Arsti kirjad. Eha Pähn

ebrois gignunt.” Juba antiikajal oli selline arusaam, et jooja kasvatab joojaid.

      Joobes inimene eeldab teistsugust kohtlemist. Peame tegema temaga suheldes hinnaalandust. Tal on enesehinnang kunstlikult kõrgem ja seda ei saa vaidlustada. Ta võib homme mitte mäletada, mida täna rääkis. Ta on pealetükkivam ja eeldab kaaslaselt suuremat leplikkust. Alkoholism on meie kultuuris kõige paremini kohastunud haigus.

      Kusagil on kasvatuses olnud lünk, kui uimane olek tundub parem kui tark pea. Miks me ei naudi oma pea ilusat võimet teha tööd?

      Koolis, kus me loome endale pead, nagu on luulekeeles ilusasti öeldud, võivad ka tungalterad sekka tulla. Ühe põhikooli lõpuklassis pakkus õpetaja kirjandi teemaks „Rannast leiti pudel”. Õpilased kirjutasid, näha isegi, et õhinaga. Õpetaja luges kodus kirjandeid. Üks tüdruk kirjutas, et pudelis oli kiri merehädaliselt, kes sattunud üksikule saarele ja ootas abi. Oli laevahuku ja eksootilise lõunamaa saare kirjeldus. Ilmselt oli tüdruk geograafias ja botaanikas üsna kodus. Teised kirjandid aga olid omavahel üsna sarnased. Erinevus oli vaid kirjelduste värvikuses, kui nii võib öelda lausa jahmatavate rõveduste kohta. Teiste õpilaste kirjandites oli leitud pudelis viin. Kirjeldused olid sellised, kuidas nad ise jõid, kuidas sõber jõi, kuidas koer jõi, kui naljakas oli oksendamine. Ei puudunud kirjeldus, kuidas „pilt eest ära läks”. Ühes kirjandis oli kirjeldatud ümbruse moondumist nagu narkootilise joobe puhul.

      Kui ma ühel loengul rääkisin sellistest õpilaste kirjanditest („koer joobes” jm), siis osa inimesi saalis naeris. Mulle oli see kurb. Kes suudaks teha nii palju puust ja punaseid mudeleid, et see inimestele kohale jõuaks? Ei jõua enne, kui probleem on oma kodus.

      Küllap on alkoholi tarbimine ka poliitika osa. Juba Vene keisrinna Katariina II olevat öelnud, et purjus rahvast on hea valitseda. Purjus inimene on mõjutatavam, kampaaniatele alluv. Veel paarkümmend aastat tagasi oli vaja igasugusteks tähtpäevadeks plaane täita ja ületada. Alkohoolikule sobib hästi kampaaniaviisiline elu. Rabad arutult, saad paika mingi statistilise numbri ja siis „pidutsed”. Ühtlasem ja pika perspektiiviga elu tundub igav. Esiisad suutsid nii mõelda, et rajaks talu ja jätaks pojapojale.

      Vahel mõtlen, et alkoholisõltuvust aitaks pidurdada naiste suurem uhkus. Ei pea vastama, kui purjus inimene kõnetab. Ta kipub ennast kohe lähituttavaks seadma. Ei pea oma meessõbrale mitut joovet andeks andma.

      Ennast hindavale naisele peaks olema purjus inimene vastumeelne. Kanna kübarat, siis ta ei tiku lähedale. Naise endast lugupidamine on kaugele tunda, juba rühist. Siin on koht pikaks mõtlemiseks. Jälgisin Pariisis naisi. Pole liigset ehtimist ega paljastamist, enda serveerimist seksikana. On eneseteadvus – „ma olen naisena väärt”. See on tunda kogu olekust, pea hoiakust, kõnnakust. Ei pea kiiskama reklaamlehel või ahmima juhututvusi.

      Alkoholiteemaline praktiline õppematerjal on meil kõigil tasuta või valusalt makstuna ümberringi. Vaata ainult, kuula ainult ja õpeta lapsi analüüsima, mis neile meeldib või mis mitte. Mida laps tunneb, kui näeb tänaval purjus inimest? Kas ta teab, et see inimene on juba pika kõvera tee käinud, enne kui jõuab oma inimlikus taandarengus kõigile äratuntava tüüpkujuna meie silma alla?

      Oleks kasulik selgelt meelde jätta mõni alkoholiliialdamisega seonduv värvikas hetk.

