Simenon ei tunnistanud tehnikauuendusi. Liitrine tindipudel, hariliku sulega sulepea ja tekstid, mis paberile pandud puhtana, ilma parandusteta. Nüüd, informatsioonisajandil, on tehnilised võimalused loominguks märkimisväärselt laienenud. Kui ei meeldi, võib midagi ka käigu pealt ringi teha, ilma et etteantud tempo kannataks. Ei pea kirjutama järjekorras, proloogist epiloogini, võib tarvitada igasugu jaotusi ja kirjanduslikke veidrusi, alludes vaid muusa soovile. Ja lõpuks küljendada kõik see, mis välja tuli.
Teiseks, kirjanik Simenoni edu pärast naiste juures. Esikohal kirjandus ja teisel seks või vastupidi, alguses voodisse ja kogu ülejäänud aeg kirjutamisele. See ei olegi tähtis. Peamine on mitte jätta end ilma edukusest ja rõõmudest mõlemas valdkonnas.
Simenoni sõnade järgi olevat tal olnud kümme tuhat naist, endise naise sõnade järgi kaksteist tuhat. Loomulikult oli see liialdus, eriti nullidega. Võib-olla oli see kirjanduslik liialdus, mehe hullumeelne unistus. Peale selle, nagu teada, ei põlanud kirjandusguru ka prostituute, keda ta pärast järjekordse oopuse valmimist hulgi, tükki viis korraga, endale palkas. Inglise lordi pojale selline asi küll ei sobi.
Kuid mingi mõistlikuma hulgaga, loomulikult mitte ärilisel pinnal, tasuks lähemalt tutvust teha küll. See aitaks kaasa mitte ainult emotsionaalse pinge langusele nagu Simenonil, vaid ka alateema paremale tundmisele. Nimelt oli Robert juba otsustanud, et üks võimalikest žanritest, mis tooks kirjanduspõllul kaheldamatult edu, on armastusromaan.
Kusjuures mitte tüüpiline, vaid esmajärjekorras meestele suunatud. Mehed ei vaja vähem armastust, hingesoojust, mõistmist, kaastunnet, siiralt vaimustatud komplimente ja peenetundelisi meelitusi kui naised. Seda teadis Robert suurepäraselt omast käest ning arvas teadvat, et seda vajavad ka teised. Eriti just praegu, maailmavaate iseseisvumise ja pea peale pöördumise ajal, mil hapraid, haavatavaid ning õrnu, nagu kaheksateistkümnendast sajandist pärit mehi-romantikuid ümbritsevad kalgid, energilised, kavalad, vabameelsed naiskiskjad.
On aeg ringi kirjutada keskaegne muinasjutt Punamütsikesest ja hallist hundist, muutes sündmustikku ja tegelaskujusid. Loomulikult ei ole veel kõik selliseks muutunud, kuid tendents selle poole on olemas.
Kui selle protsessi peatamiseks mitte vahele astuda, siis tsivilisatsioon, mis on üles ehitatud kahe sugupoole vastastikusele mõjutamisele ja koostööle, leiab paratamatult oma otsa ning maakeral hakkab valitsema surm ja kaos. Nendest apokalüptilistest prognoosidest hakkas Robertil ootamatult ebamugav ja külm. Ta avas isegi silmad, nagu peletaks ta endast eemale hirmsat unenägu. Ümberringi ei olnud midagi muutunud, kõik džokid olid endiselt pinges, keskendunud ja enesesse süvenenud nägudega. Robert vaatas kella. Kurat, stardini on jäänud vähem kui kümme minutit. Tegelikult võib ta veel viis minutit kõrvalistele mõtetele kulutada, kuid pärast seda tuleb end areenile minekuks ette valmistama hakata.
Ta heitis pilgu oma hõbe- ja vaarikavärvi džokiülikonnale, kohendas peas samades firmavärvides kiivrit ja sulges taas silmad, pöördudes tagasi oma kirjanikukarjääri juurde. Vahel muidugi dramatiseerib ta olukorra vastassugupoolega üle. Nähtavasti avaldab siin mõju isiklik ebaõnnestunud kogemus. Kaks isiklikku draamat järjest teeksid igaühest naistepelgaja ja elust eemale tõmbunu. Oleks paras aeg leida varju mingis meeste kloostris või piiblikoguduses, mis hingehaavu ravib. Praegu usaldas ta vaid naissoost hobuseid. Vähemalt neid oli ta juba ammu õppinud mõistma ja kindlakäeliselt juhtima. Kuid nagu selgus, märadega suhtlemise kogemus ei sobi inimtõule.
Kui märadega suhtlemise probleeme võib arutada iga tallimehe, treeneri või džokiga, siis isikliku elu rindel ei saa sellest rääkida isegi kõige parema meestuttavaga.
Kes tahab oma nõrkusi ja lüüasaamisi tunnistada? Naised vaatavad nendele asjadele hoopis lihtsamalt. Meesterahvas on algusest peale üksik. Ka on mees oma sisemiste kannatuste paljastamisel palju tagasihoidlikum kui naised, ta ei ole nii aval oma hingevajaduste ja – puhangute väljendamisel.
