„Ahah, ahah!” hüüdis kutsar võidurõõmsalt. „Siin on kirjas, et saata ei tohi loomi, linde, lohesid ega kalu!”
„Ja milline neist mina teie arvates olen?” küsis preili Tick jäiselt.
„Aa, noh, vaadake, inimene on ju mingis mõttes ka loom, eks ole? Sest noh, vaadake näiteks pärdikuid.”
„Mul pole mingit soovi pärdikuid vaadata,” kostis preili Tick. „Ma olen näinud, milliseid asju nad teevad.”
Ilmselt mõistis kutsar, et seda teed ei maksa minna, ja hakkas jälle raevukalt määrusteraamatu lehekülgi keerama. Siis lõi ta särama.
„Ahah, ahah!” tegi ta. „Palju te kaalute, preili?”
„Kaks untsi,” vastas preili Tick. „Mis on juhtumisi kirja maksimaalne kaal, mida saab kümne penni eest Lancre’isse ja lähissisemaale saata.” Ta osutas kahele margile, mis olid tema mantlireväärile kleebitud. „Mina ostsin juba vajalikud margid.”
„Te ei kaalu mingil juhul kaks untsi!” hüüdis kutsar. „Te olete vähemalt sada kakskümmend naela!”
Preili Tick ohkas. Ta oleks tahtnud seda vältida, aga Kakssärk polnud ju lõpuks Koerakäänu küla. Kakssärk asus suure tee ääres ja nägi maailma mööda kihutamas. Preili Tick sirutas käe ja vajutas oma kübara nupule.
„Kas te tahaksite, et ma unustaksin, mida te äsja ütlesite?” küsis ta.
„Miks?” küsis kutsar vastu.
Hetke vahtis preili Tick mehele mõistmatult otsa. Siis pööras ta silmad taeva poole.
„Andke andeks,” lausus ta. „See teeb alati nii, kahju küll. See on nende supluste pärast. Vedru on roostes.”
Ta tõstis uuesti käe ja virutas vastu oma kübarat. Selle peidetud terav tipp vupsas üles, paisates paberlilli laiali.
Kutsari pilk jõudis tema kübarani. „Aa,” tegi ta.
Ja teravatipulise kübaraga oli selline lugu, et isik selle all oli kindlasti nõid või võlur. Muidugi võis teravatipulise kübara hankida ka inimene, kes polnud kumbki, ja sellega välja minna, ja sellest poleks midagi kuni selle hetkeni, mil ta satub kokku mõne tõelise teravatipulise kübara omanikuga. Võluritele ja nõidadele ei meeldi inimesed, kes esinevad kellegi teisena. Lisaks ei meeldi neile oodata.
„Kui palju ma kaalusingi, öelge palun?” küsis preili Tick.
„Kaks untsi!” vastas kutsar kiiresti.
Preili Tick naeratas. „Just nimelt. Ja mitte skruupulitki rohkem! Skruupul on loomulikult kaaluühik, mis võrdub kahekümne graani ehk ühe kahekümne neljandiku untsiga. Skruupulite osas olen ma väga skrupuloosne!”
Ta ootas, et näha, kas see ülimalt õpetajalik nali meelitab naeratuse välja, aga tal polnud midagi ka selle vastu, kui naeratust ei tulnud. Preili Tickile meeldis väga teistest targem olla.
Ta ronis postitõlda.
Kui tõld juba üles mägede poole rühkis, hakkas lund sadama. Preili Tick, kes teadis, et ükski lumehelves pole päris samasugune nagu teine, ei pööranud neile mingit tähelepanu. Kui ta oleks seda teinud, oleks ta tundnud end natuke vähem targana.
Tiffany magas. Magamistoa kaminas hõõgus tuli. Alumisel korrusel kudusid preili Treasoni kangaspuud end läbi öö…
Väikesed sinised kogud hiilisid üle magamistoa põranda, moodustasid Feegle’i-püramiidi ja jõudsid lauakese peale, mida Tiffany kirjutuslauana kasutas.
Tiffany keeras end voodis ja tegi vaikselt: snfgl. Feegle’id tardusid hetkeks paigale, siis aga sulgus magamistoa uks nende taga vaikselt.
Sinipunane hägu kihutas tolmu üles tõstes kitsast trepist alla, üle kudumistoa põranda, jõudis nõudepesuruumi ja sealt läbi veidra juustukujulise augu välisukses välja. Edasi muutus tolmurada keerlevate lehtede rajaks, kuni jõudis sügavale metsa, kus põles väike lõke. Lõke valgustas Feegle’itehordi nägusid, kuigi vaatepilt oli selline, et võib-olla polekski ta tahtnud seda teha.
