelt, purjetamas ümber Kreeka ja läbi müütide maailma. Stefan jäi ankrusse Korfu saarel Kreekas, et külastada keisrinna Elisabethi jaoks püstitatud paleed. Ta oli lasknud panna sellele Trooja sõja legendaarse kangelase Achilleuse järgi nimeks Achilleion. Trooja sõda sai alguse seepärast, et kreeka jumalannad ei suutnud jõuda üksmeelele, kes nende seast on kõige kaunim; see oli igati kohane lugu Elisabethi jaoks, kes samuti kogu elu muretses, kas ta ikka on kuningannadest kõige armastusväärsem. Achilleus nagu Elisabethki oli isekas ja pirtsakas. Troojas otsustas ta võidelda või oma telgis mossitada kõige isekamal põhjusel. Need olid legendid, mille Elisabeth Korfule palee ehitamisega kaasaega tõi. Ta oli olnud üks paljudest eurooplastest, kes veenis tänapäeva kreeklasi, et nad on antiikaja kreeklaste järeltulijad, ning et antiikaja pärand ei kuulu mitte üksnes Euroopale, vaid ka eriliselt kreeka rahvusele.46
Korful kiitis Stefan Elisabethi palee kõiki detaile. Mõlema Habsburgi jaoks tähendasid kreeklased Euroopa tsivilisatsiooni algust, mida nende perekond – nii nagu nemad sellest aru said – jätkas. Stefan oli muidugi ka Kuldvillaku ordu rüütel ning seegi Habsburgide juhitav rüütliordu oli nime saanud Kreeka müüdist – Iasoni ja argonautide loost. Selles oli Iason kogunud kokku maailma kõige väljapaistvamad vägilased ja viinud nad oma laeval Argo itta, et otsida imelist kuldvillakut. 1430. aastal asutatud rüütliordu liikmed olid näinud Iasoni reisis kristliku ristiretke mudelit. Nad andsid vande, et vallutavad Osmanite pealinna Istanbuli (Konstantinoopoli) ja võtavad selle kristlastele tagasi. Kui Habsburgide soost Hispaania kuningas Felipe II 1570. aastatel sõjalaevastiku ehitas, et lüüa Vahemerel Osmaneid, kuulus sellesse ka suurejooneline laev Argo. Merel sai Osmanite impeerium küll sellise veidra sümboolika saatel lüüa, ent maismaal ohustas ta Habsburge endiselt. 1683. aastal piirasid nende armeed Viini. Stefan, kes oli Poola ajalugu uurinud, teadis, et vaid Poola ratsaväe rünnak oli päästnud Viini. Poola kuninga teismeline poeg, kes sel päeval Viini päästmise lahingus osales, kuulus Kuldvillaku ordusse. Sama orduga ühinesid Stefani pojad.47
Müüdikangelased Achilleus ja Iason olid mõlemad itta purjetanud vallutusmõtetega. Achilleus oli alistanud Trooja turtsaka raevuga, tappes selle suurima sõjamehe ning lohistades tema alasti surnukeha ümber linnamüüride. Iason võrgutas Medeia, kes seejärel reetis oma perekonna, et aidata Iasonil saada kuldvillakut. Habsburgide visioon ristisõda pidavast tsivilisatsioonist, mis tungis edasi mõnikord kangelase mõõga, aga sagedamini Cupido noolte varal, pöördus islami ja idamaade, Osmanite impeeriumi näiliselt igavese ohu vastu. Osmanid olid Lähis-Idas kanda kinnitanud umbes samal ajal, kui Habsburgidest oli saanud Euroopa keskne võim. Pool aastatuhandet võitlesid need kaks dünastiat maal ja merel ja nende vaen sõnastas kogu Kagu-Euroopa ajaloo.
