Mäletan oma koolipõlve ujumisi kodukoha Peetsaare rabajärves. Tugevasti kõikuvad kaldad pruunika ja roosaka soosamblaga. Veepiirini see pind inimest ei kandnud. Püsti ei saanud veele lähedale. Kuigi raba pind oma mõnusa kõikumisega meenutab praegu tuntud batuuti, oleksin seal ainsa järsu hüppega mull-mull hoopis samblapinna all olnud. Libistasin ennast kõhuli. Vesine sammal on kõhu all libe ja edasi saab päris hästi. Enne veepiiri on veel kõrgemad lehtedega taimed. Neil on väädid. Ka väätidest saab harali sõrmedega haarata. Niiviisi kõhuli minnes on kogu keha kui üks tunnetusorgan, mis annab teada pinna võimalustest. Vahel oli veepiiril mõni äärde uhutud roigas, kuid ka need olid küllalt libedad, veeresid vees ja kõhtu ei kriipinud. Kui pinda enam ei tunne, saab kätega vett tõmmata ja ujuma hakata. Vesi on tumedalt pruun, milles oma allalastud jalgu ei näe. Pinnal on mõnusalt soe, aga vees püsti olles saab sirutada jalad juba väga külma vette. Kord jagasin ujumispinda veel kellegagi. Esialgu tundus, et oksaraag – ega mul siis ujudes prille ees olnud! Tollel olid kaks kollast täppi pea peal ja liikumine üsna kiire. Kohtusime nastikuga. Tema jaoks aga olin mina juba väga suur loom ja ta pidas targemaks kiiresti kaduda. Rabajärvest üle ujutud, tuli pärast jälle kõhuli kaldale roomata. Aga see oli põnev seiklus.
Kui elus vahel tunned, et oled oma toimetulekuga rappa läinud, siis oledki mu pärusmaa. Ma aitan Sind. Oleme koos. Ja kas või kõhuli ja kas või roomates, kui muidu ei saa. Edasi saab alati. Ja rabast tuleme välja. See on mingi ürgne emotsionaalsus, mis aitab mind ja minu kaudu aitab Sind. See tuleb appi siis, kui läheb raskeks, muidu ta vist laiskleb kui kõhutav kass. See asub meil niisuguses ajuosas nagu hipokamp. See on nagu elutähestiku A ja B. Kui on tõepoolest raske, peab alustama väga lihtsast.
Edasiminekul peab arvestama pikkade parajalt aeglaste tõmmetega. Kiiruga rabeldes ei saa. Peab aja varuma. Julge olla vahel ka kurb, julge leinata. Järelikult on see suur ja väärt, mida taga nutad. Väikest ja väärtusetut me ei leina.
Üks võrdpilt lapsepõlvest tundub veel siia sobivat. Vahetasime elukohta. Minna tuli pikk teekond. Napp mööbel vankril, aga ilus, selleks sõiduks laenatud hobune ees. Hobuse minek oli hea vaadata. Isa ütleski, et ma vaataksin just hobuse jalgu. Tema sõnad olid: „Vaata, kuidas hobune võtab maad.” Lapsesilmale tundus, et hobune ja ta jalad nagu venisid pika tee jaoks pikemaks. Tundus, et ta jaksab kaua.
On üks sügava sisuga sõnapaar: andma ja võtma. Mees võtab naist. Naine annab enda. Lõpuks mees annab ja naine võtab selle vastu. Nii lihtne see ongi. Elu jäävus.
Sina oled andnud mulle oma usalduse. Mina olen selle vastu võtnud. Siis olen mina andnud, mida oskan, et Sind aidata, ja Sina võtad selle vastu. Annad mulle ka oma elukogemusi, tihti valusa põdemise hinnaga, kuid nendega saab jälle järgmisi aidata. Mõtleme koos, loome uusi võimalusi Su elus.
Esialgu on kirjutatu nagu liiga tihke tainas, mida peab veel segama, et saada head pannkooki – õhukest, lõhnavat, krõbeda äärega ülepannikooki. Hapukas õunamoos vahel. Uhh, mõnu. Sööksime koos ja prooviksime natuke elu üle naerda. Mõnikord on ta sedagi väärt.
Teinekord tundub mulle hoopiski, et raamat võib saada liialt kontsentraat nagu puljongikuubik, mille pead enne parajas hulgas oma mõtlemises lahustama, et ta mõnus saaks. Mul võib iga kahe lause vahel olla Sinu jaoks mõtlemise koht.
Vahel tuleb kelmikas võrdlus, et raamatus võib mõtetega žongleerida. Viskad mõttepalli õhku ja selle aja jooksul, mis ta õhus on, saad valida, millise külje pealt kinni püüad. Nii peavad vist tegema diplomaadid. Vahel saad Sa valida, millise kandi pealt oma mure omaks võtad. On palju võimalusi.
Nii või teisiti. Igatahes ära kiirusta. Kui tekst on liiga tihe, siis võtab see seedimiseks aega. Lugedes võib ette juhtuda kohti, kus mõte on keeruline kui algebra valem, mõni tundmatugi sees. Kõik kogemused ei mahu meil kellelgi ühte ellu ja need, mis on teiste omad, on ikkagi raskemini arusaadavad.
