Paulus jäi püha veetoobri ette lugupidamisega seisma. Aga tuleb tõeks võtta, et ta siin ka häbipunast õhetavate paledega oli pidanud tammuma. Miks küll?! Aga ikka oma kunagiste patuste mõtete pärast, mis selgest ketserlusest kaugel polnud. Neist mõtetest oli nüüd üle saadud, kuid olnud nad olid, mis salata.
Ühel varasel hommikutunnil – just sellisel nagu praegu – oli Paulus leidnud tõrre peaaegu tühja olevat. Seda polnud enne juhtunud. Kui Paulus end üle tünni ääre sisse vaatama küünitas, jäi ta üsna nõutuks: püha vee ülipüha tünni põhjas märkas ta nagu mingit sodi. Pika kepiga nõu põhja urgitsedes nägi ta veepinnale tõusvat valkjat puru, munakoore-tükikesi ja koguni mingit kleepuvat, üsna sandisti just nagu virtsa järgi lehkavat soga. Mida sellest arvata? Kas pole siin kuri käsi mängus olnud?
Ehmatusega läks Paulus oma leiust Bonifatiusele teatama.
Bonifatius istus oma kolbide keskel, et valmistada aineid, mis õige imelikke nimesid kandsid: Must Draakon, Punane Lõvi, Roheline Tiiger, Hermogenese Kana ja nii edasi ja edasi. Igatahes oli Paulus sääraseid ühendusi nimetatavat kuulnud küll: tema õpetajal oli kombeks nimelt mõnikord ka üksinda üsna valjusti kõnelda. Parajasti ei kõnelnud ta aga midagi ning oli üht pikakaelalist retorti silmitsedes sügavatesse mõtetesse vajunud.
Kui Paulus ta oma segase jutuga teadusliste arutluste maailmast lahti raputas, nägi ta hea Bonifatiuse näol harjumatult tõredat ilmet… Või et Paulus on leidnud püha vee toobri põhjast mingeid aineid, mida ta ei tunne ja mida ta koguni solgiks nimetab – solk pühas vees?! Kas ei lõhna selline arvamus mitte ketserluse järgi? Ah et see aines lõhnavat kahtlustäratavalt küll?! Aga kas Paulus teab, kuidas lõhnab ketserlus?..
Kuri, väga kuri oli Bonifatius. Kui kohkunud Paulus seepeale aralt pomises, et mingit tundmatut ainet on tünni põhjas tõesti ja et tal on tekkinud kartus, kas pole see kõnts-aine äkki sinna mõne roojase vaimu poolt sokutatud – Beelzebulil on ju palju teenreid – , jäi Bonifatius tükiks ajaks vait ning jalutas, käed seljal, rahutult oma tööruumi mööda edasi-tagasi.
„Ei!” kuulutas Bonifatius lõpuks. „See pole tõsi, sest kuigi kohalikud pärismaalased väidavad, et Vanakurat kõige enam välku kardab, pelgab ta püha vee anumat veel palju ja palju enam.” Põrgujõudude vahelesegamine nii pühas paigas – seegi oletus kõnelevat taas … nojah, ketserlust sai siin juba nimetatud, ütleme siis – tölplusest. Tölplus kui selline olevat samuti üks kategooriaist, mis erilist andeksandmist ei pälvi, kuid sellest hoolimata tulevat seda siiski vähem karmilt hukka mõista, kuna… Mõttekäigu lõppu ei suutnud kohkunud aednikuõpilane enam jälgida.
Seepeale istus Bonifatius kõrgele peenejalalisele pukktoolile ataanori ees. Tool naksatas valuliselt Ja Bonifatiuse sõnadeski oli muret ning meelepaha:
„Sina, Paulus, mu poeg, oled otsekui kits, kes missal koori hulka on pugenud ja koguni apsiidile roninud, kust ta oma tobedate silmadega Kristlikku kogudust jõllab. Nörritav on see pilt! Õigupoolest tuleks sind, Paulus, pikemaks ajaks üksikkongi sulgeda, et sa seal oma jumalakartmatute ning põrgujõududesse ülemäära uskuvate arvamiste üle põhjalikult järele mõelda saaksid „Ma olen nõus… Alandlikus meeles,” pomises Paulus.
„Sa oled nõus? Väga armas. Aga mille üle sa seal järele mõelda oskaksid?!”
Paulus vaikis.
