Pingevaba elu. Leo Babauta

ja tegelikult suur osa minu varasematest kirjutistest räägivad sellest, kuidas seada endale eesmärke ja neid saavutada.

      Neil päevil aga elan ma valdavalt ilma sihtideta. See on vabastav, ja vastupidiselt sellele, mida sulle võib-olla on õpetatud, ei tähenda see, et midagi enam ei saavutata. See tähendab, et sa ei lase enam sihtidel end piirata.

      Võtkem näiteks tavapärane ütlus: „Te ei jõua kunagi mitte kuhugi, kui te ei tea, kuhu te lähete”. Tundub mõistlik, kuid kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole see ilmselgelt tõsi. Tee lihtne katse: mine välja ja kõnni suvalises suunas. Võid vabalt muuta kurssi, mil iganes sa seda soovid. Pärast kahtekümmet minutit, pärast tundi … oled sa kuskile jõudnud. Sa lihtsalt ei teadnud alguses, et sa satud just sinna.

      Ja siin peitubki konks – sa pead avama oma meeled, et minna kohtadesse, kus sa pole varem käinud. Kui elada ilma sihtideta, siis kogetakse sageli uut ja õpitakse ootamatuid asju. Jõutakse üllatamapanevatesse kohtadesse. Nii lihtne see ongi, kuid sellisele meelemuutusele üle minna on raske.

      Elan täna peamiselt ilma eesmärkideta. Juhtub küll, et hakkan enesele sihte seadma, kuid õige pea jätan nad sinnapaika, samas, sihtidevaba elu ei ole olnud minu elu eesmärk. Olen lihtsalt aru saanud, et selline elu on midagi, mida ma naudin. See vabastab, sobib mulle, ja toimib hästi koos mu elustiiliga, mille sisuks on oma kire järgimine.

      KOLM OLULIST MÄRKUST

      Paljudele valmistab mu „sihivaba” eksperiment probleeme, seetõttu teen enne teema lahtiseletamise juurde asumist kolm märkust.

      1. Minu „sihi” definitsioon. Ma ei defineeri „sihti” kui „mida iganes sa soovid teha”. Ma ei mõtle, et pead kõikidest oma unistustest loobuma. Pean silmas ettemääratud tulemustest loobumist. Seega, siht tähendab minu jaoks „ettemääratud tulemust või sihtpunkti”. Kui sa alustad kõndimist, ilma et sa teaksid kuhu, võiksid öelda: „Minu eesmärk on kõndimine”. Kui sa aga hakkad kõndima sihiga minna poodi, siis on see eesmärgistatud jalutuskäik. Kui öeldakse: „Sa teed midagi, järelikult on sul eesmärk!”, siis on minu vastus: „Jah, aga ma ei tea ja ei hooli sellest, mis tulemuseks on”. Muide, see on Gotcha2 sündroomi sümptom – inimesed püüavad välja tuua mu silmakirjalikkust, selle asemel et reaalsuses mu soovitusi järele proovida.

      2. Sa ei pea seda järele proovima. Kui sihivaba elu tundub sinu jaoks tobe või liiga ekstreemne, siis ära seda proovi. Ei ole oluline, kas sa minuga nõustud – minu puhul see toimib, sinu puhul ei pruugi. Sellest ei ole midagi. Teised selles raamatus sisalduvad nõuanded on sellegipoolest kasulikud. Ja kes teab, võib-olla ühel päeval tuled sa selle soovituse juurde tagasi ja proovid järele.

      3. Kas ma vajasin sihte siis, kui ma alustasin? Paljud ütlevad, et on arusaadav, et ma ei vaja enam sihte, sest ma olen juba palju saavutanud ja jõudnud etappi, kus ma ei vaja enam eesmärkide seadmist. Olgu nii, võid seda uskuda. Samas aga võid selle asemel proovida elada ja töötada eesmärgivabalt ning vaadata, mis juhtub. Ma ei tea, kas ma vajasin sihte siis, kui ma alustasin. Kuidas ma saaksingi ajas tagasi minna ja seda kontrollida? Minu arvates ma ei oleks täna siin, kus ma olen, kui ma oleks alustanud kohe kõne all olevate põhimõtete järgimist, vaid oleksin hoopis suurepärasemas kohas.

      SIHTIDE PUUDUSED

      Varem seadsin ma endale aastas paar-kolm suuremat sihti ja siis igaks kuuks igaühe kohta veel alaeesmärke. Siis mõtlesin, milliseid samme astuda igal nädalal ja igal päeval, ja oma päeva ehitasin üles vastavalt varem paika pandud plaanidele.

      Kahjuks ei toimi selline süsteem kunagi perfektselt. See on üldteada. Sul on kiire ja sa lükkad toimetusi edasi või toob elu mingisuguseid ootamatusi kaasa. Su nädala- ja kuuplaanid jäävad tahaplaanile või ei täitu oodatud mahus. Sa muutud ebakindlaks, kuna arvad, et sa ei suuda endale antud lubadusi täita. Seejärel uuendad sa oma sihte ja alustad uuesti. Sa sead alaeesmärgid ja määrad tegevuskava.

      Mõnikord jõuad sa eesmärgini ja tunned end suurepäraselt. Kuid enamasti sa eesmärki ei saavuta ja hakkad end sellepärast süüdistama.

      Tõde peitub selles, et probleem ei seisne mitte sinus, vaid süsteemis. Eesmärkide süsteem on läbikukkumise planeerimine.

      Isegi kui sa teed kõike õigesti, ei ole see ideaalne, kuna sihid piiravad su võimalusi. Kui sa ei taha midagi teha, siis pead end selleks sundima. Oled valinud oma tee, mistõttu ei ole sul mahti ekselda tundmatutel radadel. Sa pead järgima paika pandud plaani isegi siis, kui sind erutab hoopis miski muu.

      Mõned sihtide süsteemid on paindlikumad, kuid mitte miski ei ole nõnda paindlik kui elu ilma sihtideta.

      SIHTIDETA ELAMINE

      Milline näeb välja elu ilma sihtideta? Eesmärgistatud elust on see igal juhul väga erinev.

      Sa ei pane paika eesmärke ei aastaks, ega ka mitte kuuks, nädalaks või päevaks. Sind ei valda kinnisideed, et sa pead pidevalt järgima plaani ja astuma kindlaksmääratud samme. Sa ei vaja isegi nimekirja vajalike ülesannetega, kuigi iseenesest ei ole paha omada mingisuguseid märkmeid meeldetuletuseks.

      Mida sa siis teed? Vedeled päevad otsa diivanil? Ei, sa leiad enesele tegevuse, mis sulle pinget pakub, ja teed seda. See, et sul ei ole sihte, ei tähenda, et sa ei tee midagi – sa võid luua, toota, järgida oma kirgi.

      Ja tegelikult on meeldiv ärgata hommikul ja teha midagi, mis sulle tegelikult rõõmu pakub. Minu jaoks on selleks reeglina kirjutamine, aga ka teiste aitamine või ajaveetmine abikaasaga või lastega mängimine. Mind ei piira miski, ma olen vaba.

      Kokkuvõttes saavutan ma rohkem, kui sihte seades, kuna tegelen alati asjadega, mis mind huvitavad. Aga oluline ei olegi see, kas ma midagi saavutan, ainus, mis loeb, on see, et ma armastan seda, mida ma teen. Alati.

      Ma satun suurepärastesse, üllatavatesse ja võimsatesse kohtadesse. Alguses ma lihtsalt ei tea, kuhu ma välja jõuan.