Sellest päevast peale ootas Bonifatius kannatamatult linnaskäike. Neiu Magdaleena pidas sõna, ning väikeses korteris sub monte Rataskaevu tänavas pühendusid kaks noort inimest nüüd usudogmade igakülgsele arutamisele. Neitsi Magdaleena oli väga taibukas, ja nii nagu nüüd Paulus, oli neiugi kirjatarkuse poole pürgides hoolikas ja kohusetruu. Ladina keelt nad ei õppinud, kuid varsti suutis Magdaleena juba oma nime ilusa kirjaga paberile panna, mis Bonifatiuse südant väga rõõmustas. Ka sakramentidest ning Kuradi salapüünistest tehti tihtipeale juttu. Võib-olla oleks Magdaleenast lõpuks nunngi saanud, kui mitte kuri juhus nende meditatsioonidele kriipsu peale poleks tõmmanud. Ühel õnnetul päeval saabus neitsi vend varem koju kui muidu, ning leides oma korterist õe koos noviitsiga, süüdistas Bonifatiust kõigis surmapattudes ning ähvardas kogu loo kloostri vaimulikele isandatele ette kanda… Ei aidanud Magdaleena härdad palved ega pisarad, ei aidanud Bonifatiuse vanded, et siin korteris ainul pühade asjadega on tegeldud. Alles siis, kui õnnetu noormees oma kõhetu tengelpunga köögilauale tühjendas, muutus karm sepp natuke leplikumaks. Ent jalaga Bonifatius tagumikku siiski sai ning tänavale lennutati. Kloostritööle Magdaleenat enam aga ei lubatud ja juba järgmisel nädalal leidis südametu ning kõikjal kurja idusid nägev rauatöömees oma õele Tallinnas köögitüdruku koha. Varsti olla talle, vastu neiu tahtmist, ka peigmees leitud.
Ainult ühel korral kohtusid Bonifatius ja Magdaleena veel ning pisaraid valav neiu kinkinud Pauluse õpetajale igaveseks mälestuseks oma sukapaela. Seda oli Bonifatius kuni tolle õnnetu tossusakramendipäevani amuletina oma südame kohal kandnud – jah, juba kolmkümmend aastat. Nüüd on see süütu kiindumuse tunnusmärk aga ilmselt abtissi voodi all, kust ta peatselt põrandat pestes leitakse. Oh häda!
„Aga kust abtiss aimata võib, et selline pael Bonifatiusele kuulub,” päris Paulus.
See olevat ilmselge. Nimelt oli vaga Magdaleena sukapaelale ühe kauni pühenduse jätnud.
„Ja millise?”
Bonifatius lõi silmad maha. Ta nägu tombus roosakaks.
Neiu Magdaleena olevat sukapaelale armsate, natuke lapsikute tähtedega kudunud Bonifatiuse ja enda nime ning veel mõned sõnad lisaks.
Bonifatius vaikis ning rüüpas kurvalt klaretti.
„Kallis õpetaja, ma usun iga teie sõna,” lausus Paulus väriseval häälel. „Aga seda, kas kõik teised kah teie sõnu usuvad, seda ei julge ma mitte kinnitada.”
„Nii see on, mu poeg. Inimesed ei taha uskuda õilsusse; mehe ja naise suhetes näevad nemad ikka ja alati ainult pattu. Miks on see küll nii?” ohkas kurvasilmne alkeemiamees.
„Mu armas õpetaja,” alustas Paulus söakalt. „Ohkamine ei saa meile miskit abi tuua. Nüüd tuleb meil välja mõelda, kuidas sukapael kätte saada!”
„See on ilmvõimatu. Kuidas pääseksin mina või keegi muu lähematel päevadel püha ema magamistuppa?”
„Ehk ütlete talle, et teil veel suitsuohvrit vaja tuua on…”
„Sellest ei tule midagi välja. Juba eelmisel korral oli õilis Agnes väga murelik, et pidi meesterahva teist korda oma eluruumidesse laskma. Ta ütles, et on pigem nõus täisid välja kannatama – neid on küll tublisti vähemaks jäänud. Sinna ma enam ei pääse.” Bonifatius oli lohutamatu.
„Siis peab sinna keegi teine minema!”
„Aga kes? Kes ometi?!”
Ja nüüd lõi Pauluse nägu ootamatust mõttest särama. Ta noor mehehääl tõi kuuldavale üsna kukeliku käuksatuse: „Me saadame sinna krati! Vohh!”
„Krati?! Esiteks pole ma kindel, kas neid üldse olemas ongi. Ja teiseks… kust me säärase eluka appi saame?”
„Mul kolm kratti kodus venna valve all linaseemnetest torni ehitamas,” kuulutas Paulus uhkelt. „Anname ühele selle töö kätte. Nad kanged kõiki kokku tarima.”
„Sinul?” Ja nüüd lõi püha mees risti ette, mida ta muidu harva tegi.
