Oma kolmandast edureeglist lähtuvalt neelas ta rahulolematuse muidugi alla ja võttis lisakohustuse vastu. Mõningate hinnangute kohaselt oli tegu ajapikku olulisust kasvatava nähtusega, nii et pikas jooksus ei olnudki see ehk väga halb lisandus. Kui kunde tahab näha karmi kapitalisti asemel laste päid silitavat pehmikut, siis selle ta saab. Poliitikud jagasid selle palju varem välja. Äris hoiti seni sirgjoonelisemalt puhtast individuaalsest edu-usust kinni. Ajad muutuvad ja klienti tema soovide pärast ei arvustata. Aga enne seda kui CSR oma tähtsust selgelt tõestanud pole, otsustas Charles uut kohustust aktiivselt ignoreerida. Kohalikes organisatsioonides leidus küllalt entusiaste, kes teemaga usinalt tegelesid – nii firma kui enda ajast. Tal oli vaja vaid neile midagi innustavat öelda ja aasta lõpus tulemustest raporteerida.
Nüüd tuli välja, et need kuramuse entusiastid ei ole osanud eraldatud raha mõistlikult laiali jagada ning seetõttu tema esimese ja olulisima edureegli – tumeroheline tulemusmaatriks – täitmise ohtu seadnud! Aasta aastalt oli Charles hoolitsenud selle eest, et kõik tema eesmärgid saaks kindlalt saavutatud ehk tulemuste tabeli fooris põleks vaid rohelised tuled. Kuna CSRile eraldatud raha 100 % kulutamine oli üheks Charlesi tosinast aastaeesmärgist, ähvardas üldist kaunilt rohelist pilti osaline kolletumine. Ühelt poolt tähendaks üheski punktis läbikukkumine väiksemat aastapreemiat. Teiselt poolt saaks Charlesi regioon globaalses tulemustabelis kollase või punase märke külge. Kumbki sündmus ei olnud karvavõrdki vastuvõetav.
Raha kulutamisega toimetulematus oli käpardlikkuse tipp! Kui keeruline on rahade laiali jagamine?! Üldiselt tundusid idaeurooplased turumajandusest juba aru saavat, aga aeg-ajalt saavad nad uskumatute jamadega hakkama, kirus Charles mõttes ja otsustas, et peab oma osakonnale veelkord selgitama plaanitud eelarve täitmise olulisust. Lisaks vajab ta järgmiseks aastaks paremat kontrollimehhanismi. Kui ta siis muidugi enam selle koha peal on. Kuidas on võimalik, et teda ei oldud piisavalt vara teavitatud! OK, see selleks. Olukord on vaja kuidagi päästa ja pelk vihastamine siin ei aita. Oma seljataguse kindlustamiseks otsustas ta kõigepealt rünnata finantsosakonda, mis teda pimeduses hoidis. Loomulikult sõnastas ta oma kirja regiooni finantsjuhile positiivses toonis ettepanekuna parandada raporteerimissüsteemi, kuid näidates piisavalt selgelt, et senise süsteemi puudulikkus paneb teda praegusel niigi ülikiirel ajal tegema topeltpingutust keerulise situatsiooni lahendamiseks. Oma e-kirja koopiareale lisas ta oma otsese ülemuse ja veel mõned olulisemad mingilgi määral seotud peakontori tegelased.
Kiri saadetud, jäi ta vaatama enda ette seinale riputatud paberit nelja käsuga, mis teda karjääriredelil kindlalt ülespoole olid kandnud – hoolimata tema seniseid tööstusharusid või tööandjaid räsinud tormidest. Kunagi ammu, esimeste laserprinteritega välja trükitud paber oli aastatega kollakaks tõmbunud, ent inspiratsiooni raskest hetkeks läbi tulekuks leidis ta neist ridadest alati. Nüüdki laskis ta pilgu uuesti üle oma mantra ja pomises mõttes kaasa: „Esiteks, tumeroheline tulemusmaatriks. Teiseks, jäta palju sõrmejälgi. Kolmandaks, ära ärrita ässasid. Neljandaks, ’ei tea’ ei ole vastus.“ Jah, noore mehe naiivsusega kirja pandud käskude sisu oli ajapikku mõneti pragmaatilisemaks muutunud ja täpsustunud. Viimase reegli algsest tähendusest „ma ei tea, aga uurin välja ja lahendan“ oli saanud ajapikku reegel „iga vastus sobib, sest küsijal ilmselt ei ole õrna aimugi. Kui ma piisavalt veenvalt räägin, jätan alati pädeva mulje.“ Uus sisu töötas pareminigi kui algne – eriti kombinatsioonis kolmanda reegliga – ja nõudis hoopis vähem energiat. Ometi ei söandanud ta uut sisu ei endale ega teistele otse tunnistada. Kui ehk siis vaid vanade koolikaaslastega kusagil pubis meeldivalt aega veetes ja tööandjaid kirudes.