Esimene kiri on Maileenile
Me kohtume väga vales kohas. Oled 15–16-aastane või natuke rohkem. Su ilus kahvatu, veidi ehmunud nägu ei sobi sugugi intensiivravi palati valge voodipesuga. Sa ei taha rääkida. Vaikime, suhtleme pilguga. Füsioloogiline lahu poetub tilkhaaval Su randmeveeni. Kukkudes läigatab iga piisk korraks. Need on täiesti ükskõiksed tilgad, kuigi toovad Sind grammhaaval elule tagasi. Intensiivravi palati arst ütles, et võtsid peoga tablette.
Püüan häälestuda Sinule, et vähemate sõnadega toime tulla. Vaikne hääl on Sulle vastuvõetavam. Sa oled endas, sisemuses, Sul on vaja seal olla ja on Sinu valik, keda sinna lubad.
Inimest ei tohi hakata lahti muukima. Nõudmisega ei saa ma Sulle lähedale. Eriti õrn on hingematerjal neiueas. Vanas aabitsaloos oli kirjas, kuidas Tuul ja Päike võistlesid, kumb saab enne mehelt mantli seljast. Tuul puhus mis jaksas, aga mantlit kätte ei saanud. Päike paistis järjest soojemalt, kuni mees ise mantli ära võttis. Ma ei saa Su usaldust nõuda.
Vaatan Sind. Looduse poolt oled Sa iluga märgistatud ja küllap arvad, et kõik Su ümber, ka suhted teiste inimestega peaksid olema ilusad. Pole see nii. Ei alati.
Ühe kirju päeva lühikesel hetkel tundus elu lahendamatu ja pidasid päästerõngaks peotäit tablette. Olid need ema rahustid või aspiriin – Sa ei mõelnud. Välkmõte otsustas, et nendega saab surra. Ei läinud nii, õnneks mitte. Ainult paha hakkas. Nüüd tahaks selle kiiresti unustada ja ära siit! Sa oledki vales kohas, terve tüdruk.
Ainult et sa pole jõudnud igasuguste sündmuste tarvis küllalt targaks saada. Palju juhtub Sulle veel esimest korda.
Ka mina tundun Sulle vähemalt esialgu vale inimesena – vanaema, kui poleks nimesilti rinnas. Kuid, usu mind, Sa ei ole siin erand. Kahjuks. Sa ei oska veel leida sõnu, et seletada, miks „ära keeras”. See oli hetk, kus sõnu polnud. Oli ainult abitu, lootusetu tunne. See võib tekkida ka äkki. Eriti, kui on häirivat kogunenud pikka aega ja lisandub veel üks ülearune piisk.
Sul on palju sõpru, aga nad vahetuvad ja tujutsevad. Kui ühte usaldasid, siis rääkis ta Su saladused välja. Nii paha oli, teised naersid. Sa otsustasid enam mitte kellelegi oma olulistest asjadest rääkida. Kas ta siis ei taibanud, et olid teda usalduse vääriliseks hinnanud, teistest paremaks pidanud? Tahtis ta ise korraks populaarne olla? Sinu arvel? Kas ta siis ei osanudki Su usaldusest lugu pidada? Ilmselt mitte. Temagi alles otsib ja kõigub oma arvamustes. Ta ei tahaks, et talle juhtuks samasugune sõbranna, keda ta usaldada ei saa. Aga ta ei mõtle tagajärgedele.
Emal pole aega. Kui räägib, siis tihti toriseb. Nõuab kodutöid ja häid hindeid. Kas Sa tahaksid olla tema moodi? Väiksena ju lohistasid ema kleite, mis olid Sinu jaoks kõik slepiga, ja kingad kippusid jalast ära tulema. Siis ema naeris. Nüüd ta ei naera Sinuga koos. Paljutki ei usalda Sa talle rääkida. Kardad pahandamist.
Tihti hoiad väikevend Maksi. Sõna ta ei kuula, püüab Su kannatlikkust proovile panna. Oma punase mängutraktoriga sõidab ta ilmtingimata suure põrina saatel. Alles siis on ta armas, kui Sust meeter maad eemal nohinal magab. Siis saab õppida, aga peab lambi nii sättima, et tuli Maksi näole ei langeks. Kõige kindlam on siis lamp hoopis laua kõrvale taburetile panna, aga kirjutada on siis pime. Sinu lambi sättimist kuulates tuleb meelde ühe teise tüdruku lugu. Tegelikult olid need kaks õde. Õppisid väga hästi. Kasvatas neid ema üksi, isa ei toetanud. Maksuvõlgade pärast oli kodus tükiks ajaks elekter ära võetud. Tüdrukud seadsid siis küünla peegli ette, et peegelduv küünal annaks valgust juurde. Aga tüdrukutel oli heledus peas ja koolitükke korrata võis ka kinnisilmi. Koolis kiideti ja emal oli hea meel.
Kasuisa norib, oma arust teeb nalja. Kallab Su peale oma sorteerimata sõnalised olmejäätmed või just ohtlikud olmejäätmed? Sinule ohtlikud. Ta pole kunagi neiueas olnud ja tal pole udust aimugi, mis see on. Sulle tundub, et ta nagu karistab Sind. Mille eest? Sul ei ole veel jaksu, et ta nöökimisi võtta karistuse asemel karastusena. Elu ei paku ainult meeldivat, seda oma koduski. Mõnel juhul on Sul isa, kes on alati tööl, või Sul polegi teda. Tütred, keda isad tunnustavad, on elus edukamad. Kui tihti seda on? Isegi isad