„Kivi on olemas juba enne seda, kui sa ta valmis teed; just siis, kui sa teda kinni püüdmas oled, variseb ta enamasti põrmuks. Igaüks, kes teda viivugi uurida saab, pigistab nina hirmsal haisu tundes otsemaid kinni.”
1
Tõesti-tõesti oli see kena sinisilmne, lahke ja vagura väljanägemisega noormees, kes suveöö hakul kloostrivärava kõrval seisis ja Rävala poole viiva suure maantee poole vaatas, üks uhke ja õnnelik inimlaps.
Ja miks ei pidanud ta seda olema? Külatark Aabu poeg Paap võis nüüd juba kuuendamat kuud selles Issandale meelepärases paigas aedniku abimehe auväärt ametit pidada. Paap – ei, nüüd pidi ta selle pagananime küll unustama: sääraseid nimesid ei sallitud isegi convers’ide – võhikvendade hulgas. Paabust oli saanud Paulus, ja sellega oli ta oma eluteel pika ning tähtsa sammu edasi astunud.
Suurelt teelt kostis hobuste hirnatusi ja kuljuste tilinat: kaks uhket tõlda – kui Paap-Pauluse silmanägemine teda ei petnud, olid neil isegi aadlivapid ustel – kihutasid linna poole. Kuid tuleb tunnistada, et kõik see tormamine ei tekitanud Pauluse südames mingeid, noore mehe puhul ehk arusaadavadki ihkamisi. Koguni vastupidi – üsna enesekindel muiatus kerkis tema esimesi heledaid õrnu vurrukarvu kikitavatele huultele. Oli see nüüd nimme või pooltahtsi, aga igatahes laskis Paulus seepeale ühel teisel kuljusel või kellukesel tasakesi heliseda. Veel ja veel. Magus kõla oli sellel tillukesel kellal, mis ilusa rohelise sametpaelaga ümber tema kintsu oli seotud, tähtsal kellukesel, mis noore mehe ametiseisu ja ka tema sugu rõhutama pidi. Aga miks siis sugu rõhutama? Noh, kuidas siis teisiti: elati ju ikkagi kloostris, kus eraldatuse, peenemalt öeldud – klausuuri reegleid alati silmas tuli pidada. Ei pea just ilmtingimata arvama, et Kõigevägevama truule teenimisele pühendatud südametes mingid Kurja patuidud võiksid juuri ajada, kuid seadus on seadus ja kiusatuste eest pole keegi kaitstud. Ennemini just vastupidi – teatakse kõnelda, et nimelt iseäranis õndsatele ja kasinatele on tihtipeale just need kõige rängemad katsumised ja kiusatused osaks saanud. Peltsebul ei maga! Kus sa sellega! Ja seda libedat ja kurikavalat Issanda vaenumeest ei anna maarahva Vanapaganaga – üsna mõnusa mehega, kes teinekord oli väikest Paapugi põlvil hüpitanud – mitte kõrvu seada. (Vana Aap sai muuseas Vanapaganaga päris kenasti läbi, ning vist eriti seepärast, et Vanatühi päris Põrguvürsti silmaotsaski ei sallinud, sest see teda kaardimängus mitmel korral tüssanud ja järjepanu turakaks teinud oli.) Tõsi mis tõsi: neid mehi võrrelda ei andnud! Kui Vanapagan küll osavasti kirpe ja täisid võib põrandapraos valmis nõiduda või vastlüpstud piima müredaks muuta, siis Peltsebuli tembud on äraarvamata kunskopimad. Isegi õnnis Antonius – anahoreetliku ehk erakliku munkluse üks alusepanijaist, kes praegu taevariigis Jeesukese lähikonnas istub ja teda palgest palgesse näha võib – olevat lugematuid kordi põrgujõudude kiusamistega kimpus olnud. Sellest jutustas Paulusele tema juhataja, kõrgema aiakunsti, rohu- ning spagüüriliste teaduste meister auväärt Bonifatius. (Iseenesest muidugi küllalt haruldane lugu, et too kõrge ja tark isand lihtsa külapoisi oma õpipoisi ausse tõstis ja ta lahkesti järelevalve ja eestkostmise alla võttis.) Ametikella Pauluse põlve kohale kinnitades jutustas Bonifatius Paulusele hirmsaid lugusid ussnaistest, kes ülalnimetatud eremiiti – ning eriti just siis, kui ta pühad pärgamendid käest kas või hetkekski kõrvale pani – kõlvatuse ja patu teele meelitanud. Vahel kerkinud tema koopa ette – küllap vist otse Põrgust – terve lossitäis sihukesi värdolevusi, kes kullast maja akendel itsitasid ja kõige häbitumal kombel oma ihuvorme välgutasid, seejuures koguni iseäraliste kõverpeeglite abi kasutades, mis keha patupaiku suurendasid ja hoopis loomuvastaseks muutsid. Imelik küll, aga sel kombel – nii igatahes räägivad püha mehe pärimused – saanud nende riivatus veel enamgi meelisegavaks. Ent asjata vaev – pühamees jäi oma usus lõpuni kindlaks.