„Vaata!” jätkas Bonifatius. „Mina olen küll teadusemees, kuid ennekõike ikkagi vaimulik. Ja kõik minu tööd ja tegemised, mis ma siin ruumis, nagu ka need, mis ma meie aias korda saadan, on pühendatud üheainsama eesmärgi täidesaatmiseks: ma teenin Kõigevägevamat ja pakun maailmale üha uusi tõestusi tema võimust, ülimast tarkusest ja ettenägelikkusest…”
Bonifatius neelatas ning pühkis tahmase tiiglitõstmislapiga oma kõrget laupa, ent tahm pudenes tema vaimujõust lugu pidades otsemaid maha ning ei määrinud vend Bonifatiust mitte. Paulus aga kuulis end selle ülla tunnistuse kinnituseks „aamen” lausuvat. „Sina, Paulus, oled oma uudishimus juhtumisi jõudnud tarani, millest sa vaevalt küll üle suudad ronida. Sinu praeguse harimatuse juures oleks see sulle ka ohtlik: tarataguse aia viljad on sulle veel söögiks kõlbmatud, kuna sinu aju neid veel seedida ei jõua. Sa oled nagu vast emapiimast võõrutatud laps, kelle väeti mao need vürtsitatud praed, mida küps mees rahuga maitsta võib, hoopis rikki ajavad ning koguni tema elu ohtu seavad.”
Õpetatud mehe sõnad ei jõudnud tõepoolest päriselt Pauluse arusaamiseni: millist tara Bonifatius silmas peab? Kas nende kloostriaia tara? Ja miks peaks ta sellest üle ronima, kui ka värava kaudu võib sisse astuda? Ning inimese aju seedimisevõimest polnud aednikuõpilasel samuti selget ettekujutusi. Ent ta kuulas nagu üksainus suur kõrv.
„Patuses maailmas on palju uskmatuid ja ketsereid, veel enam aga nõrgausulisi. Kallis poiss, kas sa suudad ette kujutada, et on neidki, kes õnnistatud vee imevõimus kahelda julgevad?! (Paulus lõi risti ette – komme, mida Bonifatius ülemäära tihedasti ei soovitanud pruukida.) Jah, ma olen neid kohanud ning mõnd niisugust õpetatud meest lähemalt tundnudki. Üks neist, kes spagüürilistes kunstides” – ta osutas oma kolbidele, retortidele ja destillatsiooniaparaatidele – „minust oluliselt alla ei jäänud, mees, kes tundis vanu araabia käsikirju, Albertus Magnuse viit raamatut metallidest ja paljut muudki, söandas arvata, et pühitsetud vesi võib küll inimestele kasu tuua, sest surelikul inimesel on siiski surematu hing, mis armuõpetusest ja sakramentidest osa saab, samas eitas ta aga seda, et lojustele ja veel enam taimeilma esindajatele pühast veest mingit tulu võiks tõusta, kuna need gnosisest, see tähendab teadmistest-tundmistest ilma on jäetud. „Kas sa usud,” küsis see mees minult, „et püha vesi pärast seda, kui mõni veis on sinna nina sisse vajutanud või röhkija oma kärsaga mullikesi esile kutsunud, üleüldse enam püha vesi ongi?” Tema julges kahelda selles, millesse sinu kadunud isa täies kindluses uskus, sest eks viinud ta püha vett teile koju elajatelegi joogiks, et nende tervis kaitstud oleks, nagu sa, Paulus, mäletad.”
Paulus mäletas seda täpselt. Vana Aap oli pühade aegu nende kariloomadele tõesti pühitsetud vett joogiks viinud, mis neile ka igati hästi oli mõjunud. Ainult kui Paulus (siis oli ta veel Paap) oma krattidelegi seda vett pakkus, põlgasid need selle ära, karvad hirmust turris.
„See inimene on nüüd surnute kirjas, ja tõesti pole ma kindel, et ta hing taevariiki pääses, ehkki ma mõnel korral temagi eest olen palvetanud. Tema silm ei saanud näha neid ime-, aga võiks öelda ka päris loomulikke asju, mis meie aias iga päev sünnib ning just sellesama püha neste armuväe läbi. Ning mul on sellest ääretumalt kahju: see pilt oleks võinud teda tõe lätetele juhatada.”
Paulus teatas, et tema küll sellise pimeda ja uskmatu inimese eest palvetama ei hakkaks, kes ilmselgetes tõdedes kahtleb, Bonifatius vaidles talle aga otsemaid vastu ning tõi näite piiblist, kust selgus, et isal just kadunud poja tagasituleku üle iseäranis hea meel oli. („Kuis küll Isa kiitust teenida, kui mittekadunud poeg ollakse?” mõtiskles Paulus.)
„Ent