Kiiresti puhus tundmatu näitsik söed leeasemel leegitsema ning asetas tulele tumeda vedelikuga savipoti. Verev valgus täitis koja kaugeimadki nurgad, ent Ballimar vaatas üksisilmi tütarlast, kes puid koldesse juurde pani; aasirite nimel, see oli tõepoolest seesama imeilus neiu, kes edeling Wulfgari sõjaretkelt saabudes emanda selja taga oli seisnud… Ja oma peavalust hoolimata mäletas kimber selgesti tüdruku põlglikku ilmet; mis oli küll ometi sundinud teda…? Ballimar tüdis mõtlemast ja sulges väsinult laud. Soojus hakkas ta muserdatud keha mõnusalt pehmitama, läbitümitatud ihu oli küll valus, ent ei viinud noormeest enam arukaotuse ääreni. Isegi tuikav valu peas hakkas kuhugi kaduma.
Neiu tõstis aurava leemega poti tulelt ja asetas madalale järile, ruttas magamisaseme juurde ning tõmbas teki kõrvale. Taas tabas Ballimari võõristus ja ta üritas tõrkuda, kui tüdruku sõrmed tal randme ümbert haarasid ja voodi poole vedasid. Kuid näitsik oli terve ja tugev, Ballimar aga haige, vastsündinud varsastki nõrgem. Häbistavam olnuks ühele undrukukandjale jõukatsumises alla jääda, kui tema tahtmist teha, ja Ballimar alistus võitluseta. Ta lubas end tõrkumata voodile istuma panna, ehkki küll valust hambad kokku surus. Kibekähku heitis neiu oma hirvenahast keebi varna ja asus Ballimari ümbert tema räpaseid räbaldunud kehakatteid lahti harutama. Ballimar ümahtas keelavalt.
“Tasa…” sõnas tüdruk. “Puhastan su haavu…”
Ning kimbril tuli loobuda oma lõhkistest pükstestki, õnneks ei lasknud nõrkus tal seda häbeneda. Näitsik võttis savianuma tumeda, kangelt lehkava rohuaetisega ja sundis Ballimari sellest poolt ära jooma.
“Andku Thiodreyrir sulle head und ja peletagu öös ratsavad nõiad,” sosistas tütarlaps ja toetas kimbrit, kuni see kõhuli asemele vajus. Voodi oli küll Ballimarile harjumatult pehme – eelistas ta ju tõeliste meeste kombel maas loomanahkadel magada –, kuid kange keedus uimastas teda, roiutas liikmed ning muutis laud raskeks. Ballimar jälgis, kuidas neiu veepaja tulele pani ja riideribasid käristas. Padi lõhnas hästi, tuul undas ühetooniliselt katuseungastes ning uni hakkas üha kindlamalt Ballimari üle võimust võtma. Kimber ei saanud arugi, millal ta silmad kinni vajusid, mõistus tuhmus ja kosutav pimedus pea kohal kokku lõi.
KAHEKSA
Lõke põles rahulikult ning puud selles hakkasid juba süteks lagunema, tuli andis ühtlast mõnusat soojust. Tule kõrval istus Ballimar ja puhastas vilunult kalu, mida oli lähedasest ojakäärust püüdnud. Oli hea, et ta taipas suurema osa kaladest juhuslikult mööduvale Osmondile loovutada, ehk tänu sellele polnudki viimane teda tööle sundinud, nähes nuheldud trääli tervenemas. Punakas valgus mängles kimbri mornidel näojoontel ning paljastel käsivartel. Öössekalduv õhtu oli külm, kuid Kimbrung ei hoolinud sellest suuremat. Tema pea oli juba nuudihoobist paranenud ja ehkki see aeg-ajalt tublisti valutas, tundis noormees end juba üsna hästi. Selg oli veel sidemetes, kuid haavad paranesid jõudsalt, iga päev langes armistunud vigastustelt kuivanud verekorpa kui helbeid ja jõud pöördus raashaaval kimbri sitkesse kehasse tagasi. Ta oli vedelenud Freydise – nõnda oli selle kena tõmmu tüdruku nimi – kojas mitu päeva, enne kui sealt lahkus. Uhkus oli lõpuks võitnud nõrkuse, kimber ei tahtnud kellelegi tänu võlgu jääda, iseäranis veel poolvabale plikatirtsule… Ta oli Kimbrungide vürstisoo viimane esindaja, suguvõsa väärikust ei tohtinud minetada.