Hägu peatus ja muutus umbes kuueks Feegle’iks, kellest kaks kandsid Tiffany päevikut.
Nad asetasid selle ettevaatlikult maha.
„Tollest majast piab küll eemale ’oidma,” ütles Suur Yan. „Nä’ite neid jõmikate pialuusid? Sida moori ei tahass küll välla vi’astada!”
„Aa, ma kaen, et ta on jälle siukse tabaluki saand,” märkis Juhm Wullie ümber päeviku kõndides.
„Rob, mulle tundub tahes-tahtmata, et sida lugeda pole õige,” lausus Billy Suurlõug, kui Rob käe lukuauku pistis. „Sie on ju isiklik!”
„Tema on meite moor. Mis on ta’le isiklik, too on meitele kah isiklik,” vastas Rob asjalikult, õngitsedes luku sisemuses. „Pialegi ta ju ta’ab, et keski sida lueks, sest ta sirgeldab selle üles. Pole ju mõtet miskit kirja panna, kui sa’i taha, et sida luetass! Sie oless puhas pliiatsi raisk’mine!”
„Äkki ta tahab sida ise lugeda?” ütles Billy kahtlevalt.
„Ah jeh? Miss ta piass sida teha tahtma?” heitis Rob põlglikult. „Tema juba tiab, mis sial sies on. Ja Jeannie ta’ab tiada, mida ta paruni poisist mõtlib…”
Kostis klõpsatus ja lukk avanes. Kokku kogunenud Feegle’kond vaatas pingsalt.
Rob keeras krabisevaid lehekülgi ja tema näole venis lai naeratus.
„Ah, ta on seie sirgeldand: Oh, armsad Feegle’id ilmusid jälle välja,” ütles ta. Sellele vastati üldise aplodeerimisega.
„Küll on lahke tütrik, et niimoodi kirjutas,” tähendas Billy Suurlõug. „Näita mulle ka.”
Ta luges: Oh armas aeg, Feegle’id ilmusid jälle välja.
„Ah soo,” pomises ta. Billy Suurlõug oli tulnud koos Jeanniega kaugelt Pikkjärve klannist. Sealne klann oli lugemise ja kirjutamisega rohkem sina peal ja kuna Billy oli gonnagil, pidi tema mõlemat hästi oskama.
Kriidikünka Feegle’id, vastupidi, olid rohkem sina peal joomise, varastamise ja kaklemisega ning Rob Igaüks oskas hästi neid kõiki kolme. Kuid ta oli õppinud ka lugema ja kirjutama, sest Jeannie tahtis nii. Billy teadis, et Rob loeb ja kirjutab pigem optimistlikult kui täpselt. Kui ta oli silmitsi pika lausega, rehkendas ta tavaliselt paar sõna välja ja ülejäänu osas tegi ühe hiiglasuure oletuse.
„Lugimise kunts seisab ju tolles, et mõigata, mida sõnad tah’vad sulle öölda,” lausus Rob.
„Jeh, võib-olla,” ütles Suur Yan, „a’ kas sial on mõni sõna, mis meitele ütliss, et purakale tillu moorile meeldib too ‘ädine jõmikapoiss sialt kivilossist?”
„Sinul on väega romant’line iseloom,” kiitis Rob. „Ja vastus on: mina’i tia. Nemad sirgeldavad natike oma kirjadest tillude salamärgistega. Sie on lugija vastu ‘irmus tegu. Juba ‘arilikkusi sõnasi on raske lugida, ilma et keski neid ära mässerdass.”
„Meile ei tä’enda ‘iad, kui purakas tillu moor ‘akkab poistele mõtlima, tolle asemel et mooramist uuri’,” ütles Suur Yan.
„Jeh, a’ sida poissi abielu ei ‘uvita,” pistis Natuke Hull Angus.
„Ühel päival ehk hakkab huvitama,” kostis Billy Suurlõug, kelle hobiks oli inimeste jälgimine. „Suurem jagu jõmikameestest abiellub.”
„Päriselt vä?” küsis üks Feegle hämmastunult.
„Aga muidugi.”
„Kas nad tah’vad abielluda?”
„Jeh, paljud tahavad,” kinnitas Billy.
„Nii et joomisel, kaksamisel ja kakelusel tuleb lõpp?”
„Kuulge, mina võin ju ikka nati juua ja kaksata ja kakelda!” hüüdis