„Jah, preili Treason,” vastas Tiffany kuulekalt.
„Sa käisid Weatherwaxi-tüdruku juures ja tal on kõik korras.” Kangaspuud tegid klikk-klakk. Kell tegi klonk-klank.
„Üsna korras,” vastas Tiffany. Preili Treason ei esitanud küsimusi. Ta ütles lihtsalt vastused. Weatherwaxi-tüdruk, mõtles Tiffany, kui hakkas õhtusööki valmistama. Aga preili Treason oli tõesti väga vana.
Ja väga hirmutav. See oli selge. Seda ei saanud salata. Tal polnud kongnina ja tal olid kõik hambad alles – kuigi need olid kollased –, aga kui see välja jätta, oli ta ehtne pildiraamatu-nõid. Ja tema põlved klõksusid kõndimise ajal. Ja ta kõndis väga kiiresti, kahe kepi abil, sibades ringi nagu suur ämblik. See oli samuti kummaline: majake oli ämblikuvõrke täis ja preili Treason keelas Tiffanyl neid puutuda, aga ühtegi ämblikku polnud näha.
Õigus jah, siis oli veel see asi musta värviga. Must meeldib enamikule nõidadele, aga preili Treasonil olid isegi kitsed ja kanad mustad. Seinad olid mustad. Põrand oli must – kui lagritsapulk maha pillata, ei leiaks seda enam iial. Ja Tiffany kuulis jahmatusega, et peab ka juustud mustad tegema, see tähendas, et juustukerad tuli läikivmusta vahaga üle tõmmata. Tiffany oli suurepärane juustumeister ja vaha hoidis juustu niiske, kuid Tiffany ei usaldanud musta juustu. Need nägid alati välja, nagu hauksid kurja.
Ja paistis, et preili Treasonil pole vaja magada. Tema jaoks polnud ööl ja päeval enam eriti vahet. Kui rongad magama läksid, kutsus preili Treason mõne öökulli ja kudus öökulli silmadega edasi. Ta ütles, et üks öökull on eriti hea, sest ta keerab kogu aeg pead, et kangasüstikut jälgida. Kangaspuud tegid klikk-klakk ja kell tegi kohe järele klonk-klank.
Preili Treason oma lehviva musta mantli, kinniseotud silmade ja metsikute valgete juustega…
Preili Treason oma kahe kepiga, majas kondamas või pimedal hallaööl aias uitamas, et nuusutada lillede mälestust…
Igal nõial on mingi eriline oskus, preili Treason jagas Õiglust.
Rahvas tuli miilide kauguselt kohale, et oma muresid kurta:
Mina tean, et see on minu lehm, aga tema ütleb, et see on tema oma!
Ta ütleb, et see on tema maa, aga isa jättis selle mulle!
…ja preili Treason istus klikk-klakitavate kangaspuude taga, selg toatäie ärevalt ootavate inimeste poole. Kangaspuud tegid inimesed murelikuks. Nad vaatasid neid, nagu kardaksid, ja kaarnad vaatasid vastu.
Nad rääkisid kogeldes, rohkete ee-de ja khm-idega oma jutu ära, kangaspuud aga klõbisesid hubisevas küünlavalguses. Õigus muidugi… küünlad…
Küünlaalusteks oli kaks pealuud. Ühe peale oli lõigatud sõna „ENOCH”, teisel oli „ATHOOTITA”.
Need sõnad tähendasid „süüd” ja „süütust”. Tiffany kahetses, et seda teadis. Kriidimaal kasvanud tüdruk poleks kuidagi saanud seda teada, sest need sõnad olid võõrkeeles, pealegi veel muistses. Tiffany teadis neid sõnu doktor Sensibility Bustle’i, Nähtamatu Ülikooli võlukunsti patriitsprofessori (D.M. Phil, B.El L.) tõttu, kes oli tema peas.
Nojah, Tiffany peas oli vähemalt väike osa temast.
Mõned suved tagasi oli Tiffany vallutanud jeekim, üks… olend, kes oli miljoneid aastaid mõistusi kogunud. Tiffanyl oli õnnestunud ta oma peast välja saada, kuid mõned tükikesed olid tema ajuga ühte põimunud ega kadunud. Üks neist oli pisike egoraasuke ja pundar mälestusi – see oli kõik, mis oli säilinud kadunud doktor Bustle’ist. Temast ei olnud eriti tüli, aga kui Tiffany nägi midagi, mis oli võõrkeeles, oskas ta seda lugeda – õigemini kuulis ta küll doktor Bustle’i kimedat häält, mis selle tema jaoks ära tõlkis. (Paistis tõesti, et see on kõik, mis doktorist säilinud oli, kuid Tiffany üritas ikkagi vältida peegli ees lahtiriietumist.)
Pealuud olid küünlavaha täis nirisenud ja külalised heitsid nendele pilke kogu aja, mis nad toas olid.