Jah, vanad koolikaaslased. Neid nägi ta viimasel ajal harva. Ainult paariga, kes samuti olid viimastel aastatel Euroopasse kolinud, kohtus ta sagedamini. Enamus olid suhteliselt normaalset karjääri teinud, aga mitte keegi alal, millest oli kunagi unistanud. Kes meist lapsena oskab unistada kontoriametniku rollist kusagil suurkontsernis? Kosmonaudid, tuletõrjujad ja muusikud olid tema lapsepõlve ajal selles eagrupis sootuks atraktiivsemad eeskujud. Charles ise oli unistanud leiutaja ametist ja siis näitleja omast. Osales aktiivselt kooli näiteringiski. Elu aga viis ta normaalsele kursile ärikooli ja sealt edasi ontlikesse suurettevõtetesse. Kodust kaasa saadud kultuuriga, mis nõudis töötamist – või vähemalt e-kirjadele nädalavahetusel ja õhtuti vastamist – ning pikki tunde kontoris, jättis ta alati pühendanud mulje. Osalemine iga olulise probleemi lahendamises (sõrmejälgede jätmine, nagu ta ise seda nimetas) – millest küll viimasel ajal oli saanud komme nõuda probleemi lahendajatelt raporteid iga mõne tunni tagant ja võimalikult paljude inimeste e-kirja CC-reale lisamist – kinnitas kõrgematele korrustele tema pühendumust ja aktiivsust. Veel paar aastat Euroopas ja õigepea on tal aeg liikuda prestiižikale ja hästi makstud kohale peakontoris pensionile minekut ootama.
Charles’i mõtiskluse katkestas telefonikõne finantsjuhilt, kes oli ta kirja kätte saanud. Pärast kiiret viisakuste vahetamist ja finantsisti õkk (õiget kuid kasutut) kommentaari, et eelarve säästmine on praegusel kulude kokkuhoiu ajal igati tervitatav ja vajalik, teatas helistaja, et tegelikult on Charles’i poolt nõutav raport firma intranetis juba aasta otsa täiesti olemas. Veelgi enam – see on talle igakuiselt e-kirjaga saadetud ning et viimase nelja kuu jooksul on CSRi eelarve täitmise protsent executive summary’s ära märgitud kui potentsiaalne kasutamata võimalus. Charles otsustas pareerida huumoriks rüütatud tõega: „Aga ega sa ju eelda, et ma kõiki oma e-kirju loen? Siis ei jääks mul töötegemiseks ja kirjade kirjutamiseks üldse aega. Tead küll – ärakuulamine on luksus, mida me tänapäeval võimaldame ainult maksvale kundele. Teinekord helista mulle, kui näed, et selline olukord tekib. Okei?“ Kuna mõlemal oli kiire, siis pikemaid viisakusi vahetama ei jäädud.
Probleemi lahendamiseks sai Charles toetuda vaid enda turundusmeeskonnale, kuid nagu kiuste oli ta kõik kohalikud marketingijuhid kutsunud just sel õhtul piduliku koosviibimisega algavale aastavahetuse planeerimiskoosolekule. Maadesse alles jäänud meeskonnad ei olnud isepäi võimelised piisavalt otsustavalt tegutsema. Siiski! Hiljuti käivitatud reisikulude kokkuhoiu programmi tõttu oli ta väiksemate territooriumite inimesed seekord koju jätnud. Seega tal oli, kellele toetuda. Nii, Baltikum, Bulgaaria, Sloveenia. Ühes neist kolmes oli peidus lahendus. Summasid jagada ei olnud mõtet – nii oleks veel täiendavalt aega kulunud. Economisti hinnangul on Baltimaade majandused praegu heas korras erinevalt kahest ülejäänust. Charlesile meenus ka midagi Baltikumi tehnoloogilistest edusammudest, vist IT valdkonnas. Tal hakkas plaan kujunema, seda enam, et vastavalt kontserni kuvandipoliitikale peaks ta CSRi summad kulutama teaduse toetamiseks! Summad on vaja kahe päeva jooksul ära kulutada ja välja maksta, seega on lahenduseks vaid fond või sponsorleping. Charles haaras telefoni ja helistas Tallinnas resideeruvale Baltimaade turundusjuhile.
Viimane poolvarjas oma pettumust, et teda koosviibimisele vaid telekonverentsi teel osalema kutsuti. See tähendas aasta-aastalt pea muutumatute presentatsioonide kuulamist ja kõigist olulisest – kolleegidega sidemete hoidmist ja olulise info vahetamisest õhtustel mitteformaalsetel koosviibimistel – kõrvale jäämist. See omakorda tähendas veelgi suuremat ääremaastumist ja teadmatust sellest, mis tegelikult kontserni võimukoridorides toimub.
Charles, kes oma veenva kõnemaneeri ja inglise keelt emakeelena kasutava inimese soravusega oma soovid enamasti läbi surus, läks kindla peale välja. Ise kirus mõttes, et ka omaenese meeskonna liikmetele lihtsa korralduse andmise asemel motiveerimisega tegelema peab. See neetud moodne maatriks-struktuur, kus alluvussuhted on veider virr-varr, mis võimaldab alluvatel ühe juhi prioriteedid teise vastu välja mängida. Nagu lapsel mittetoimivas perekonnas. Charlesil oli veel kolmaski relv, millega ta oma ülesannete prioriteedid kolleegide omadest kõrgemale tõstis: kui enamasti saadeti meeldetuletusi kord päevas, siis tema saatis kaks ning helistas veel üle. Nii oli ülesande saanul mõistlik oma käimasolevad tööd Charles’i omade täitmiseks kõrvale panna, et mitte kulutada täiendavat aega viimasega vaidlemise peale. Seda vahendit ei olnud aga praegu kahjuks aega kasutada.
„Nagu sa väga hästi tead, on teaduse toetamine RGC-UC Corporationi jaoks strateegiline ühiskondliku vastutuse