“See on halb koht, minu edeling,” ütles Hwala, “Heimdalli sarve nimel, ei ole hea mõte peatuda libardite naabruses.”
Edeling vaatas veel kord pika pilguga lõputut raba, eriti aga järsku kaljuseljandikku keset kõrgsood. See meelitas, kuid samas ka peletas eemale, vihastades sellega uhket hauki, keda see tunnete vastuoksus segadusse ajas.
“Mu isa,” puudutas nooruke Wulfric edelingi õlast. “Hwala räägib õigust, Wodeni täku nimel.”
Ballimar pani tähele, et Ethelwulfi huultel mängles kerge üleolev naeratus. Silmanähtavalt oli see noor hauk taiplikkuse poolest oma verejanulisest vennast üle. Mõistust oli saladuslikuga raskem hirmutada ja kimber teadis, et hoopis enam tuli karta arukat Ethelwulfi kui toorest Wulfrici. Siiski, kõige ettevaatlikum tuli olla Thoeniga, sest tolle meeled olid sama teravad kui tal eneselgi.
Wulfingid piidlesid umbusklikult udust esile kerkivaid kummalisi ja võõrastavaid kivirahne, millest õhkus sõnatut hoiatust. Need olid pentsiku kujuga sambad; mõni kõrgus enam kui kaks korda üle tavalise inimese kasvu, teised ulatusid täismehele vaevalt vööni. Saksid vältisid neid ja arvasid õigusega, et need olid kivistunud trollid, kääbused või metsalibardid…
Viimaks jõudis Wulfgar otsusele ning hobust ringi keerates hüüdis ülik valjusti: “Aasirite nimel, tagasi laande, ööks jääme sinna!”
Kergendustundegakeerasidwulfingidotsaümberjasuundusid järsust nõlvakust üles tagasi metsa, kuid seal tabas neid pettumus – edeling Wulfgar valis laagripaigaks lauge, metsaga kaetud orupõhja, mis asus kohe mäeveeru taga, rabaservast vähem kui noolelennu kaugusel. Haukid olid kaunis rahulolematud – selline ettevaatamatu lähedus soerdite ja koletiste pesapaigale võis saada tervele jahisalgale saatuslikuks. Ebausklikumatele meestele ei meeldinud edelingi otsus sugugi, kuid edeling jäi edelingiks ja lihtne sõdalane ei saanud näha seda, mida oli näha antud preestrile, kelle sugu põlvnes Wodenist enesest.
Kaaskond jagunes väikesteks salkadeks, asudes lõkke tarvis puid korjama ning võimalikult mugavaid ööbimistingimusi sisse seadma. Meestel oli külluses liha ning jätkus ka märjukest, mis soojendaks õhtuse tule ümber vestlust. Wulfgari träälid korjasid isanda tule jaoks hagu ning notte, aga ka kulu ja oksi tema ning ta kodakondlaste külje alla. Ballimarile oli isand usaldanud vana jahinoa ning noormees raius sellega agaralt kuuskede madalamaid kaharaid oksi, vältides hoolega puid, mida rabalt näha võinuks – ta ei soovinud langeda õelate libardite needuse alla… Igaks juhuks pomises ta nina alla Grue’lt õpitud loitse, mis aitasid kurja silma ning vaenulikku tahet vältida. Kimbri kõrvad olid kikkis ja silmad liikusid uurivalt küljelt küljele. Tal olid küll võlused ning amuletid, kuid soerdite vägi oli tema omast suurem, ka ei aidanud ohutised rabaluurijate vastu. Soo õõtsuvale pinnale astumiseks vajas ta relva – vääriliste meistrite sepistatud terast. Ja kuigi tavaline raud libaelajate vastu ei aidanud, lootis kimber sõnadele, millega hoopi toetada. Suur see lootus polnud, kuid Ballimar ei olnud pelglike killast.
Ta lõpetas okste raiumise ning köitis need painduva väädiga suurde kimpu. Haaranud oksakimbu, kõndis Kimbrung metslase kuuldamatul sammul laagripaiga suunas, samal ajal segas ta vägevate puude vahel vaistlikult jälgi. Laager polnud heas kohas, seda teadis noormees algusest peale, see oli rabale liiga lähedal. Iidse soostunud järve hingus ei olnud uneks hea; soovaimud pugesid inimese sõõrmetest auruna sisse ja panid hinge vabisema, kehast pagema, tuues mõnikord isegi surma, ning siis ei tõusnud mehe hing Walhallasse… Mõnikord jäi inimene kauaks ajaks tõbiseks ja soovaime ei saadudki kehast välja. Grue oli rääkinud, et ammugi laukasse uppunud inimese fylgja poeb veel elusa inimese kehasse, kuid nagu ei saa elustada koolnut, ei ärka ka hing oma tegelikust surmast ja hukutab liiga raba lähedal olnud ettevaatamatu mehe, naise või lapse… Ohver sureb palavikus, mida ei suuda ravida ei preestrid ega lachner’id…
Veelgi ohtlikumad olid maavaimud – mõned kutsusid neid ka härjapõlvlaste needuseks, kuigi tegelikkuses ei teadnud keegi, kes nad loonud oli. Kui maavaimud inimese oma valdusse said, vedas nähtamatu käsi vägevaimagi ründuri härjakaela kokku ja krampides väänlev ohver kägistati tõrjumatus haardes.