Ent ka Pauluse nägu oli vahepeal tõsisemaks tõmbunud: ühelainsamal korral oli üks Aabu kratt üle kloostrimüüri julgenud lennata, ja pärast seda kohe põdema jäänud. Ja see oli vana ning hirmjulge kratt Tölpa. Ei Krõõt ega teisedki lapseohtu kratikesed selle tembuga küll hakkama saa. Kindel mis kindel. Kuid Paulus, terane nagu ta oli, jõudis peagi uuele otsusele.
„Ma kardan, et minu krattidest vist siiski asja ei ole. Agnese tuppa tungimiseks neil julgust ei jätku… Kuid kes keelab meil siinsamas kloostris uut kratti teha? Pühas paigas tehtud kratt ei saa ju oma kodukohta karta.”
Bonifatius oli nüüd suur kõhklemine ise. Ta avaldas arvamust, et esiteks ei tule neil krati tegemisest midagi välja, teiseks aga seadvat nad sellega oma hingepuhtuse ohtu. Kratid on ju Kurja enda teenrid, ja kuidas võivad kaks õndsuse poole pürgivat meest niisuguse riivatu tembu ette võtta ilm oma igavest elu ohtu saatmata.
„Meie kratid polnud Kurja teenrid,” oli Paulus nüüd meelekindel. „Nad olid hoopis vana Aabu teenrid, kes neile ühtki jumalavastalist ülesannet ei andnud. Ei tassinud nad meile kulda kokku, ei käinud võõrastes aitades viljavargil ega võõrastelt lehmadelt piima imemas. Meie kratid olid meie head usinad abilised!”
„Ja mis tööd neile siis anti?” kahtles Bonifatius ikka veel.
„Nemad tegelesid põllumajandusliste töödega ja iseäranis agarad olid nad kõiksugu ravimiseks tarvilikke taimi korjama, millest Aap rohtusid keetis ning sel moel ilmarahvale haiguste tõrjumisel abiks oli.”
Ravimtaimi korjavatest krattidest polnud Bonifatius küll enne kuulnud, kuid ta pidi möönma, et taimede korjamisega tõesti pühakirja vastu ei eksita. Ta võivat nimetada mitut „Aeta Sanctorumisse” kantud pühakut, kes samuti juurikate korjamisega on tegelnud. See töö polevat tõesti mitte jumalavallatute killast. Pigem vastupidi.
„Ja ka ühe kaotatud aarde tagasitoomine ei saa kurjast olla, seda enam, kui see kallis asi õilsale mehele vagade tunnetega kingitud on,” kiitis Paulus takka.
„Nii võib see tõesti olla,” arvas vend Bonifatius natuke murelikult.
„Eesmärk pühendab abinõu!” kuulutas Paulus nüüd iseenese tarkusest ning tema hääles oli seesugust kindlust, et Bonifatius talle imetlevalt otsa vaatama jäi. Ent peagi muutus õpetaja pilk taas murelikuks. „Millest me krati kokku seame?” päris ta. See pärimine igatahes näitas, et vaga mees oli kratitegemise plaaniga juba üsna nõusse jäämas. Aga eks öelda ju, et häda ajavat härjagi kaevu.
„Vajaliku ema-aine muretsemine jääks minu hooleks! Egas meil teab mis vaja olegi. Üht veinivaati – neid on meie laoruumis küllaga – , natuke takku ja lõnga, siis veel kaht savikaussi krati kannikateks…”
„Kas kratil tõesti needsamused kannikad kah peavad olema?” muretses Bonifatius taas.
„Nii on recepturium’is öeldud!” Paulus oli uhke, et ta ladinakeelset sõna käsutada mõistis.
„Einoh, siis muidugi,” ühmas Bonifatius.
„Jah, aga seda ei tea ma küll, kust ühte vokiratast saada. See kulub kah hädapärast ära… Aga eks ma või koju lipata, ehk seal vana koli hulgast leian.”
„Vokiratta muretsen ma ise. Ma tean tõllakuuri pööningul paari vana vokki olevat. Meie pühad õed on ikka usinad ketrama-kuduma olnud. Altarivaipu ja pühi sõbasid on siinmail alati suure hoolega valmistatud. Ei tea ainult,” lõi Bonifatius jälle kõhklema, „kas nii pühade ketrusriistade osad kratitegemiseks päris kohased on?”
„Me anname ka oma kratile püha töö,” julgustas Paulus oma õpetajat.
„Ei, ei, ei!” tõmbus Bonifatius järsku näost kahvatuks. „Seda patutööd ei või me tõesti mitte ette võtta: ma olen nagu kuskilt kuulnud, et kratile elu sissepuhumiseks kolme tilka verd vaja minevat. Beelzebul või tema asetäitjad kirjutavat sellega kratitegija nime oma arveraamatusse. Ja surmapäeval