Harry noogutas filmilina poole: „Vaata Stine Grette õlga esimese leti taga, nüüd vajutab ta alarmile. Ja ülesvõtte heli muutub korraga palju paremaks. Mispärast?”
„Häire on videomasinaga ühenduses ja kui see vallandatakse, hakkab film mitu korda kiiremini jooksma. See annabki parema pildi ja parema heli. Piisavalt hea, et analüüsida röövli häält. Ja sellisel juhul ei ole röövijal inglise keele rääkimisest mingit kasu.”
„On see tõesti nii eksimatu, kui räägitakse?”
„Heli meie lintidel on kui sõrmejälg. Kui saame anda oma hääleanalüüsijale Trondheimi tehnikaülikoolis kümme salvestatud sõna, suudab ta kaks häält üheksakümne viie protsendise tõenäosusega õigesti kokku sobitada.”
„Mm. Aga mitte selle helikvaliteediga, mis on enne häire vallapäästmist?”
„Sel juhul on asi ebakindlam.”
„Sellepärast ta siis hüüabki kõigepealt inglise keeles ja pärastpoole, kui oletab, et alarm on vallandatud, paneb Stine Grette enda eest rääkima.”
„Just nii.”
Nad uurisid vaikuses musta riietatud röövlit, kes viskas jalad üle leti, surus relvasuu vastu Stine Grette pead ja sosistas talle midagi kõrva sisse.
„Mis sa naise reaktsioonist arvad?” küsis Harry.
„Mida sa silmas pead?”
„Näoilme. Ta tundub üsna rahulik, kas sa ei arva?”
„Ma ei arva mitte kui midagi. Näoilmetest võib üldjuhul üsna vähe välja lugeda. Ma pakun, et ta pulss on ligi 180.”
Nad vaatasid Helge Klementseni, kes rabeles abitult rahaautomaadi ees põrandal.
„Ma loodan, et seda meest jälgitakse hoolega,” ütles Beate vaikselt ja raputas pead. „Ma olen näinud inimesi pärast selliseid rööve vaimselt invaliidistumas.”
Harry ei öelnud midagi, kuid oletas, et tüdruk on seda väidet ilmselt mõnelt vanemalt kolleegilt kuulnud.
Röövel pööras ümber ja näitas neile kuut sõrme.
„Huvitav,” pomises Beate ja kirjutas midagi märkmikusse, ilma et oleks filmilinalt pilku pööranud. Harry jälgis silmanurgast noort naispolitseinikku ja nägi, kuidas too lasu kärgatades toolil hüppas. Kui röövel linal üle leti hüppas, koti kaasa haaras ja uksest välja jooksis, vajus Beate pisike suu lahti ja pastakas käest maha.
„Seda viimast lõiku pole Internetti välja pandud ega ühelegi telejaamale antud,” ütles Harry. „Vaata, nüüd on ta panga ees kaameras.”
Nad nägid röövlit kiirel kõnnil rohelise tule all Bogstadveienit ületamas, enne kui ta mööda Industrigatat ülespoole tõttas. Ja oligi pildist kadunud.
„Ja politsei?” küsis Beate.
„Lähim politseijaoskond on Sørkedalsveienil kohe pärast rahakogumispunkti, kõigest kaheksasada meetrit pangast. Sellegipoolest kulus häire vallandamisest üle kolme minuti, enne kui nad kohale jõudsid. Selleks ajaks oli röövlil olnud seega natuke alla kahe minuti, et minema saada.”
Beate silmitses mõtlikult lina, kus autod ja inimesed mööda tänavat kulgesid, nagu poleks midagi juhtunud.
„Põgenemine oli sama osavalt planeeritud nagu rööv. Põgenemisauto seisis ilmselt samas nurga taga, nii et panga turvakaamerad seda üles ei võtaks. Tal on vedanud.”
„Võib-olla,” ütles Harry. „Teiselt poolt ei jäta ta ju muljet mehest, kes loodab hea õnne peale, või mis?”
