Talvesepp. Terry Pratchett

piale risti,” lisas Wullie, ajades iseendalegi hirmu nahka.

      „Uuh, jiirum-jiirum-jiirum, käid rinna piale risti!” hüüdsid Feegle’id juukseid katkudes.

      „Räekimata viel jala kopsimisest…” Wullie jäi vait – ta ei tahtnud jalaga kopsimisest rääkidagi.

      „Aahh! Oohh! Ain’t mitte jalakopsimist!” Mõned Feegle’id hakkasid pead vastu puutüve taguma.

      „Jeh, jeh, jeh, AGA,” ütles Rob Igaüks meeleheites, „te ei tia, et sie on üts abielutamise kuhmustest.”

      Feegle’id vahetasid pilke. Valitses vaikus, ainult üks väike puu kukkus kriiksudes ümber.

      „Me pole siuksest asjast midagi kuuld, Rob,” ütles Suur Yan lõpuks.

      „No sie ei üllata mind kah! Kes teitele räegiks? Te põle ju abielus! Te’i mõista kogu tolle asja pu-eetilist süm-eetri-kat. Tulge lähimale, ma räegin teitele…”

      Rob vaatas ringi, et kontrollida, ega teda ei jälgi keegi peale umbes viiesaja Feegle’i, ning jätkas: „Sie on nii… kõiksepialt sa saad juua ja kakelda ja kaksata, eks ole. Ja kui sa künkasse tagasi tuled, on aig jalakopsimisess…”

      „Uuuuuu!”

      „…ja käteristitamisess…”

      „Aaaahh!”

      „… ja muidugist suuprunditamisess ja… kas te jolepid lõpitate selle ägamise, ma ‘akkan varsti teite piasid kokku taguma! Mõikasite?”

      Kõik Feegle’id jäid vait – kõik peale ühe:

      „Oi jiirum, jiirum, jiirum! Ohhhhhhh! Aaahhh! Prunditamine… oh… sie…”

      Ta vakatas ja vaatas piinlikkustundega ringi.

      „Juhm Wullie?” lausus Rob jäise kannatlikkusega.

      „Jeh, Rob?”

      „Mäletid, ma ütsin su’le, et mõnikord sa piassid kuul’ma, mis ma räegin?”

      „Jeh, Rob?”

      „Nüid oli üts selline kord.”

      Juhm Wullie laskis pea norgu. „Anna andess, Rob.”

      „Je-jeh! No nii, kus ma jäingi…? Õige küll… siis tuleb prunditamine ja ristitamine ja kopsimine. Ja siis…”

      „On aig selitada!” hüüdis Juhm Wullie.

      „Jeh!” nähvas Rob Igaüks. „Kas mõni teitest pusilikest tahass olla sie, kes selitusi annab?”

      Ta vaatas ringi.

      Feegle’id nihkusid vaikselt temast eemale.

      „Kui kelda suud prunditab ja käid risti paneb ja jalaga kopsib,” jätkas Rob hukatuse häälel. „Ja tema kena silmi sies on siuke pilk, mis ütleb: „Ma luodan, et sie selitus on ‘ia!” Noh? Kas te ta’ate sida?”

      Nüüd Feegle’id juba nutsid ja närisid kabuhirmus oma kildiserva.

      „Ei, Rob,” pomisesid nad.

      „Jeh, ei ta’a!” ütles Rob võidurõõmsalt. „Muidugist ei ta’a! Sest teite ‘i tia abielu asjadest!”

      „Jeannie üt’s ühekorra, et sina mõtlid välla selitusi, mida üsski teine Feegle maailmas ei julgess proovida,” lausus Juhm Wullie imetlevalt.

      „Jeh, üsna usutav,” nõustus Rob, paisudes uhkusest. „Ja Feegle’itel on ometi suurepirased irmsate selituste tradisjoonid!”

      „Jeannie üt’s, et mõni sinu selitus on nii pikk ja käänuline, et kui sa’led lõpuni jõud, ‘i mäleta ta inam, mismoodu see ‘akkas,” lisas Juhm Wullie.

      „Ma’i taha kelkida, sie on lih’salt kaasasündind anne,” kostis Rob, vehkides tõrjuvalt käega.

      „Ei usu, et jõmikad ‘iad selitajad oless,” lausus Suur Yan. „Nemad on väega pika mõttega.”

      „Aga nad abielluvad ikka,” märkis Billy Suurlõug.

      „Jeh, ja sie noormies sial linnuses on puraka tillu mooriga liiga sõbralik,” ütles Suur Yan. „Tema issi on juba vana ja ‘aige, nii et varsti on poisil suur kivist linnus ja tillud paberinirakad, mis üt’vad, et künkad on tema omad.”

      „Jeannie kardab, et kui poiss saab tillud paberinirakad, mis ütlevad, et künkad on tema omad,” jätkas Billy Suurlõug, „võib ta piast tohmiks minna ja arvata, et künkad on tema omad. Ja me ju tiame, mis siis tuleb.”