Ma tegin silmad lahti ega teadnud, kus ma olen. Aken oli vales kohas, riidekapp ka. Siis mulle meenus ning mind valdas taas vana saladuslik halb eelaimus. Polnud ei pimedust ega valgust, ainult hämar teraline kuma, mis näis tulevat eikusagilt, kui just polnud selle allikaks tuba ise, seinad ise. Ma tundsin oma ponnistava südame vudimist ja vahelejäänud lööke. Kleepuv vedelik mu reiel hakkas juba külmaks tõmbuma. Ma mõtlesin, et peaksin üles tõusma, tualetti minema ja ennast puhtaks pühkima, nägin isegi ennast tõusmas, lülitit kobamas – kas ma nägin ikka veel poolunes und? – kuid jäin ometi topilisse soojusse mähkununa lebama. Raugelt leidis mu kujutlusvõime tagasitee unenäonaise juurde, libises taas mööda ta valgete jäsemete piirjooni ning puudutas ta salapaiku, kuid tegi seda nüüd erutuseta, kõigest huviga, imestades leebelt ta uskumatult valge ihu ja fantastilise liiderlikkuse üle. Mõtiskledes nii unises tardumuses, pöörasin ma padjal pead ning siis nägingi ma toas üht kogu, mis seisis liikumatult voodist natuke eemal. Ma pidasin seda naiseks või naiselikuks vanameheks või isegi teadmata soost lapseks. Looritatult ja liikumatult seisis ta, nägu minu poole, nagu üks neist ammustest haigevoodi kõrval valvajatest, lapsepõlve palavike ähmastest kaaslastest. Ta pea oli kaetud ja ma ei suutnud eristada näojooni. Käed olid rinnaku juures otsekui paluvalt või ahastavas palves või mõne muu äärmuslikult kirgliku püüdluse mõjul kokku pandud. Ma lõin muidugi kartma – mu laubale kerkis külm higi, kuklakarvad tõusid püsti –, kuid kõige enam tajusin ma seda, et ma olin äärmise keskendumise, hädavajaliku uurimise objekt. Ma üritasin midagi öelda, aga ei saanud, mitte sellepärast, et olin hirmust tummaks löödud, vaid sellepärast, et mu hääle mehhanismi ei saanud panna tööle teispoolsuses une ja ärkamise vahel, kus ma hõljusin. See kogu ei liigutanud ikka veel ega andnud kuidagi märku, vaid lihtsalt seisis ses mitmemõttelises äärmuslikus poosis, nagu ootaks minult mingit ihaldatud reageeringut. Ma mõtlesin: Hädavajalik… ja kui ma seda tegin, haihtus kogu sel hetkelisel mõttepilgul. Ma ei olnud selle kadumisest teadlik. Tundus, nagu poleks selle nähtav olemise ja nähtamatuse vahel olnud mingit üleminekut, otsekui ei oleks see lahkunud, vaid üksnes vormi vahetanud või ennast minu tahumata meeltele kättesaamatusse sagedusse selitanud. Tundes ühekorraga kergendust ja kahetsust selle kadumise pärast, panin ma silmad kinni ning kui ma need, nagu mulle tundus, mitte rohkem kui hetke pärast vastumeelselt jälle lahti tegin, oli päikesevalguse voogav tera kardinate vahelt juba sügavale lõikunud.
Niiviisi ma nüüd ärkangi, nihkun ettevaatlikult unest välja, nagu oleksin ma veetnud öö end peites. See kuldne akna juures langev kiirtevihk oli pimestav. Toa nurkades rüsisid pruunikad varjud. Mulle on sügavalt vastumeelt hommikud, nende summutatud, läpastunud toim nagu voodil, milles on liiga kaua magatud. Viimasel ajal tuleb ette ka koidikuid, mil ma ärkan soovides, et oleks jälle õhtu ja päev juba möödas. Ma olen hakanud mõtlema oma elust, nagu oleks see üldiselt otsekui hommiku lõppematu kulgemine – ükskõik, mis on kell, ikka tundub, nagu ma oleksin äsja tõusnud ning püüaksin pead selgemaks ja toimuva üle kontrolli saada. Ma ohkasin, tõukasin teki pealt ja liigutasin jäsemeid kämbulisel madratsil. Päev tuleb palav. Eile õhtul purjus peaga olin ma mõelnud magamisest ema voodis – jah, siin on jälle see Herr Doktor oma habeme ja sigariga –, aga ilmselt mõtlesin ma ümber, sest nüüd olin ma omaenda kunagises toas. Nii sageli olin ma lebanud poisipõlves siin just samasugustel suvehommikutel, hõljumas ootuselooril, veendunud, et kohe hakkavad toimuma suured sündmused, et üks pung minu sees puhkeb imeliseks keeruliseks õieks, millest saab minu elu, kui see ükskord tõeliselt algab. Küll mul olid alles plaanid! Või ei, mitte plaanid, need olid liiga ebamäärased, suured ja kauged, et neid saaks nimetada plaanideks. Siis lootused? Ka seda mitte. Küllap unistused. Fantaasiad. Pettekujutlused.