Aga nüüd, 20. sajandil, rahvusluse ajastul, oli see kõik muutunud. Islam, mis kord oli oma vägevusega olnud nii kardetav, ähvardas nüüd Habsburge oma nõrkusega. Osmanite impeerium ei olnud Habsburgidele murettekitav naaber mitte seetõttu, et ta oleks kristlikelt impeeriumidelt maid ära võtnud, vaid sellepärast, et ta loovutas maid uutele kristlikele kuningriikidele. Esimene neist, Kreeka, asus Habsburgide impeeriumist piisavalt kaugel, et olla meeldivaks lisandiks Euroopa kaardil. Üks loojaid, keda Elisabeth kõige rohkem imetles, Inglise romantismiajastu poeet lord Byron, oli langenud Kreeka iseseisvussõdades. Ent järgmine iseseisev kuningriik, Serbia, oli hoopis midagi muud. Sel oli piir Habsburgide impeeriumiga ning selle elanikud rääkisid väga sarnaseid dialekte Habsburgide riigi lõunaosa elanike keelega. Pärast 1903. aastat valitses Serbiat vaenulik dünastia, mis oli ilmselt huvitatud oma territooriumi laiendamisest ümbritsevate impeeriumide arvel. Serbia – ja rahvuslus üldiselt – oli Habsburgidele sama suureks ohuks kui Osmanitele.
Ehkki merereis itta meenutas vaimult Achilleust ja Iasonit, oli Stefani teekond hoopis teist laadi. Ta tõi oma perekonna Osmanite impeeriumi rahu- ja turismimissioonile. Willy, toona üheteistkümneaastane poiss, oli Istanbuli vaadetest lummatud, nagu ta pidigi olema. Dekadentsil on oma võlu, eriti noorte silmis. Poiss, kes on vaimustatud sultani õukonnast, Hagia Sophia kirikust ja Sinisest mošeest, võib vaadata poliitilisele allakäigule läbi sõrmede. Nii nagu turiste enne ja pärast teda, meelitasid ka teda vaibakaupmehed oma kraami uurima. See oli Willy ja teiste laste jaoks esimene kokkupuude islamimaailmaga, aga mitte viimane. 1907. aastal suundus nende pere Alžeeriasse ja Tuneesiasse. Põhja-Aafrika avaldas Willyle veelgi rohkem muljet ning ta meenutas seda kiindumusega täiskasvanunagi. Ta armastas araablasi kogu oma ülejäänud elu.48
Stefan oli väikest viisi orientalist, ehkki nüüd ei ulatunud tema unistused enam Poolast kaugemale itta. Nende perekond leidis selle, mida nad otsisid, Malta saarelt, kus nad 1907. aastal samuti käisid. Võib tunduda, et Maltal ja Poolal ei ole midagi ühist peale selle, et nii malta kui ka poola tähestikus on täht ż. Juhtumisi aga oli Malta näiteks just sellisest keiserlikust natsionalismist, mida Stefan soovis rakendada ja ka ise kehastada. Euroopa kõige lõunapoolsem saar Malta kuulus Suurbritanniale. Viimase kahe aastakümne jooksul oli Suurbritannia saarel viljelenud inglise keelt ja omaette malta rahvusidentiteeti. See eraldas maltalased, kelle haritud klassid rääkisid itaalia keeles, Itaalia rahvuslikust ühendamisest. Malta näitas, et rahvuslikke ühendamisi on võimalik vaos hoida ning et rahvuslik identiteet võib olla impeeriumi teenistuses. Noor Willy ei taibanud sellest midagi. Temast sai siiski anglofiil, kes nautis Briti kuningakoja liikmete külaskäike nende pere jahtlaevale. Võib-olla pani ta ühtlasi tähele, et peale inglise ja itaalia keele, mida ta saarel rääkis, rääkisid maltalased ka oma keelt, mis oli suguluses araabia keelega.49
Uus loss, Żywiec.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Kui perekond 1909. aastal jälle Põhja-Aafrikasse läks, oli Willy kolmteist aastat vana ning Stefan purjetas poola nimega jahil. Nad mõlemad olid näinud Viinis „Keisri unenägu” ja Stefan oli asunud Galiitsias oma Poola-unistust teostama. Samal ajal kui Stefan, Willy ja kogu nende perega mööda Vahemere idaosa seilas, valmistasid tema teenijad koos palgatöölistega ette uut perekonnapaleed kaugel põhja pool, Galiitsias. Kahtlemata tekitas Poolasse kolimine perekonnas ka tülisid, millest need reisid pakkusid mõningast kergendust. Olnud kuulnud palvekutseid kõrgetest minarettidest, ei avaldanud Willyle erilist muljet Habsburgide Galiitsia kenad katoliiklikud puukirikud.50
Need