Suhted on meie vajadustest kõige keerulisemad. Inimesed on keerulised olevused, keda ei ole võimalik niisama lihtsalt koost lahti võtta. Me kõik tahame kuhugi kuuluda. Me soovime head välja näha ja olla ligitõmbavad. Suhted on muutunud keerulisteks läbikäimiste, emotsioonide ja ootuste võrgustikuks, et neid ei saa enam nii lihtsalt lahti harutada.
Kõik ei pea aga olema nii raske. Ma saan sõbraga kokku, lasen muul maailmal eemale hajuda ja keskendun olemasolevale hetkele. Me räägime, teeme nalja, ja meil ei ole üksteise suhtes mingeid kõrgendatud ootusi. Me lahkume teineteisest kurbuseta ja me ei muretse selle pärast, millal me jälle kohtume.
Minu abielu ja suhted lastega on eelpool kirjeldatust keerukamad, kuid ma õpin ootustest ja vajadustest loobuma, et alles jääks vaid puhas rõõm perekonnaliikmest sellisena, nagu ta parasjagu on. Selles vallas ei ole ma veel täiuslik, aga ma õpin. Loobumised jätavad alles üksnes sisu, just selle, mida me vajame.
Panus ühiskonda võib muutuda sama keeruliseks. Tavaliselt on see seotud tööga. Töö röövib enamuse aja meie elust ning põhjustab suurema osa stressist ja masendusest. Kuid suure osa nendest põhjustest moodustavad töötunnid, mida me teeme selleks, et maksta võltsvajaduste eest. Kui me vähendame oma vajadusi ja õpime olema rahul vähemaga, peame me elus püsimiseks ka vähem tööd tegema.
Vähem töötamine jätab meile palju vaba aega, mille saame pühendada ühiskonnale, ja seda väga lihtsalt. Me võime panustada vabatahtlikuna heategevusüritustel või – organisatsioonides, luua midagi suurepärast, aidata oma naabreid. Me saame teha head sellest kinni hoidmata, ootuseta saada tasu ja aupaistet. Või võime olla alati valmis aitama neid, kes meid vajavad, ilma et rühiksime vaid enda eesmärkide poole.
Sellised on meie vajadused. Ja need on lihtsad.
Vähenda vajadusi
Nagu ma olen märkinud, on meie vajadused väga lihtsad. Tänapäeva ühiskonnas oleme loonud aga vajadusi rohkem, kui elu nõuab. Vajame tööd, et maksta näiteks maja, riietuse, auto, arvuti, kütuse, elektri, toidu, väljaskäikude, meelelahutuse ja hariduse eest.
Kui sa kahandad oma vajadusi ja rahuldud vähemaga, siis pead sa ka tunduvalt vähem tegema. Sinu vähendatud vajadused väljenduvad kahanenud sunduses.
Kui sul on vähem vajadusi, siis on sul vähem kulusid ja vajadus töötamise järele kahaneb. Võid vähem tööd teha ja rohkem mängida. Sa võid vabanenud aja arvelt tegeleda tööga, mida sa armastad, sest hingega tehtud töö eest ei pea sa ilmtingimata tasu saama. Sul tekib vabadus ka ebaõnnestumiseks.
Kui sul on vähem vajadusi, siis tunned vähem survet olla edukas ja võid rohkem puhata. Sa ei muretse nii palju, kuna seda, mille pärast muretseda, on vähem.
Vajaduste vähendamine on aeganõudev, mistõttu see peab olema läbimõeldud protsess. Sa ei pea millestki ühe hetkega loobuma. Pööra tähelepanu oma kulutustele ja sellele, mida sa iga nädal teed, ning küsi eneselt, kas need asjad ja tegevused on hädavajalikud.
Alusta samm-sammult, kärpides üht kallist kulutust teise järel. Kas sa tõesti vajad Starbucksi kohvi iga päev või suudad enesele ise kohvi valmistada või juua selle asemel hoopis vett? Kas sa vajad ilmtingimata kalleid näkse või suudad piirduda puuviljade ja pähklitega? Pead sa tõesti osa võtma mingist kallist lõbustusest või piisab sulle oma lastega mängimisest või sõpradega ajaveetmisest pargis? Kas spordiklubi liikmepilet on hädavajalik või võid sa minna hoopis oma abikaasaga jalutama või teha kätekõverdusi vabas looduses?