Beate kehitas õlgu. „Enamik pangarööve tunduvad läbimõeldud, kui korda lähevad.”
„Olgu, siin oli võimalus, et politsei on aeglane, üsna suur. Sest just sel ajal reedel olid kõik selle ringkonna patrullid teises kohas hõivatud, nimelt…”
„… Ameerika suursaatkonna juures!” pahvatas Beate ja lõi vastu otsaesist. „Anonüümkõne, mis teatas autopommist. Mul oli reede vaba, aga ma vaatasin uudiseid. Ja praegusel ajal, kui ollakse niivõrd paanikas, siis on ju loomulik, et kõik olid seal.”
„Mingit pommi ei leitud.”
„Loomulikult mitte. See on klassikaline trikk – mõelda välja midagi, mis peab politseid vahetult enne röövi kinni.”
Nad istusid ja vaatasid video viimast lõiku mõtlikus vaikuses. August Schultz seisis ja ootas ülekäiguraja ees. Roheline mehike läks punaseks ja uuesti roheliseks, ilma et vana mees oleks end liigutanud. Mida ta küll ootas, mõtles Harry. Ebakorrapärasust, eriti pikka rohelist tuld, saja aasta pikkust rohelist tuld? Noh. Küll see varsti tuleb. Kauguses kuulis Harry politseisireene.
„Miski justkui ei klapi,” ütles Harry.
Beate Lønn vastas vanakese moodi väsinult ohates: „Alati on midagi, mis ei klapi.”
Seejärel oli film läbi ja linal möllas lumetorm.
4. PEATÜKK
Kaja
„Lumi?”
Harry karjus mobiiltelefoni, rutates mööda kõnniteed üles.
„Just-just,” ütles Rakel kehval Moskva telefoniliinil ja tema sõnu saatis pragisev kaja: „…ust.”
„Hallo?”
„Siin on jääkülm …ülm. Nii sees kui väljas …as.”
„Ja kohtusaalis?”
„Tublisti alla nulli seal samuti. Kui me siin elasime, ütles isegi tema ema, et ma peaksin Olegi ühes võtma ja siit minema kolima. Nüüd istub ta teistega koos ja saadab mulle selliseid vihkamist täis pilke …ilke.”
„Kuidas juhtum edeneb?”
„Kuidas ma seda teadma peaksin?”
„Noh. Esiteks oled sa jurist ja teiseks oskad sa vene keelt.”
„Harry. Nagu sada viiskümmend miljonit venelastki, ei saa ma siinsest õigussüsteemist tuhkagi aru, okei? …kei?
„Okei. Kuidas Oleg asja võtab?”
Harry kordas küsimust, ilma et oleks vastust saanud, ja hoidis telefoniekraani enda ees, et vaadata, kas ühendus oli katkenud, kuid kõnesekundid jooksid edasi. Ta pani telefoni uuesti kõrva äärde.”
„Hallo?”
„Hallo, Harry, ma kuulen sind. …ind. Ma igatsen sind. …ind. Miks sa naerad? …ad?”
„Sa vastaks nagu iseendale. See tuleb kajast.”
Harry oli jõudnud välisukse juurde, tõmbas võtme välja ja lukustas end trepikotta.
„Kas ma kaeblen sinu meelest liialt, Harry?”
„Muidugi mitte.”
Harry noogutas tervituseks Alile, kes üritas Soome kelku keldri ukse vahelt sisse pukseerida. „Ma armastan sind. Oled sa seal? Ma armastan sind! Hallo?”
Harry tõstis nõutult kustunud telefonilt pilgu ja nägi oma pakistanlasest naabri säravat naeratust.
„Ja-jaa, sind ka, Ali,” pomises ta vaevaliselt uuesti Rakeli numbrit valides.
„Kordusklahv,” ütles Ali.
„Ah?”
„Ei midagi. Kuule, ütle, kui sa oma keldriboksi tahaksid välja üürida. Sa ei kasuta seda ju eriti palju?”
„Kas mul on keldriboks?”
Ali