Ballimar ümahtas ja mattis kalad tuha sisse, mille peale ta kuhjas ergavaid süsi. Kimbrung istus üksi kolde ääres, träälisara teised elanikud hoidsid eemale, hurtsiku seinte äärde; kõigil oli selgesti meeles, kuidas see põhjamaalane oli tapnud ühe nende seast. Ballimar ei otsinud teiste orjade seltsi, iial ei nähtud teda mõne trääliga vestlemas ning ehkki ta magas nendega ühe katuse all ja sõi sama toitu, ei lähendanud see kimbrit teistele küünevõrdki. Lõhe, mis eristas Kimbrungi lihtsatest tööorjadest, oli ületamatu, sama lai kui lõhe, mis haigutas ilvese ja rottide vahel… Ta korjas toidust paremaid palasid ning isegi edeling Wulfgari karulaiune träälist sepp ei söandanud teda selles takistada. Polnud oluline, kas tegemist oli Wulfgari põliste või Beanstan Kimbrungilt saagiks saadud orjadega – Ballimar põlgas neid kõiki ühtemoodi…
Pikakasvuline kõhnunud põhjalane istus kerratõmbunult tule ääres; kõrvu kostus tuule undamine räästa all ja silmad kirendasid miilavatest sütest – nii unistas ta jällegi möödunust. Süngel näol ähmane igatsev ilme, uneles noormees end tagasi rasketest tahmunud palkidest mõdukotta, kus kõmasid karmide kimbrite hääled ja helasid vahedad relvad, urisesid suured kurjad koerad; kus tuleleek helkles ja kumas seintele riputatud kilpidel ning metselajate või vaenlaste kolpadel… Ballimar andus poolunes nendele mälestustele, rohelised kiskjasilmad veidrast mõnutundest ja kummalisest õrnusvärinast suletud. Oma vaimus oli ta pöördunud tagasi nendesse ammustesse aegadesse, kus isa – kardetud vürst ja nõidpreester Beanstan Kimbrung, Breca poeg – oli maast-madalast õpetanud pojale surmavate hoopide andmist, tapriga kilbi lõhestamist, odaga vaenaja tabamist ja sedagi, kuidas karu tapvasse embusse haarata. Ta mäletas isegi hundinahka, millel ta veel päris pisikesena oli mõdusaali tollal tohutuna näiva kolde ees lebanud ja tulle põrnitsenud, kõrvus segaseks kuminaks põimunud Beanstani ja tema ründurite karedal häälel lauldud saagad, tule praksumine, kauge hundiulg, tuule vihin kanarbikus ning tormist vaevatud mere möirgamine raskete kaldarahnude ümber valgma all.
Ema ta ei mäletanud. Gróa oli ebatavaliselt suure ja tugeva lapse ilmaletoomisest toibumata surnud varsti pärast teise poja sündi. Isa polnud temast palju jutustanud, ent Ballimar pidas kalliks emalt päritud amuletti, ohtu peletavat võlust, ainsat eset, mis oli talle ilmaletoojast mälestuseks jäänud… Ballimar meenutas nõid Grue’ jutustatud iidset, vaid Kimbrungide meeles säilinud hirmsat saagat nendest hallidest aegadest, mil meri oli võtnud kimbrite vägevalt hõimult sadu, tuhandeid aastaid nende valduses olnud maad ning tuhanded kimbrid pidid asuma suurele retkele, otsimaks maid, millest võiks saada neile uus kodu. Kõik suured ja väikesed hõimud põgenesid nende teelt või alistusid; kust kimbrid läbi läksid, sinna jäid järele suitsevad varemed ja üksnes linnud taeva all… Kimbrite jõud, sõjakunst ja manavägi olid kõikvõimsad… Kuni viimaks lõunas, hugade ja wealhide maade taga, said teoks taplused, mille väärilisi ei saa olema kuni Ragnaroacini. Väikesekasvuline ja habemetu, ent arvukas rahvas oli löönud neid suurtes heitlustes ning ellu jäid kimbrite vägevast hõimust vaid riismed. Ning neidki väheseid lõhestasid omavahelised tülid ja lahkhelid; osa pöördus tagasi põhja, oma isade maale, pidades võitlust iga jalatäie eest, mis neid esivanemate haudadest lahutas, teised aga järgnesid nõidpreester Aduatucile, asudes elama suurte jõgede vahele wealhide Wallandisse ja segunesid kohaliku rahvaga.
Kimbrungide suguvõsa muistsed esiisad olid olnud kodu poole suunduva hõimu eesotsas. Ballimar mäletas, et ta isa polnud andnud armu ühelegi neist habemetutest inimestest; millal iganes nähti nende suuri, mõdukoja sarnaselt vägevaid laevu, vallutati need ning kõik vangid peale naiste toodi pühas rabas jumalustele ohvriks. Jah, tema sugu põlvnes muistsest ja vägevast hõimust, kus tapluste eel ohverdati sadu vange ja joodi nende verd, söödi vaenajate südameid, põletati nende kantsid ja turmati surmapõlgusest ning tapaihast möirates! Tema, Ballimar, oli selle iidse rahva viimane sabaots, jäänuk vanadest hallidest aegadest, kus polnud kohta nõrkadele; tema meeled ja aistingud olid teiste inimeste omadest teravamad ning kehajõus ületas noor metslane enamikku sõdalastest, keda teadis. Kuid nüüd olid viimasedki kimbrid tapetud või mööda ilma laiali pillutatud…
Ballimari silmad välgatasid vihasööstus, kui ta mõtted pöördusid taas viimsele heitlusele pühade kaljude ning salapäraste puust ja kivist iidolite vahel, kus teivaste otsas kuivasid inimkolbad ja lehvisid must-punaseks värvitud hobusesabajõhvid. Veri määris kive ja tapetud sõdalaste kehad vedelesid klibusel pinnal… Ka peatu Beanstan oli jäänud sinna huntide närida. Isa kolp kuivas teiba otsas edeling Wulfgari koja ees ning Ballimar pidi seda võimetus neimaihas iga päev nägema. Varesed olid sellelt silmad ja liha ammugi ära nokkinud ning üksnes tumedad silmakoopad põrnitsesid päevaloojangu poole. Kimbrung tundis, kuidas külm viha temasse ladestus,