Sellele mõeldes võbistas kimber oma laiu õlgu. Kõrgelt nõlvakult alla laagrisse vaadates nägi ta juba leegitsevaid lõkkeid, mis hajutasid aina tihenevat niisket pimedust. Haukid liikusid tumedate varjudena ringi, välgatades aeg-ajalt tulevalgel. Wulfgar oli vardjad juba kolmes suunas välja saatnud; kuigi päevateekonna ulatuses polnud inimhingegi, ei kaotanud hauki edeling valvsust. Ümbruskonnast veeti kohale sel päeval tapetud ulukid ja näljased mehed ajasid kiiresti liha vardasse või küpsetasid seda oda otsas sütel. Juba tajus ka Ballimar praetava liha meeldivat lõhna, tema kõht tõmbus näljast kokku, sest Wulfgar polnud terve päeva vältel pruukosti lubanud võtta – jahiõnn oli liig hea, et päevavalgust eine peale raisata. Ballimar sukeldus pimedusest lõkke hüplevasse valgusse ja hakkas kõige mugavamasse lohku tihedaid kuuseoksi laduma, nii et keskele jäi mõnus süvend, meeldivalt sooja lähedal, kuid kõrvetavatest leekidest parajalt kaugel. Kõik Wulfgari mehed raiusid oksi ja kogusid sammalt, et saabuvat ööd võimalikult mugavalt vastu võtta. Tumeda taeva poole tõusid paksud valged suitsusambad.
Edeling Wulfgar heitis mugavalt kuuseokstest asemele külili; trääl oli sellele laotanud vastnülitud karunaha. Ülik oli kiskja omaenese käega tapnud ja Ballimar ei suutnud leida midagi taunimisväärset viisis, kuidas Wulfgar seda teinud oli. Odapiste ning noahoop olid olnud mehe väärilised, vaid edelingi vammus oli vasema õla kohalt lõhki rebitud.
“Lõika liha ja küpseta ära,” käskis edeling ja Ballimar kuuletus sõnatult. “Soola võta märsist!”
Tuli Thoen, ümahtas Wulfingile tervituse ning asus paastunu kannatamatusega tarvakintsust lõigatud tahedat lihatükki süte kohal küpsetama, puistates aeg-ajalt lihale valgeid soolaterakesi. Sool pärines Tüüringi mägedest, kuid wulfingid olid selle röövinud angrivaaridelt, kes seda väärtuslikku kaupa mööda Weseri jõge saksidele ja friisidele vedasid… Hiidkasvu sõjamehele meenusid päevi kestnud ootamised kaldakõrkjates, ootamatud rünnakud angrivaaride lotjadele; need olid kiired taplused, mis tõid head saaki, mitte nagu selle põhjala poisitati talu rüüstamine, kus paljud vaprad kähmurid enneaegu Walhallasse pidid tõusma. Thoen mäletas selgesti nõida, kelle ta mõõk oli surmanud. Tursid needku teda! Berserk vaatas altkulmu pikka noort trääli, kes lõkkesse puid lisas. Miski selles võõrapärases mehehakatises tegi teda rahutuks. Jõult karuga võistlev sõjamees uratas midagi nina alla ja jätkas liha küpsetamist.
Ballimar ei lasknud end oma tegevuse juures häirida, kuigi adus Thoeni vaenu. Pealtnäha rahulikuna lisas kimber tulle puid ning praadis hoolega Wulfgarile liha. Ta ei tohtinud eksida, Wotani pühade kaarnate nimel… Hoolikalt vürtsitas trääl liha soola ja lauguga, mida oli metsalagendikult korjanud. Liha pidi tulema maitsev, Ballimar ei kavatsenud Wulfgari mürgitada – ta polnud väeti naine ega autu trääl; asja pidi otsustama haljas teras, mitte noahoop selga või salarohtudega nõiutud joogisarv. Võtnud mõdulähkrilt punni, niristas kimber ettevaatlikult lihale märjukest, mis peaaegu täielikult hõrgult lõhnavasse einesse imbus. Rahuloluga pani ta tähele, kuidas edeling tahtmatult neelatas, silmad prae küljes kinni. Löönud punni lähkrile tagasi, ulatas kimber valminud lihakäntsaka isandale, tehes seejuures alandlikkust väljendava liigutuse. Wulfgar võttis liha vastu, ent kortsutas korraga kulmu, lõikas liha küljest viilaka ja ulatas selle noa otsas Ballimarile.
“Proovi kõigepealt ise!”
“Isand kahtlustab mind asjatult,” pomises Ballimar nördimust teeseldes. “Võin seda vanduda, Freyri kuldi juures!”
“Söö!” käskis Wulfgar ja Thoen asetas käe noapidemele. Kimbrung kehitas õlgu ja pistis liha ilmse rahuloluga suhu. Ta mälus kaua ja neelas suutäie lõpuks alla.
“See on hea liha, isand,” ühmas ta huuli lakkudes.
Kõik lõkke ääres istunud