Näete, kuidas ma pareerin ja põiklen nagu kaotusseisu jäänud poksija? Ma hakkan rääkima suguvõsa majast ning juba paar lauset hiljem olen ma liikunud edasi naabermajja. Just niisugune ma olengi.
See juhtum loomaga hämaral maanteel mõjus määratlevalt, kuigi ma ei osanud öelda, mida see määratles. Ma mõistsin, kus ma olen, mõtlesin sellest majast ning teadsin, et pean elama seal uuesti, kas või vähest aega. Nii saabuski aprillipäev, kui ma sõitsin koos Lydiaga mööda neid tuttavaid teid ja leidsin võtmed, mille oli jätnud läve kõrvale kivi alla tundmatu käsi. Selline näiline inimtegevuse puudumine mõjus samuti kohaselt, jäi mulje nagu…
„Nagu mis?” küsis mu naine.
Ma pöördusin õlakehituse saatel temast eemale.
„Ma ei tea.”
Kui ma olin kord juba ettevalmistusi teinud – järsult katkestatud leping, suvetuurist loobumine –, siis ei võtnud see peaaegu üldse aega, et kolida ühel pühapäeva õhtupoolikul siia mu asjad, vähesed hädavajalikud asjad selleks, mida ma nimetan mõttes visalt pelgaks põgusaks hingetõmbamiseks elust, vaheajaks vaatuste vahel. Ma laadisin oma kotid ja raamatud sõnagi lausumata auto pagasiruumi ja tagaistmele, samal ajal kui Lydia vaatas pealt, käed rinnal vaheliti, ja naeratas pahaselt. Ma käisin lohinal ja pausi tegemata majast auto juurde ja jälle tagasi, kartes, et kui ma korra peatun, ei alusta ma uuesti, vaid sulan kõnniteel kõheluseloiguks. Nüüd oli juba suvi, üks selliseid juuni alguse ebamääraseid häguseid päevi, mis näisid koosnevat poolenisti ilmast ja poolenisti mälestusest. Mahe tuuleke liigutas sirelioksi välisukse kõrval. Teisel pool teed arutasid paar paplit erutatult midagi kohutavat, lehed tilisemas. Lydia oli süüdistanud mind sentimentaalsuses. „See kõik on lihtsalt mingi naeruväärne nostalgia,” ütles ta ja naeris ebakindlalt. Ta peatas mind koridoris, sättis enda ja oma vaheliti käsivartest tõkke minu ette ega lasknud mind mööda. Ma seisin hingates, asjad käes, silmitsesin tusaselt põrandat ta jalge juures ega öelnud midagi. Ma kujutlesin, kuidas ma võtan hoogu ja löön teda. Sedalaadi asjad tulevad mulle nüüd pähe. See on imelik, sest ma pole kunagi olnud kakleja, sõna oli alati piisav relv. Tõsi küll, kui Lydia ja mina olime nooremad ja meie suhted olid tormilisemad, võtsime mõnikord erimeelsuste lahendamisel appi rusikad, aga see polnud niivõrd vihast kui teistel põhjustel – oh kui erootilist vaatepilti pakub rusikahoobiks hoogu võttev naine! – ent sellegipoolest võis emb kumb meist tulla sellest löömingust välja kumiseva kõrva või murtud hambaga. Need uued vägivaldsed mõtted on ärevusttekitavad. Kas ma ei tee siis õigesti, kui paigutan ennast ohutusse kohta? See tähendab teiste jaoks ohutusse kohta, sinna, kus mina ei ole teistele ohtlik.
„Ütle ausalt,” lausus Lydia. „Kas sa jätad meid maha?”
Meid.
„Kuule, mu kallis…”
„Ära ütle mulle mu kallis,” hüüatas ta. „Kuidas sa julged minuga niiviisi rääkida?” Ma mõistsin, et ma olin tüdinud. Tüdimus on õnnetu olemise vend – see on asi, mida ma vähehaaval avastasin. Ma viisin pilgu temalt kõrvale mahedasse rahutusse õhku. Isegi siis oli veel hetki, kui näis, et valgus ise kubises mingitest kogudest. Lydia ootas, aga ma ei kavatsenud ikkagi midagi öelda. „Ah, eks sa siis mine,” lausus ta ning pöördus vastikustundega kõrvale.
