„Ma soovin, et sa oleksid siin koos meiega, Harry. Oleg igatseb su järele samuti.”
„Kas ta ütles nii?”
„Tal pole vaja öeldagi. Selles suhtes olete te ühesugused.”
„Kuule, ma ütlesin just, et ma armastan sind. Kolm korda. Naabri kuuldes. Kas sa tead, mis see ka maksab?”
Rakel naeris. Harry armastas seda naeru, ta oli seda armastanud sellest ajast peale, kui esimest korda kuulis. Ja oli vaistlikult aimanud, et ta võib teha ükskõik mida, et seda sagedamini kuulda. Kõige meelsamini iga päev.
Ta lükkas kingad jalast ja naeratas, kui nägi telefoni automaatvastajal vilkuvat tulukest, mis andis märku sõnumist. Harry ei pidanud olema just selgeltnägija teadmaks, et see oli Rakel, kes oli helistanud varem samal päeval. Keegi teine ei helistanud Harry Holele koju.
„Kuidas sa tead, et sa mind armastad?” kudrutas Rakel. Kaja oli kadunud.
„Ma tunnen, kuidas kõik läheb soojaks… kuidas seda nimetadagi?”
„Südames?”
„Ei, kuskil natuke südamest all- ja tagapool. Neerud? Maks? Põrn? Jah, see see ongi. Mu põrn läheb soojaks.”
Harry polnud kindel, kas ta kuulis liini teises otsas nuttu või naeru. Ta vajutas automaatvastajal play-nuppu.
„Ma loodan, et oleme kahe nädala pärast kodus,” ütles Rakel mobiiltelefonis, enne kui automaatvastaja tema öeldu summutas:
„Tere, siin uuesti mina…”
Harry tundis südant sees hüppamas ja tegutses enne, kui jõudis mõelda. Ta vajutas stoppnuppu. Aga tundus, justkui veereks kergelt käheda flirtiva häälega naise sõnade kaja seinte vahel edasi-tagasi.
„Mis see oli?” küsis Rakel.
Harry tõmbas hinge. Üks mõte püüdis temani jõuda enne, kui ta vastas, paraku jäi see hiljaks: „Kõigest raadio.” Harry köhatas kurgu puhtaks. „Kui sa tead, millise lennukiga te tulete, siis anna mulle teada, ma tulen teile vastu.”
„Muidugi annan,” ütles naine üllatunud toonil.
Mõlemad vaikisid kohmetult.
„Kuule, ma pean nüüd minema,” ütles Rakel. „Kas räägime õhtul kaheksa paiku uuesti?”
„Jah. See tähendab ei, mul on siis tegemist.”
„Ohoo? Ma loodan, et ometi midagi meeldivat?”
„Noh,” vastas Harry ja hingas sügavalt sisse. „Ma lähen igatahes ühe naisega välja.”
„Vaata aga vaata. Ja kes on see õnnelik?”
„Beate Lønn. Rööviosakonna uus ametnik.”
„Ja mis puhul?”
„Vestlus Stine Grette abikaasaga, tolle naise, kes tapeti Bogstadveieni röövi ajal, millest ma sulle rääkisin. Ja kontorijuhatajaga.”
„Olgu sul tore, räägime siis homme. Oleg tahab kõigepealt head ööd soovida.”
Harry kuulis väikeseid jooksvaid samme ja kedagi innukalt telefonitorusse hingamas.
Kui nad olid toru ära pannud, jäi Harry koridori istuma ja telefonilaua kohal rippuvasse peeglisse vaatama. Kui tema teooria paika pidas, vaatas ta hetkel otsa ühele andekale politseinikule. Kaks punast silma kummalgi pool jõulist nina, peenike sinistest veresoontest võrk kahvatul sügavate pooridega näol. Kortsud nägid välja kui juhuslikud noasälgud puupalgis. Kuidas see küll juhtus? Peeglis nägi ta seina enda selja taga ja pilti naerusuise pruuni poisi ja tema õega. Harry ei otsinud taga ei kadunud ilu ega noorust. Sest see mõte oli talle just äsja kohale jõudnud. Ta otsis oma näojoontes seda reetlikku, põiklevat, arglikku, mis äsja oli sundinud teda murdma endale antud lubadust: et ta kunagi – iialgi, mitte mingil tingimusel – ei valeta Rakelile. Et kõikidest takistustest – ja neid oli omajagu – ei ole igatahes vale see, millele otsa suhe peaks komistama. Miks ta seda siis ikkagi tegi? See oli tõsi, et tema ja Beate saavad kokku Stine Grette abikaasaga, aga miks ta ei rääkinud, et ta pärast Annaga kohtub? Kunagine armuleek, mis siis sellest? See oli lühike tormiline afäär, millest jäid maha mõned märgid, kuid mitte kestvaid tagajärgi. Nad pidid vaid rääkima, tassi kohvi jooma, jutustama teineteisele kuidas-kõik-läinud-on-lugusid. Ja siis kumbki oma koju minema.