Järelikult on vaid üks väljapääs – valada need niinimetatud kangema soo probleemid ühtsesse heasse kirjanduslikku vormi. Kes veel kui mitte tema, kes on neid piinu ise üle elanud, võiks täita seda karjuvalt tühja nišši? Esineda meeste armastuse ravitseja ja prohvetina, ehtsa romantilisuse õilsameelse trubaduurina inimestevahelistes suhetes. Ülistada meeste tunnete ülevust ja ohvrimeelsust.
Kuid teisest küljest tekib kohe probleem valgustatava materjali uurimisega, eriti just vastassoo esindajate puhul. Armastusromaan eeldab mitte ainult kangelase, vaid ka kangelanna olemasolu. Peale selle peavad kangelased olema võimalikult usutavad ja veenvad. Selles seisneb tema enda jaoks peamine vaev ning see on siiani takistanud tema loomingulise protsessi arengut, üleminekut eesrindliku teose kirjutamisele, kuigi pealkiri ning sündmustiku kanvaa on juba olemas.
Muide, pealkirjaga ei olnud algusest peale probleemi. Neid pudenes nagu küllusesarvest. Pealkirju oli kogunenud terve valik, kuid kahjuks vastavalt saadud kogemustele rohkem pessimistlikke ning seetõttu kuidagi trafaretseid ja talumatult kõlavaid. “Üksiku mehe süda”, “Mehe pisarad”, “Armastuse püünised”, “Ka mehed nutavad”, “Üksik ratsamees”, “Vägivald südame kallal”, “Armastuse sadulast maha”, “Ületamatu armastuse barjäär”, “Kus oled, mu arm?”, “Miks ma üksi olen?”, “Igaveseks maha jäetud”, “Uuesti maha jäetud”, “Kaotatud tunded”, “Armastusest väsinud”, “Armastuse loojang” ja muu selline. Refrääniks kõigele sellele mõtles ta välja tunnuslause. “Ka mehed armastavad, kui neid armastatakse.” Jah, tuleb tunnistada, et metsikule ratsule ilusaid tundeid sisendada ja teda taltsutada ei ole sugugi lihtne. Temal ei olnud see veel õnnestunud. Vastastikuse suhtes.
Üldiselt on kõik ideed tema tulevastes teostes sama igavesed nagu maailm neandertallaste ja koopaseksi ajast. Sellest, kuidas õnnetu ning jagamatu armastus võib ka kõige osavama ratsaniku sadulast maha lüüa või vastupidi. Kuid tema romaanides, nagu naiste omadeski, peab olema õnnelik lõpp. Alguses, esimestes peatükkides meeste rohked, kuid ümbritsevate eest varjatud pisarad, seejärel, lõpu poole avali ja õnnelik mehelik naeratus. Sujuv, loomulik ja loogiline üleminek süngelt tragöödialt ning hingematvalt, üdini tungivalt draamalt pidulikule karnevalile ja võidusaluudile. Võidupaatos ülemaailmse kurja üle, jagamatu armastuse draakoni, tühja seksi ja primitiivsete tunnete vampiirluse üle, üksinduse vähkkasvaja üle – armastus on igavene ja võidab alati. Vähemalt peab võitma, kas või raamatutes.
Sel koidukiire sähvatuse hetkel süngel mõtete ööhorisondil kuulis Robert ootamatult, kuidas kõik tema ümber liikvele läks. Kõrva ääres kostis võistluste korraldaja tuttav, lõbus ja läbilõikav hääl:
“Härrased, ärgake! Palun teid võistlema!”
“Jah,” mõtles Robert süngelt silmi avades, “see kutse on ka mulle. Veel üks naljakas traditsioon briti ratsavõistlustel – asjaarmastajate poole pöördutakse sõnaga “härra”.”
3. peatükk
ANNA ÄRKAS HARJUMATULT VARA. Oli see tingitud eilsetest erutavatest muljetest ja emotsioonidest, mis väljendusid mingites kaootilistes ning imelikes erootilistes unedes ja sundisid lihahimust oigama ning linade vahel visklema? Või siis lihtsalt sellest, et ta unustas eile aknale kardinad ette tõmmata ning seetõttu pimestasid eredad valguskiired tema silmi. Mõne aja juurdles ta selle üle, mida esmajärjekorras ette võtta. Võiks näiteks püüda uuesti uinuda ning vaadata originaalne seriaal lõpuni. Selleks tuleb aga vähemalt teine külg keerata, et oma eilse päeva jooksul juba kergelt päevitunud silmnägu rikkalikust looduslikust valgusallikast ära pöörata. Loomulikult oleks parem end kätte võtta ja laiskusest ning unisusest jagu saada. Tõusta ning paljaste jalgade lohinal minna paar meetrit aknani ja tõmmata kardinad