Ja siis, kui kõik sõnad olid öeldud, kangaspuud peatusid, tekitades jahmatava vaikuse, preili Treason pöördus oma suure raske tooliga, millel olid rattad küljes, võttis musta sideme oma pärlhallide silmade pealt ja ütles:
„Ma olen kuulnud. Nüüd on aeg vaadata. Ma vaatan, mis on tõsi.”
Selle koha peal, kui preili Treason neid pealuudel põlevate küünalde valguses ainiti vahtis, lasksid mõned inimesed lausa jalga. Preili Treasoni silmad ei näinud küll sinu nägu, kuid nad suutsid kuidagi näha sinu meelt. Kui preili Treason sinust otse läbi vaatas, said sa rääkida ainult tõtt, muidu olid sa väga-väga rumal.
Niisiis ei vaielnud preili Treasoniga mitte keegi mitte kunagi.
Nõidadel ei ole lubatud oma annete kasutamise eest raha küsida, kuid kõik, kes tulid preili Treasoni juurde mingit tüliküsimust lahendama, tõid talle kingituse, tavaliselt toitu, aga vahel ka puhtaid kasutatud riideid, mis olid musta värvi, või paari vanu saapaid, mis olid tema mõõtu. Kui preili Treasoni otsus ei läinud sinu sooviga kokku, ei olnud sugugi tark mõte (nagu kõik rääkisid) oma kinki tagasi küsida, sest väikeseks ja kleepuvaks elukaks muutumine on tavaliselt ebameeldiv.
Räägiti, et kes preili Treasonile valetab, sureb nädala jooksul hirmsat surma. Räägiti, et öösiti käivad preili Treasoni juures kuningad ja muud valitsejad, kes küsivad temalt nõu tähtsate riigiasjade kohta. Räägiti, et tema keldris on kullahunnik, mida valvab kolme peaga deemon, kelle nahk on nagu tuli ja kes ründab kõiki, keda näeb, ja sööb nende ninad ära.
Tiffany kahtlustas, et vähemalt kaks neist uskumustest on valed. Seda, et kolmas tõsi pole, teadis ta kindlalt, sest ühel päeval läks ta keldrisse (veeämber ja ahjuroop igaks juhuks kaasas) ja seal olid ainult kartuli- ja porgandihunnikud. Ja üks hiir, kes teda tähelepanelikult jälgis.
Tiffany ei kartnud eriti. Esiteks: kui mainitud deemon ei olnud just osav kartuliks maskeeruja, ei olnud teda tõenäoliselt olemas. Teiseks: kuigi preili Treason nägi hirmus välja, rääkis hirmsalt ja lõhnas nagu vana ummuksis riidekapp, ei tundunud ta halb.
Esmapilk ja järelmõtted, nendele peab nõid toetuma: esmapilk näitab, mis on tõeliselt olemas, järelmõtted aga jälgivad esmamõtteid ja kontrollivad, et need oleksid õiged. Olemas olid ka järeljärelmõtted, millest keegi teine polnud Tiffany kuuldes kunagi rääkinud ja millest ta ka ise seepärast vaikis: need olid imelikud, paistis, et nad mõtlevad ise, ja tavaliselt tulid need üsna harva. Nüüd ütlesid need talle, et preili Treasoni juures on enamat, kui silmaga näha.
Ja siis ühel päeval tolmu võttes lõi Tiffany Enochi-nimelise pealuu kogemata ümber.
…ja korraga sai ta preili Treasonist rohkem teada, kui preili Treason oleks ilmselt tahtnud kellelegi avaldada.
Täna, süües hautist (mustade ubadega), lausus preili Treason: „Tuul tõuseb. Me peame lähemal ajal minema. Ma ei tahaks sellisel ööl luuaga metsa kohal sõita. Kummalisi olendeid võib liikvel olla.”
„Minema? Kas me läheme välja?” küsis Tiffany. Nad ei käinud õhtuti kunagi väljas ja seetõttu tundusid õhtud alati saja aasta pikkused.
„Seda me teeme. Täna nad tantsivad.”
„Kes tantsivad?”
„Rongad ei näe ja öökull läheb ähmi täis,” jätkas preili Treason. „Ma pean kasutama sinu silmi.”
„Kes tantsivad, preili Treason?” küsis Tiffany uuesti. Talle meeldis tantsida, kuid paistis, et siinkandis ei tantsinud keegi.
„See koht pole kaugel, aga torm on tulekul.”
Ja oligi kogu lugu: preili Treason ei kavatsenud talle rääkida. Kuid see tundus huvitav. Pealegi oleks ilmselt hariv näha olendeid, keda preili Treason kummaliseks peab.
Muidugi tähendas see, et preili Treason pidi oma teravatipulise kübara pähe panema. Seda osa ei sallinud Tiffany üldse: ta pidi preili Treasoni ees seisma ja teda ainiti vaatama, ning tema silmad kipitasid veidi,