Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Ja Ballimar – nõidpreestri poeg – teadis, kuidas ärkvelolijat unehõlma suigutada.

      Edeling Wulfgari eestvõitleja rahunes alles siis, kui nägi trääli puudega lõkke äärde naasmas. Siiski ei sulgenud ta silmi, laskis need vaid pilukile, jälgides orja tasahilju. End segada laskmata roobitses kimber rondiga süsi koomale ja pühkis tukke lõkke südamesse. Tema tegevuses polnud midagi kahtlast; noormees murdis oksad põlvel pooleks ja asetas need vilunud retkelise kombel tulle nii, et leek oleks ühtlane ning pidev. Ballimar ümises poolihääli laulda ja Thoeni erksus hakkas hajuma.

      Ei olnud see mingi süütu viis, mis Ballimari poolavatud huulte tagant öhe umises. Kimber ei laulnud laule nagu träälipoisid õitsil – ta poleks olnud oma vägeva isa poeg, kui oleks seda teinud. Wotani pühade kaarnate nimel, ei! Beanstan ja Grue olid teda maast madalast pühendanud palju hämaramatesse ja salapärasematesse asjadesse kui lihtne skaldikunst; nad olid õpetanud Ballimari andma igale sõnale tähendust ja hoiduma kenningeid asjatult loopimast. Iga sõna, hääle kõlavarjund ja vaikusehetk teenis tema loitsus kindlat eesmärki; nõidused ei olnud naljatamiseks…

      Sõnumit katkestamata piilus Ballimar lebavat hiiglast. Thoen oli silmad sulgenud ja näis magavat, kuid kindel see veel ei olnud. Et berserk tõepoolest uinuks, tuli loitsida, loitsida, loitsida. Manamine muutus tungivamaks; Ballimar palvetas pimedusealfide ja Iordi vaimude, gnoomide ning hallahiiglaste poole. Suurest kuusest langeva varju tõttu ei märganud isegi üksikud ärkvelolijad, kuidas kimber käed loitsides taeva poole tõstis ja salasõnu üha kiiremini sosistas, silmad justkui joobunult suletud.

      Korraga Ballimar vaikis. Thoen ümahtas rahutult ja keerutas pead, ent ei ärganud. Ballimari näol levis rahulolev ilme. Loits oli korda läinud; haukid magasid sügavalt, kuigi head see uni ei toonud… Sõnumine pani fylgja enam purju kui mõdu seda iial teha võis ja nägemused, mis unes magajaid painama hakkasid, polnud hullunud trääli sonimisest paremad.

      Keegi ei näinud, kuidas kimbri nõtke keha sünkjasse pimedusse kadus. Noormees veendus, et värske vere ja sisikonna lehk oli endiselt alles; ta teadis, et kõik ümberkaudsed hundid, ilvesed, kaljukassid ning muud murdjad elajad hiilisid selle lõhna peale kokku nagu kerjused pidusöögi ajal üliku tallu. Ta kujutas selgesti ette, milline õgimine ja purelus leidis aset nülgimispaikades ja mõned kiskjad hiilisid kindlasti ka laagri ümber. Ballimar oleks hea meelega hoidnud heitevalmis käes head viskoda ja lasknud isa ründuritel visata pimedasse metsa lõõmava tõrvase, et valgusest pimestatud looma odaga tabada. Ent need ajad olid pääsmatult möödas ning nornid kudusid uusi lõngu… Ballimar raputas pead ning peletas mälestused eemale. Ta hiilis vargsi mööda põõsataguseid ja lohke kitsas orus asuva nülgimisplatsi poole.