Seejärel alusta suuremate kulutuste ülevaatamist. Kas sa vajad kahte autot? Kas sa võiksid vahetada oma linnamaasturi väiksema, odavama ja kasutatud auto vastu? Kas suudaksid loobuda autost ja sõita selle asemel jalgrattaga või kasutada ühistransporti? Vajad sa tõepoolest nõnda suuri eluruume? Kas sa ei võiks kolida väiksemasse, vähem maksvasse, madalamate küttearvetega korterisse? Vajad sa tõesti nii kallist haridust või suudad hoopis ennast ise ja tasuta harida?
Ma ei väida, et pead mõnest või kõikidest nimetatud asjadest loobuma, kuid ma soovitan neile tähelepanu pöörata ja teha kärpeid ning kulutada raha üksnes sellele, mis on hädavajalik.
Asjad, mis teevad sind õnnelikuks, ei pea maksma palju. Mõned minu hädatarvilikest asjadest on:
• Hea raamat, mille leiab raamatukogust.
• Märkmik või sülearvuti kirjutamiseks.
• Väljas jalutamine.
• Teejoomine abikaasaga.
• Lastega mängimine.
• Tervisejooks sõbraga.
See on peaaegu kõik, mida ma vajan oma põhivajaduste (toit, riietus, peavari jne) kõrvale, et olla õnnelik. Pealegi ei maksa ükski toodud loetelus nimetatu palju.
Vähenda vajadusi, lepi vähemaga ja sa ei pea enam nii palju pingutama.
Ära tee halba, ole kaastundlik
„Ära tee halba, ole kaastundlik” on minu elu põhireegel, mis on mind hästi teeninud. Selle põhimõtte järgimine on mu elu lihtsamaks teinud.
• Suhted on lihtsamad ja pakuvad enamat.
• Inimesed on minu vastu lahkemad.
• Heale inimesele on rohkem uksi avatud.
• Olen ise õnnelikum.
• Kõik minu ümber on rõõmsamad.
Esimene suunis pingevabaks eluks ütleb: „Ära tee halba.” Mainin seda esimesena, kuna see mõjutab kõiki ülejäänuid. Näiteks, kui juhtnöör „ära kiirusta” põhjustab kahju, siis peaksid eelistama soovitust „ära tee halba”.
Kui sa teed halba, siis põhjustab see probleemide lainetuse. Sa ei põhjusta probleeme ainult sellele, kellele sa halba tegid. Keerulisemaks muutub ka sinu elu. Sind hakkab koormama kohustus tehtud vead heastada ja leida andestust. Mõlemad on pikad ja tüütud ülesanded, mis jääksid olemata, kui sa halba ei teeks.
Kuidas toimib see põhimõte igapäevaelus? Siin on mõned näited.
• Ära tapa. Ära ole vägivaldne teiste suhtes, kui see teeb neile kahju.
• Ära reosta ega tee muid asju, mis kahjustavad teiste tervist.
• Ära istu rooli purjus peaga ega tee muid hoolimatuid asju, mis võivad teisi kahjustada.
• Ära söö loomi ja loomseid toiduaineid.
• Ära rõhu töötajaid ega kasuta nende firmade tooteid, mille töötajaid rõhutakse.
• Ära levita informatsiooni, mille sisu võib teisi kahjustada.
• Ära varasta ega võta teiste asju, kui see teeb neile kahju.
• Ära hoia ressursse enesele inimeste eest, kes võivad seeläbi kahju kannatada.
• Ära seisa tegevusetult kõrval ega vaiki, kui kellelegi tehakse halba.
• Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.
• Ära sunni oma veendumusi teistele peale.
• Ära valeta.
• Ära osta asju, mida sa ei vaja – nii ei kahjusta sa keskkonda.
„Ära tee halba” paneb su sageli keeruliste valikute ette. Mõnikord pead valima, milline tegevus või tegevusetus põhjustab vähem kahju.
Kõne all oleva suunise positiivne ehk jaatav pool on „ole kaastundlik”. See nõuab sageli mõtteviisi täielikku muutmist. Selle asemel, et teisi arvustada, võiks olla kaastundlik, mis tähendab püüet teisi paremini mõista ja soovi nende valu vähendada.
Kaastundlik elu kujutab endast teemat, mis väärib tervet raamatut. Soovitaksin dalai-laama raamatut