Harry vajutas automaatvastaja play-nupule, et kuulda ülejäänud teadet. Anna hääl täitis terve koridori: „ …ootan juba meie tänast kohtumist M-is. Kaks asja. Kas sa saaksid Vibes gate lukksepa juurest läbi käia ja tuua ära ühed võtmed, mis ma tellisin? Nad on seitsmeni lahti, ja ma ütlesin, et nad oleksid sinu nime all. Ja kas sa oleksid nii kena ja paneksid jalga need teksapüksid, mis mulle nii väga meeldivad?”
Sügav, kergelt kähisev naer. Terve tuba oleks justkui samas rütmis vibreerinud. Naine oli täpselt endine, selles polnud kahtlustki.
5. PEATÜKK
Nemesis
Vihm maalis varajases oktoobripimeduses õuelambi valgusvihus triipe, lambi all rippuvalt keraamiliselt tahvlilt luges Harry, et siin elavad Espen, Stine ja Trond Grette. „Siin” tähendas kollast ridamaja Disengrenda linnajaos. Ta vajutas uksekella ja vaatas ringi. Disengrenda moodustasid neli pikka ridamaja keset suurt lagedat välja, mida ümbritsevad paneelmajad viisid Harry mõtted indiaanirünnaku vastu ringkaitse rajanud uuselanikele preerias. Ja võib-olla oligi see nii. Ridaelamud ehitati kuuekümnendatel, arvestades keskklassi pealekasvu, ja vahest taipas tol ajal kahanev Disenveieni ja Travenveieni kortermajades elanud töölistest põliselanikkond juba siis, et keskklassi näol on tegu uute valitsejatega, et just nemad on need, kelle kätte uuel maal võim kunagi läheb.
„Tundub, et teda pole kodus,” ültes Harry ja vajutas veel kord kellanuppu. „Oled sa kindel, et ta sai aru, et me tuleme täna pärastlõunal?”
„Ei.”
„Ei?” Harry pööras ringi ja vaatas vihmavarju all lõdisevale Beate Lønnile otsa. Tal oli seljas seelik ja jalas kõrge kontsaga kingad, ning kui ta Harry Schrøderi eest peale korjas, tundus mehele, et Beate oli end riietanud justkui kohviõhtu tarvis.
„Grette kinnitas meie kokkulepet kaks korda, kui ma helistasin,” ütles naine. „Aga ta tundus üsna… endast väljas.”
Harry kummardas üle trepiääre ja vajutas nina vastu köögiakent. Sees oli pime ja ainus, mida ta nägi, oli Nordea logoga valge seinakalender.
„Sõidame tagasi,” ütles Harry.
Samal hetkel käis naabri köögiaken pauguga lahti. „Kas te otsite Trondi?”
Küsimus esitati Bergeni murdes ja nii põriseva r-iga, et see meenutas rongi rööbastelt mahasõitmist. Harry pööras ringi ja talle vaatas vastu pruun ja kortsus naisenägu, mis tundus püüdvat korraga naeratada ja tõsine välja näha.
„Jah, otsime küll,” lausus Harry.
„Sugulased?”
„Politsei.”
„Või nii,” ütles naine ja kustutas matuseilme näolt. „Ma arvasin, et te tulite teda leinas toetama. Ta on tenniseväljakul, vaesekene.”
„Tenniseväljakul?”
Naine näitas näpuga. „Teisel pool heinamaad. Ta on kella neljast alates seal olnud.”
„Aga väljas on ju pime,” ütles Beate. „Ja vihma sajab.”
Naine kehitas õlgu. „Ju kurbus ta sinna ajab.” Ta veeretas r-i nii pikalt, et Harryle tuli silme ette pilt lapsepõlvest Oppsalis, kui nad olid papitükid jalgratta rataste külge kinnitanud, nii et need