Mitte alati, jutustanud lind-kass, polevat ta olnud sellise ristiinimest eemalepeletava välimusega: tema kohkumapanevas muundumises kandvat peasüüd Beelzebul ise, kes teda kord libekeelselt ühele kohutavale patuteole meelitanud, millel ta aga häbitundest pikemalt peatuda ei tahaks. Peatselt lootvat ta Pühale Maale lennata, kus tal ehk korda läheb oma endine inimkuju tagasi saada.
Püha Agnes, kes küll kohe kahtles imekülalise mesises jutus ja arvas ära aimavat, kelle saadikuga tegu, ei saanud palujat siiski mitte tagasi saata. Kas tulija on mees- või naissugu, seda päris ta siiski.
„Ma olin kena neitsi, ja veel kõrgest soost,” kõlanud vastus. Pühi palvehelmeid – neid näis kassipeaga olevus nagu pelgavat – sõrmitsedes oli abtiss seejärel nõus tiivulist palujat ära kuulama. Õnnis naine jäi aga selle juurde, et nende keskustelu piirduks ainult tõsiteoloogiliste probleemidega.
Kassipäine nõustus ning tegi otsemaid juttu Juuda küsimusest, keda ta pidavat kõige õnnetumaks apostliks.
„Mida teie sellest arvate?”
„In perpetuum,”2 kostis mõnevõrra nõutu Agnes. „Tähelepanuväärse suudluse eest meie Õnnistegija põsele tabas teda kõige kurvem saatus, mida vaid kujutleda võib. Eks just see suudlus viinud täide Issanda plaanid oma kallis poeg inimsoole ohverdada ja lasta ta Kolgata mäel asjatundlikel meestel korralikult risti lüüa. Või kuidas?”
„Idem per idem,”3 lausus segaduses olev õnnis naisterahvas.
„Pühad naelad pühas ihus – kuis võinuksime jõuda nendeni ilma Iskarioti traagilise, ennastohverdava vägiteota? Kuis võiksime me nüüd muidu armulaual harduses ja hingerahus oblaate – Tema metamorfoseerunud ihutükikesi – krõbistada ja Püha Talle verd peale lonksata, mis meid ülendab ja meile kergendust toob?” „In perpetuum,” arvas püha õde.
„Ja tasu? Oma suurteo ja taeva poolt määratud kohustuse täitmise eest sai ta vaid kolmkümmend – naeruväärne summa – ja pidi pärast Getsemane aias koguni oma sisikonna välja oksendama. Juuda suudlus oli imetabaseim reedutegu! Väärikaim nurgakivi Püha Kiriku vundamendis. Kas pole nii?”
„Quod erat demonstrandum.”4
Püha Agnes, vaga ja õnnis naine, tundis vaevahigi laubale tõusvat ning sõrmitses palvehelmeid üha suurema usinusega.
„Ega ma teid liialt väsita?” päris värdelajas hoolitsevalt.
„Labor vincit otnnia,”5 kogeldi vastuseks.
„Kuna me õndsa Juudas Iskarioti tähtsas missioonis üksmeeles oleme, siis peaksime midagi ka üheskoos ette võtma,” alustas kummaline kiusaja. Ning ta avaldas arvamust, et ehk tasuks õilsa apostli nimi kuidagiviisi nende auväärse kloostri nimega ühendusse viia; või oleks ehk sobilik esiotsa tema kuju kloostrikirikusse kummardamiseks üles seada.
„In perpetuum,” pomises vaga abtiss, sest midagi targemat ei tulnud talle pähe.
„Nii et minu väited võiksid olla hakatuseks, millest midagi suurejoonelist võrsub?” rõõmustas külaline.
„Ex nihilo nihil!”6 riskeeris Agnes õnnekombel öelda, kuigi ta pea sellest keerulisest ja ilmselt visti siiski ketserlikust monoloogist üpris sassis oli. Ju aitas selle väiteni jõudmisele kaasa palvehelmeste näperdamisest võrsunud tulu.
Kassipealise tulnuka nägu väljendas kurvastust: ta ei suutvat auväärt Agnese mõttekäiku nähtavasti täpselt jälgida, sest vaevalt küll esitati see eitusdeklaratsioon tema argumentide põrmustamiseks. Arvatavasti tahtis abtiss öelduga mõnd suuremat üldistust teha. Kas nii?