Vinnasin end mühatades voodist üles ja jäin end kratsides seisma. Ma kahtlustan, et hakkan üha rohkem isa moodi välja nägema, just selline, nagu ta oli elu lõpus, samasuguse pineva, otsekui midagi kartva hoiakuga. See on vanemate postuumne kättemaks, see kasvava sarnasuse pärand. Ma läksin akna juurde, tõmbasin räbaldunud kardinad eest ja lasksin valguse võpatusega sisse. Aeg oli alles varajane. Skväär oli mahajäetud. Seal polnud ainsatki hinge, isegi mitte ühtki lindu. Pikk terav päikesevalguse kiil toetus vastu kloostri valget seina, liikumatu ja ähvardav. Poisipõlves ehitasin ma siin ühel maikuul neitsi Maarja pühamu. Mis mind selleks tavatuks ettevõtmiseks inspireeris? Ilmselt mulle kingiti mingi nägemuslik hetk, mingi pilguheit hommikusinale või piiritu lõunataeva särale või liilialõhnaline ülendus keset palvete lugemist õhtupalvusel, kui säravaid müsteeriume välja jagati. Ma olin tõsine, religioosse innukuse puhangutele aldis laps ning sellel maikuul, mis on neitsi Maarja kuu – ja kummalisel kombel ka Lutsiferi ja hundi kuu – huvitav, kes niisuguseid asju otsustab? – olin ma otsustanud, et teen talle pühamu või groti, nagu sääraseid asju tookord maailma tolles kandis nimetati ja nimetatakse tõenäoliselt seniajani. Ma valisin maja kõrval tänaval paiga, kus pruunikas ojake vingerdas viirpuuheki all. Ma ei olnud kindel, kas kivid olid niisama võtmiseks, ja korjasin neid ettevaatlikult ümbruskonna põldudelt ja tühjadelt kruntidelt, hinnates eriti kõrgelt valgeid ränijaid kive. Hekkide alt korjasin ma nurmenukke, aga kui ma nägin, kui kiiresti õied närbusid, kaevasin ma taimed koos juurtega üles ja istutasin nad oma vallinatukesele keset kive, täites enne augud veega ja jälgides rahulolevalt, kuidas porised mullid kerkisid ja mahlakalt plaksatasid, kui rohumättad paika vajusid ning ma need oma kummikukannaga kinni vajutasin. Neitsi Maarja kuju tuli vist meilt kodust või siis veensin ma ema, et ta ostaks selle spetsiaalselt – kujutlen, et mäletan, kuidas ta selle väljamineku pärast nurises. Ema suhtus minu sellesse ettevõtmisse vastumeelse austusega, sest ta ei usaldanud säärast vagaduse ilmutamist, ning hoolimata sellest, et ta pidas ise neitsit au sees, meeldis talle, kui poiss käitus nagu poiss, ütles ta, mitte aga kui mõni memmepoeg. Kui töö oli lõpetatud, istusin ma kaua üksi ja rahulolevalt, vaatasin uhkusega pühamut ja tundsin end lausa tülgastavalt vooruslikuna. Ma kuulsin, kuidas õunamüüja vana Nockter oma hobuse ja vankri juurest kusagil kaugemal tänaval oma kaupa kuulutas, ning kuidas hull Maude pööningul oma nukkudele laulu ümises. Veel hiljem, kui päike allapoole vajus ja varjud pikenesid, tuli isa särgi väel ja traksidega majast välja, vaatas grotti ja mind, siis uuesti grotti, imes hambaid, naeratas kergelt ega öelnud midagi – kauge ja skeptiline nagu alati. Kui vihma sadas, jäi mulje, nagu oleks neitsi nägu pisaramärg. Ühel päeval nägi jalgratastel mööduv vanemate poiste kamp pühamut, nad tulid rataste seljast maha, haarasid kujukese ning loopisid seda naerdes üksteisele, kuni üks neist püüdis kohmakalt ning kuju kukkus teele kildudeks. Ma päästsin sinise mantlikillu ja hoidsin seda alles – nähtavale tulnud kipsi heledus tekitas minus aukartust, säärane puhtus oli peaaegu sündsusetu ning iga kord, kui ma kuulsin hiljem preestrite meeldetuletust, et õnnistatud neitsi oli sündinud ainsagi patuplekita, kogesin ma segast ja salapärast erutust.
Tema, see neitsi, oli ilmselt pärit Minose tsivilisatsioonist, isegi tema värvid, koobaltsinine ja lubivalge, viitavad Kreeka saartele. Neitsi Maarja kui Pasiphae, madu pihus ja koonusekujulised rinnad paljad – vaat see on mõte, millega preestreid hirmutada.
Ma olen jäänud selle jumalanna kummardajaks ning tema on olnud omakorda minu suhtes vastutulelik mitmesugusel kujul, mil ta on minu elus avaldunud. Kõigepealt oli muidugi minu ema. Ta püüdis, kuid ei suutnud mõista mind, oma vahetuslast. Ta oli pahur ja hajameelne inimene, kes kaldus muretsema ja ebamääraselt ärrituma, maadles alati määratlemata hädadega ja näis alati ootavat vaikides ja kannatliku kurbusega maailmalt mingit üldist laadi vabanduse palumist. Ta kartis kõike, hiljaksjäämist ja liiga vara jõudmist, tuuletõmbust ja umbset õhku, pisikuid ja rahvahulki, õnnetusi ja naabreid ning seda, et mõni võõras ta tänaval pikali paiskab ja paljaks röövib. Kui isa suri, võttis ema oma lesepõlve omaks, otsekui oleks see tema loomulik olek, mida ta elu koos isaga oli üksnes pikalt ja südamevaluga ette valmistanud. Nad ei olnud õnnelikud, õnn ei olnud osa tagasihoidlikust lubadusest, mille elu oli neile andnud. Nad ei tülitsenud – ma arvan, et nad ei olnud selleks piisavalt lähedased. Mu ema oli sõnaohter, mõnikord hüsteerilisuseni välja, isa aga vaikis ning nõnda saavutasid nad väga ebatõenäolise tasakaalu. Pärast seda