Kui ma aga autos olin ja pidin parajasti sõitma hakkama, tuli ta majast välja, mantel seljas ja võtmed käes, ning istus sõnatult minu kõrvale. Peagi veeresime mööda hooletult ja hoolimatult kaunist maastikku. Me möödusime meile vastu sõitvast tsirkusest, niisugusest vanamoodsast, mida näeb nüüd üksnes harva ning kus hobused veavad silmatorkavalt värvitud vankreid ja ohje hoiavad mustlase moodi kaelarättidega ja kõrvarõngastega tegelased. Vaata aga, tsirkus on kindlasti hea märk, mõtlesin ma, ning mu tuju hakkas päris lõbusaks minema. Puud olid rohelised tupsud, taevas oli sinine. Ma meenutasin üht lehte oma tütre kodutööde vihikust, mida olin alles hoidnud tema lapsepõlvest ning mis oli peidetud mu kirjutuslauasahtli tagumisse otsa koos esietenduste kollaseks tõmbunud kavalehtede patakaga ja paari salajase armastuskirjaga. Õis on puhkenud, oli ta kirjutanud viieaastase suure, päranisilmse käekirjaga. Pori on pruun. Ma olen terve nagu purikas. Võib ka viltu vedada. Magusavõitu nukrusekramp närtsitas mu meelt ning ma mõtlesin, et võib-olla on Lydial õigus, võib-olla ma olengi sentimentaalne. Ma mõtisklesin sõnade üle. Sentimentaalsus: teenimatu tunne. Nostalgia: millegi igatsus, mida pole kunagi olemas olnud. Ma kommenteerisin valjusti seda, kui sile oli tee. „Kui ma noor olin, kulus selleks teekonnaks peaaegu kolm tundi.” Lydia tõstis silmad taeva poole ja ohkas. Jah, minevik, jälle. Ma mõtlesin oma esimese lihavõttepüha hommiku unenäost. Ma tundsin ikka veel nagu tookord seal väljas põllul, just nagu oleks minusse tungitud, nagu oleksin ma raskejalgne millestki, mis oli minusse sisenenud. See on endiselt alles, ma tunnen, nagu oleksin ma rase ning see on väga isemoodi olemine. Enne sisaldasin ma omaenda blastomeeri, selle kõige keerdus palavat tuuma, kes ma olin ja kelleks võisin saada. Nüüd on mu põhiolemus jõhkra hooletusega kõrvale tõugatud ning ma olen nagu maja, milles kõnnib edasi-tagasi selle vastupandamatult üle võtnud võõras. Ma olen üleni sissepoole suunatud ning vaatan üha süveneva nõutusega maailma, milles miski ei ole päriselt tõenäone, miski pole päriselt see, mis see on. Ja see asi ise, mu väike võõras, kuidas on sellega lugu? Olla ilma minevikuta, ilma ennustatava tulevikuta, üksnes muutumatu oleviku korrapärase tuksega – mis tunne see oleks? Niisugune on olemine sinu jaoks. Ma kujutlen endas seda asja, mis täidab kogu mu naha, ootab iga mu liigutust ja matkib seda, ahvib püüdlikult kõige pisemaid üksikasju sellest, kes ma olen ja mida teen. Miks ma ei vingerda vastikusest, kui ma tunnen, et miski on nii jubedalt minusse asunud? Miks ei ole minus jälestust selle sulni ja melanhoolse igatsustunde ja kadunud lootuse taju asemel?
Ka majja oli tungitud, keegi oli sisse pääsenud ning siin elanud, mõni hulgus või põgenik. Köögilaual olid saiakoorukesed ning valamus kasutatud teekotid – nilbed lötsis pruunid plönnid. Elutoas oli tuld tehtud, koldes olid riiulilt haaratud ja küttematerjaliks kasutatud raamatute söestunud jäänused. Mõned pealkirjad ja pealkirjade osad olid ikka veel loetavad. Ma kummardusin ja püüdsin pinevalt nagu klaaskuuli uurija neid välja lugeda: „Kodukäija”, „Mu ema maja” – need olid kohased küll –, raamat, mille nimi oli „Südamenõel”, ja kõige hullemini põlenud „Tarvilik…”, mille viimast sõna varjas kõrbenud laik, kuid ma arvasin, et see võis olla olnud „ingel”. Nähtavasti mitte just kõige labasem raamatupõletaja. Ma laskusin kandadele ja ohkasin, tõusin siis püsti ja käisin ettevaatlikult ühest toast teise, kortsutasin kulmu mustuse, luitunud sisustuse ja päikeses pleekinud kardinate peale – kuidas saaksin ma siia jääda? Lydia hõikas mind. Ma läksin ja leidsin ta seismas Donatello Taaveti poosis, ranne puusale toetumas, lubjalõhnalises tualetis trepi all ning osutamas vastikustundega potile, kuhu oli kinni jäänud tohutu junn. „Eks ole inimesed ikka armsad,” ütles ta.
Me koristasime kõik ära nii hästi, kui saime, kogusime prügi kokku, tegime aknad lahti, valasime tualetti ämbrite kaupa vett. Ülakorrusele polnud ma julgenud veel minna.
„Cass võttis ühendust,” lausus Lydia mulle otsa vaatamata ning käänas pungil kilekotil kaela kahekorra.
Ma tundsin tavalist pitsitust rinnus. Cass on mu tütar. Ta elab välismaal.
„Ah soo?” pakkusin ma ettevaatlikult.
„Ta ütleb, et ta tuleb koju.”
„Harpüiad kogunevad, mis?” Ma ütlesin seda enda meelest kergel toonil, aga Lydia otsmik tõmbus punaseks. „Harpazein,” lisasin ma kiirustades, „haarama. See tähendab kreeka keeles.” Mängisin vana norivat professorit, kes on eemalolev, aga lahke