Tark Bonifatius teadis hullemaidki lugusid pajatada: läänemaise kloostrikorralduse asutaja, õndsa Nursia Eenedictuse ülipüha õde Scholastica, kes oma hingeõilsuses vennakesest isegi üle käinud (kuivõrd niisugune asi muidugi üldse võimalik sai olla?) ning kelle hinge Benedictus pärast õe surma oma silmaga nägi valge tuvikesena taevasse tõusvat (seda võime kontrollida Gregorius Suure kirjapanekutest, mida Bonifatius eriti armastas), olevat ühel korral suurde kiusatusse sattunud, kui üks äranõiutud sokunahast torupill kõigi oma hirmsate luust ja puust ripptorudega tema neitsivoodisse olla tükkinud. Kui Scholastica teda kõigepealt kreeka ristiga + ähvardas, hakanud torupill vihaselt törisema-lõrisema, Antoniuse risti ┬ peale paisunud ta koguni suuremakski ja alles tubli lortsakas pühitsetud vett teinud oma töö: patupill lartsatanud hirmsa kärtsuga lõhki ja jätnud tuppa jäledat väävlivingu.
Kõiki neid lugusid, mis looduslapse Paap-Pauluse silmad imestusest punni ajasid, saatis maakeele üsna ludinselgeks õppinud mees üliilmekate käeviibutuste ja pöidlaplaksatustega.
„Ei tea, kas sihukesest kellast, mis mul nüüd põlve ümber, kah abi oleks võind olla?” päris aednikuõpilane üsna lihtsameelselt – igatahes pugistas hea Bonifatius seepeale naeru; jäi aga siis tõsisemaks ning selgitas, et aednikukella selleviisilisest kasutamisest ta küll kusagilt midagi polevat lugenud; Pauluse pisitilistajal, mida ta ex officio kandma peab, olevat teine eesmärk, õigemini mitu eesmärki: esmalt annab ta pühadele õdedele teada, et mees, kellega küll sobilik pole kokku puutuda, pole siiski miski põrgusünnitis, teiselt poolt peletab ta kõlin kloostriaeda kurjade mõtetega sissetungijaid – olgu siis inimheidikuid või Kurja enda lapsi, näituseks kratte. Siinkohal käis Paulusel värin südamest läbi ja ta usaldas pärida, et kas siis niisugustki asja on juhtunud. Bonifatius seletas seepeale, et kuigi tal olevat krattide olemasolus tõsiselt põhjust kahelda (skandinaavia sõna „skratt” on muidugi haritud demonoloogidele mõnevõrra tuttav), olevat üks selline häbitu olend siiski oma kõverad küüned sirutanud kondikillukese järele, mis kuulsa samba-pühaku Paphnutiuse vasakust jalast pärit. Ja mitte ainult selle järele sirutanud, vaid ta ka lausa sisse vehkinud! Kes see muu olla sai? Üht tulise hännaga tuhisejat olla üle müüri igatahes lendamas nähtud. (Iseäranis kurvastav olevat veel tõsiasi, et Paphnutius oma rasket ja püha märtritööd enamasti just nimelt vasakul jalal seistes teinud.) Otsata kahju!
Ahjaa – on veel kolmaski eesmärk Pauluse aukellal, jätkas Bonifatius oma poolelijäänud mõttearendust, – tema mahe kõla kutsub selle kandja harraste mõtete juurde, mis aga Vana-Aadamale, kes paraku ikka veel jonnakalt me ihudes istub, selgesti mõista annab, et kellaperemees tema mõjutustele mitte alla anda ei kavatse.
Kas tõesti ka üliaulik Bonifatius oma kõrges eas sedasorti kiusatusi kardab, tihkas Paulus pärida. Kelleks võhikvend Paulus teda õieti peab?! – oli vagamehe pahane vastus, mille tooni aga justkui kahtepidi mõista võis.
Patused mõtted ja teod, kiusatused, millest iga hinna eest üle saama peab – ei söandanud Aabu poeg nende kohta pikemalt järele pärima hakata, sest ta ei tahtnud teist oma teadmatusega ära pahandada. Muidugi oli ta alles uustulnuk, kellel oma arvamustega sünniski polnud välja tulla, kuid ikkagi koges ta siin pühas paigas mitmeidki mõtteviise, millest ta hästi aru ei saanud – veel enam, mis olid tema senistele kodupaigas siginenud arusaamistele risti vastupidised. Kas poleks ehk Püha Antonius hoopistükkis oma kiusajatele korraks järele andma pidanud: kiusatustest saab kergesti üle just sel moel, ahvatlused muutuvad peagi läiladeks. Aga sihukeste mõtetega vist küll ei sündinud lagedale tulla. Äkitselt oleks Bonifatius võinud pahaseks saada ja Paulust päris arulagedaks pidama hakata – oma juhatusmeest vaatas aga noor võhikvend ikka suure imetluse ja aukartusega. No oli sellele vagamehele alles mõistusevalgust antud! Pea igal õhtul mõtles Paulus kaua-kaua päeva jooksul Bonifatiuselt kuuldud tarkade mõttekäikude üle järele, ja teinekord jäi selleks ööstki vaheks. Nüüdki pidi ta just püha vee imettegeva mõju üle aru pidama hakkama, ent siinkohal tõmbas tema tähelepanu endale tumeda metsakammi kohale kerkiv kõrvitsakarva ümarik kuulatakas. Täiskuu, ja veel neljapäeval! Oh, mis võiks kõik täna korda saata! Iseäranis passiks mõne jõe või järve äärde minek – täiskuu neljapäeval on kena näkineidudega magusat juttu puhuda, sel päeval on nad lahkemad kui muidu. Ja ikka on vetepiigadel siis juuksed kaunilt palmitsetud ning ka kandlemänguga võidakse su südant soojendada. Koguni musunorimine võib korda minna… Oi, siinkohal ehmatas Paulus oma hulludest mõtetest päris ära: kas polnud ta mitte endale kindlat sõna andnud, et tema ihu ja hing ju nüüd Püha Kiriku teenimisele peavad kuuluma?! Näkineitsid