„Nemine contradicente…”7
See nending lohutas tulnukat pisut, kuid siiski julges ta arvata, et abtissi eelmisele väitele mittemillegi võrsumisvõimalusest mitte-miskist on tal ühtteist vastu väita. Mitte millestki on ju Jehoova käte läbi tulnud väga olulist midagi. Ja veel väga tähelepanuväärsel hulgal: nimelt kogu ilmaruum kõige imelisega, mis selles leida. Meie, inimeste – ta pidas ennast nähtavasti siiski inimeseks – tööks on selle mitte millestki loodu õilistamine ja niiöelda ümber grupeerimine, mis mõnikord imekenasti korda läheb – eks näita seda kas või too hunnitu pitslinikki, mille heegeldamine tema vaimurikkal vestluskaaslasel nähtavasti äsja käsil on olnud. Õilis töö, mida ta kahjuks segama oli sunnitud.
See kiitus meeldis pühale naisele nähtavasti väga, sest juhtunut meenutades tunnistas ta Bonifatiusele, et lind-kass oli kogu oma ketserlusest hoolimata „optima doctissimo”8. Olend palunud koguni, et äkitselt võiks mõni püha õde temalegi väikese heegeldustöö teha – väärilise tasu eest muidugi. Ülimeelsasti kannaks ta näiteks säärast kaunist rätti ümber oma õnnetu kaela.
Kahjuks pöördus pärdiklane üsna peatselt taas Juuda-teema juurde tagasi. Siinkohal päästsid aga missale kutsuvad kellalöögid üha enam kimbatusse sattuva abtissi. Kohe, kui kloostrikell oma kumeda kõmahtuse kuuldavale tõi, kraaksatas mesikeelne kõuts-tiivuline rämedal kaarnahäälel ja vuhises – ilma ihaldatud kaelarätita muidugi – õhuaknast välja. Tema poolt kuuldavale toodud sõnu keeldunud vaga naine kordamast.
Jah, nüüd võidakse küll küsida: mis sellel kõige kadakate ja täirahvaga tegu on? Ja kuidas veel: otsemaid pärast Saadana sigidiku kadumist ilmunud abtissi tuppa arvutul hulgal neid vastikuid elukaid. Kindlasti oli siin mängus olnud Beelzebuli käsi, kelle nimi heebrea keeles tähendab küll mitte täide, vaid kärbeste jumalat.
Loomulikult oli Bonifatius nõus püha suitsutossusakramenti ette võtma; ta soovis ainult, et võiks mürrile ja viirukile ka kadakaoksi lisada: kohalikud pärismaalased koteerivat kadaka tululikku toimet väga kõrgelt. Agnes mõtiskles viivu – Õnnistegija olevat mõnede pärimuste järgi kadakamarjad ristiga varustanud, mis osutaks nagu puu pühadusele; teiselt poolt aga pettunud prohvet Elias, kes kadakamarjadega tahtis näljast jagu saada, nende maitses – ju olid vist toored – , igatahes neednud ta kadaka ära. See kõik toovat pähe kaksipidiseid mõtteid.
Bonifatius aga hajutas ta kõhklused, rääkides kadakapiirituse (Spiritus Juniperi) õnnistavast ja silmapaistvast toimest; mõnede pühade vendade retseptide järgi lisatakse teda ohtrasti ühele uuema aja joogile, mille nimetuse tuletamisel koguni Benedictuse enda ülikuulsat nime on kasutatud. See väide hajutas abtissi kahtlused lõplikult. Küll pidas ta aga vajalikuks Bonifatiusele täpsemalt selgitada, miks ta tossupühitsust õieti vajab. Ei, mitte üksi täide pärast, sest nendel vastikutel loomakestel on nagu kõigel siin päikese all ka oma ülesanded – ihu kratsimine viib meie mõtted lihaliku eksistentsivormi ebatäiuslikkusele ning tahes-tahtmata meenutab ka viimset kohtupäeva. Üleüldse ei pidavat ta õigeks ihu päras üleliia muretseda, sest sellega seatavat kaudselt kahtluse alla vaimu prioriteet. Tema, Agnes, paluvat suitsuõnnistust eelkõige ikka selleks, et too Juuda usku värdelajas ei julgeks siia ruumi niipea oma jalgu, see tähendab tiibu tõsta. Sellepärast jah!
Siiski jäänud Bonifatiusele mulje, et püha naine millegipärast nagu piinlikkust tunneb; ta pilk ekselnud ringi, mis kloostri auväärse ema puhul kuidagi ebatavaline tundus.
Agnes võtnud end kõigest hoolimata lõpuks kokku ja suutnud küllaltki kindlameelselt ja pidulikult lausuda: „Ole sina, Bonifatius, nagu ingel, kelle kohta Ilmutuseraamatus on öeldud: „Ja talle anti palju suitsutamisrohtu, et ta lisaks seda kõigi pühade palvete juurde kuldaltarile, mis oli aujäre ees. Ja suitsutamisrohu suits pühade inimeste palvetega tõusis üles ingli käest Jumala ette.””
Ning abtiss, kellele Issand oli kinkinud