Nagu Mika Waltari raamatus „Sinuhe”. Raamat on arstist, kellele teeb reklaami ühesilmaline mees Kaptah. Kaptah läheb linna esimesena ja kuulutab, et nüüd tuleb maailma parim arst teie linna. Arst vist tõesti saab aidata nii palju, kui Sa temasse usud. Aga tihti lähed viinatõvega arsti juurde liiga hilja.
Kas Sind on mehed püüdnud aidata? Kas on mõni pidulauas öelnud, et Sulle aitab? Ei tea. Tegelikult poleks ka see tõsine abi. Viga on juba iseloomus, oskamatuses või tahtmatuses enda eest vastutada ja see kujuneb varakult.
Sa ütlesid, et lähed õue suitsu tegema, kui laps nutab. Küsisin lihtsameelselt, kas Su emal on veel teisi lapsi. Ütlesid, et see on oma laps.
Arst ei jõua hakata meheks kasvatama.
Paranesid. Ravimid olid siis abitumad, aga suurte B-vitamiini annuste ja barbamüüli süstidega õnnestus paljusid päästa. Arstiabi andis Su küll elule tagasi, aga kas ka elukvaliteedile? Ei tea. Me ei kohtunud enam. Võib-olla Sind polegi enam seda lugemas. Oleneb, kuhu Sa edasi suundusid – paremale rajale või jätkasid sama ohtlikku teed.
Sinu puhul tuleb mõte, et peaks kirjutama alkoholismi aabitsa. Sellist raamatut veel pole. Sa ei tea ju algtõdesid ja nii ärkadki liiga hilja, kui sõrm on kuradile antud.
Aabits algab tähtede tutvustamisega, A-tähest. A on Sinu puhul arusaamise vähesus, arutluse nõrkus. Sa ei taha teada, miks. Sul on näide omast käest, aga Sa ei taha targemaks saada. B on baarid, bravuursus joobes, kujunev banaalsus. C on circulus vitiosus. See on ladina keeles „vigane ring”. Haiguste puhul tähendab see, et üks soodustab teist. Sinu puhul arusaamise puudus (alkoholi suhtes) soodustab joomist ja joomine rumalust. D on degradatsioon, deliirium, mille sa just läbi tegid, ja depressioon.
Proovisin ja tõepoolest on kogu tähestik alkoholi teemaga seotult läbikirjutatav. Alkohol on imbunud meie eluviisi ja sõnavarasse. Ma jätan selle sõnastiku siin kirjutamata, sest Sulle oleks see liiga keeruline. Niisiis jääme D juurde. Depressioon.
Joomine on kui pangalaenu võtmine homse meeleolu arvelt, selle tagasimaksmist Sa ette ei arvesta. Protsendid võivad tulla oi-oi kui valusad. Mõnel juhul võib meeleoluga päris pankrot ähvardada. Tunned, et elu on liiga karm ja pole tahtmistki elada. Sa tead vaid ühte abivahendit. See on järgmise laenu võtmine. „Purjus on hea olla.”
Sa ei loe küll seda kirja, kuid ma siiski toon ühe näite oma praktikast. Joomisega võib täielikku ummikusse jõuda. Võib-olla mõni teine loeb, ja kui tal on sarnaseid kogemusi, siis ehk midagi leiab.
Istusime kolleeg R-iga oma kabinetis, kui kõik edasine käiku läks. Oli veel aeg, kus igal arstil polnud omaette tööruumi. Meie kabinet oli kohe välisuksest esimene. Jalutamast tulnud naispatsiendid ütlesid ukse vahelt, et keegi maja taga poob. Me ei vahetanud teise tohtriga omavahel vist sõnagi, vaid kihutasime kumbki eri teed arvatavale sündmuskohale. Läksin läbi nn vabakäiguta haigete jalutusaedade. Seal olid aedade vahel logisevate lukkudega väravad, mis tavaliselt vajasid parajat katsetamist, enne kui sealt läbi pääses. Seekord need mu kolmnurkvõtme ees ei tõrkunud. Oma personalile jõudsin veel vaikselt öelda, et keegi poob. Plankaed oli kõrge. Sealt üle ei näinud. Viimasest väravast läbi, nägin rippuvat meest. Taburet oli pikali lükatud. Mõne sammuga olin juures. Mäletan, et selle mõne sammu ajal polnud peas ühtegi mõtet. Kõik käis kuidagi automaatselt. Lühike mees oli. Ulatusin õlga tagumiku alla panema ja sain sõrmed nööri vahele. Kohe oli kohal ka teine tohter, toetamas. R märkas, kui mees tõmbas keele tagasi suhu. Siis tuli ka muu personal appi ja saime nööri üle pea ära. Kui ta juba maas lamas, hakkasid mehel pisarad silmist tulema. Selle järel oli ta muidugi mingi aja haiglas. Oli vaja veenduda, et mees oma kriisist üle saab ja sama ei korda. Pärast haiglast lahkumist, mõni päev hiljem, röövis ta kauplust. Oli ju vaja raha, et viina osta. Selles kaupluses alkoholi ei müüdud.