      Ülikooli ajal kohtumeditsiini loengul juhtus prof Aleksandra Raatma kutsuma mind lahangu demonstratsiooni juurde. Kordamööda käisime seal kõik. Laual oli umbes 30-aastase mehe sinakas surnukeha. Alkoholi vänge hais oli kaugele tunda. Sellest oli juba selgelt aimata, mis talle saatuslikuks oli saanud. Pidin seal juures seisma. Kui professor avas kõhukoopa (meditsiini keeles), siis see päris kannatamine alles algas. Õhk oli nii paks, et juba sisse hingates võis promille verre saada. See oli denaturaadi mürgistusse surnu. Pool kursust läks ruumist välja, muist vist oksendama. Suutsin edasi seista. Mulle jäi aga erilisena meelde prof Raatma väärikus, enesestmõistetavus selle töö juures. Vist jõudis mulle kohale, et iga tööd saab teha endaks jäädes. Tema oli teadlane ja väärikus oli tema süvaomadus. Pärast eksamil treenis ta tudengi ausust selliselt, et õpik oli ettevalmistuslaual käeulatuses. Oli aga teada, et sellel, kes vaatab, võetakse hinne ühe numbri võrra alla. Ei märganud vaatajaid. Professor pani väga enesestmõistetavalt ennast austama. Tema ja see, kes lahangulaual, olid nagu väärikuse kaks äärmust – antipoodid. Ühel oli seda küllaga, aga 30-aastasel mehel ei jätkunud seda raasukest, et ohtu tunnetada ja õigel ajal lonksust loobuda.

      Säilitada väärikus alkohooliku juures – surnu juures ja lühiajaliselt tundub see siiski lihtsam. Säilitada väärikus su kõrval elava alkoholisõltlase kõrval – kuidas on see võimalik?

      Kas on teada oma suguvõsast, kes eellastest ja kuidas on alkoholiga toime tulnud? Võib olla pärilikke momente. Elustiili antakse edasi ka tahtmatult.

      Alkoholipsühhoosi teemal olen mõelnud, et esimene kogemus võiks ju ometi meelde jääda, et siis järgmisi karta. Kuid – ei! On neid, kellel psühhoosid korduvad. Arstil on lihtne märgata, et psühhoos tuleb just joomisperioodi, tsükli järel. Mitmepäevane joomine kurnab ja lõpuks tuleb segasus. Kas siis mees ise ei saa seda meelde jätta ja arvestada alkoholi kogustega? Et kui paar päeva on joodud, siis peaks tasakesi annuseid vähendama ja harvendama. Nagu tehakse jooksu lõpus, et pärast finišit sörgid veel natuke maad edasi. Kuidas planeerida joomist? Tundub väga imelik mõte. Kuidas planeerida elu? Kas see on tõesti nii raske? Muidugi ei lähe see nii, nagu arvestame, aga paar tähist võiks ikka olla.

      Peab teemasse süvenema. Kas enda elu ei huvita? Kes õpetab elufilosoofiat?

      Neljas kiri on Miraldale

      Sa peaaegu poetud vaikselt mu kabinetti. Esialgu orienteerud, kas mul on keegi sees. Kui pole, siis tuled tasa ust paotades. Sa oled nii õbluke, et ust päris lahti teha pole vajagi. Niiviisi tulevad ruumi armsad loomad – kassid. Kui ukseprakku mahub nina, siis keha lükkab paraja laiuse, et üleni sisse mahtuda. Sa oled alati sätitud, kübaraga. Riietuse värvitoonid sobivad, lisaks huvitav sall või moodsa lõikega jakike. Alati kõrge kontsaga kingad. Sa leiaksid riideid ka kõige beibemate letist.

      Istud ja räägid oma lugu, mis on meile mõlemale pähe kulunud. Sa elad ja hingad oma minevikus. Valu ja meeldiv on seal koos. Kui kena siis kõik oli, kui hästi Sa tantsisid. Tantsiks veel, aga et nüüd on mehed vanaks jäänud. Sinagi oled juba üle 80. Käisid just nahaarstile kurtmas, et näole on tulnud üks ülearune korts. Too millegipärast ei hoolinud sellest ja Sa olid solvunud. Sa vajaksid pihitooli, aga pole sellist. Ju siis kõlbab minu tool. Käid represseeritute koosviibimistel, aga sellel teemal seadused Sinu kohta ei kehti. Olid oma vallutatud kodumaal, mitte väljasaadetu, ja kannatused oma maa pinnal ei loe. Saatsid aastaid Siberisse mehele pakke. Olid tagakiusatu sellepärast, et mees oli seal. Sind kui „rahvavaenlase naist” ei tohtinud tööle võtta. Sa räägid seda kõike leebes toonis, et „nojah, mis sest enam”, aga rääkimist vajab see ikkagi. Okas on hinge jäänud. Sõbrannasid pole, sest nemad on elust väsinuna juba läinud.