„Purjus on hea olla.”
Kas rumal on hea olla?
Selline oli selle mehe lugu.
Kaldun arvama, et Sinagi oled võtnud omaks tõdemuse, et purjus on hea olla. Kuidas oskangi Sind aidata, kui ma sellest aru ei saa? Minu arvamust pidi on elu põhiteljeks arenemine. On muidugi tingimusi, kus toimub taandareng. See võib tulla kõrges vanaduses, mõnede haiguste puhul. Aga miks seda ise varakult valida?
Veel üks näide. Mees joob ja seikleb. Peret enam pole, katust pea kohal pole. Aga omasuguseid leidub, kelle seltsis olla. Kuidagi saab homse päevani. Kaugemale ei mõtle. On kogemus, et kui juua, jääb purju. See on aidanud külma vastu, aidanud unustada elu viletsust. Siiski, riskida ei saa lõputult. Selgub, et mehel on kopsutuberkuloos. Järgneb pikk kuude viisi põdemine haiglas. Mehel on veel mälestus, et kui juua, jääb purju. Aga omaksed ja sõbrad on ta unustanud. Alkoholi ei too keegi. Haiglas on küll söök korralik, ruumid soojad, ravimid olemas, aga tervis halveneb. Ainevahetus pole korras, analüüsid on halvad. Mees satub intensiivravi palatisse. Veres on mineraalid vähenenud ohtliku piirini. Pideva järelevalve all ja lahuste veeni kandmisega tervis paraneb. Arstid teevad palju uuringuid, aga selgus tuleb alles pika aja peale.
Mehel oli lihtne kogemus, et kui juua, jääb purju. Kui ta tuberkuloosiosakonnas üksikpalatis oli, polnud aga muud juua kui kraanivett. Mees jõi ja ootas purju jäämist. Ei midagi. Järelikult lihtsalt vähe, tuleb veel juua. Nii läks nädalaid pideva „loputuse” käes.
„Kui juua, jääb purju.”
Viga võib olla juba väga primitiivse mõtlemise tasemel. Isegi hulk arste-spetsialiste ei tulnud selle peale.
Kuidas sellest mõtlemisest aru saada või kuidas seda muuta?
Üks mees süüdistas kohtupingis alkoholi, et see olevat kõigis tema pahategudes tegelik süüdlane. Jah, ka kurttummale leitakse kohtus kaitsja ja süüdistaja. Niisiis on kohtus süüalune – vaikiv pudel. Millal ta mehe juurde tuli ja mida temaga tegema hakkas? Pudel ise siiski ei tulnud, aga reklaamitegijad natuke suunasid küll ja „sõbrad” ja kogu vaikiv, pealtvaatav ühiskond. Kas nad, kas me kõik, oleme ka süüdi? Kas alkoholi pakutakse kui kaupa ilma küllaldase informatsioonita toime ja tarvitatavate võimalike koguste kohta? Juba aspiriini tabletikarbis on lehekülg õpetust kõrvaltoimetest ja soovitus pidada nõu arsti või apteekriga.
Kas mingid näited võiksid Sind aidata? Tegelikult olid sa väga vaidlev. Vist pea alati leidsid midagi, mille poolest karsklane on kehvem. Sul oli oma usk ja altari asemel viinalett, kuhu Sa palves pöördusid. Inimlik sõna võib siin osutuda väetiks.
Ilmselt andsid Sa mulle siiski väärt kogemuse ja ma olen saanud Sinu kirjeldamise kaudu teisi aidata. Valus teema on just see õige mõtlemisaine, mis tuleb hästi selgeks mõelda.
Alkoholi teemal võiksin kirjutada palju. Selle teemaga on seotud suur osa mu tööst. Viinapudel tundub mulle kui pikali tainarull, millega joomise käigus lükatakse märkamatult siledamaks järgmine ajukäär. Vanasti silus ema voodipesu. Lina keerati kaika ümber ja kurikaga selle peal lükkamine tekitas mõnusa kõrina. Ajukäärud ei anna mingit helilist märki, kui pudel neid lamedamaks lükkab. Nad alistuvad hääletult. Pestud aju, loputatud aju, triigitud ajukäärud. Mõnda sügavamasse vakku jääb veel alles oma nimi ja arvamus, et ollakse kõva mees.
Hääl, mis siis mehest välja tuleb, on aga hoopis teine ja järjest rämedam. „Mingi lollakas naisarst tuleb küsima, palju ma võtan. Kurat, ega ma topsikuga ei mõõda.” Sinisenäolisel, kannaga näkku pekstul on arvamus, et elu on alkoholiga huvitavam.
Alkoholist vabanemise teeb meestele raskeks just lühike emotsionaalne mälu. Eilne kustub kiiresti ja järeldused jäävad tegemata. Eilne tundub kui igaveseks seljataga. Tunne ei jää meelde.
Naine