„Sa oled pennikorjaja ja jäädki selleks!” karjus Elfriide, süüdistades meest väheses sissetulekus.
„Ja mida sina soovitad? Vargile minna?” andis mees vastu.
Suvi tõotas vähemalt ajutist pääsemist. Ema patroon oli üürinud Võsule väikese suvila, seal leidus toakene ka Elfriide ja lapse jaoks. Kurt vanamutt oli Helgasse omamoodi kiindunud, ta võis tundide viisi istuda siidilehviga kaunistatud pesukorvis magava lapse juures ja korrutada:
„Oo, du kleine Hildegard…”
See andis Elfriidele võimaluse juturaamatuga randa põgeneda, seal üksikusse luitelohku peituda ja koos raamatukangelastega võõrasse ja palju kaunimasse maailma sukelduda. Nii unus nagiseva keerdtrepiga pööningukorter ja hall argipäev.
Ühel päikesepaistelisel pärastlõunal, mil tuul oli mere säbruliseks lõõtsunud ja jahe vesi suplema ei meelitanud, kuulis ta luite tagant veepiirilt laste hädakisa. Tuul oli haaranud nende rannapalli ja kihutas punasekirjut kera mööda plaažiliiva otse sinnapoole, kus liivaküngas Elfriide pelgupaika varjas. Palli järel jooksis supelpükstes mees, tema järel omakorda kaks kisavat põngerjat. Tuul oli tugev ja kerge pall ainult lisas kiirust, kuid Elfriide kargas püsti ja püüdis jooksiku kinni. Mees aeglustas sammu, sörkis inertsi mõjul ootamatu abiliseni ja jäi lõõtsutades seisma.
„Suur tänu… Ma juba arvasin, et pean Venemaani jooksma!”
Naeratus tegi mehe ilusaks ning täiendas suurepäraselt seda, mis talle oli juba looduse poolt antud. Ainult Ameerika filmides oli Elfriide selliseid mustermehi näinud, nüüd seisis üks nendest otse tema ees. Naine lõi punastades silmad maha ja pomises midagi, unustades samas, mida oli öelda tahtnud.
„Tänan teid veel kord,” lausus mees, võttis palli kaenlasse ja sammus tagasi veepiirile, kuhu kaks mudilast olid kükitama jäänud. Juhus viis nad jälle kokku hilisõhtusel jalutuskäigul, kui hämarat mändidealust kaldateed valgustas ainult vee kohal kollendav ehatriip. Elfriide võpatas vastu sammuva mehesilueti tervituse peale ja tundis tervitaja rohkem häälemälu kui nägemise järgi. Mõlemad seisatasid, tundus sobimatuna vaid tervitusega piirduda, veelgi kummalisem aga vestlust alustada – olid nad ju võhivõõrad, vaid korraks kohtunud sel tuulisel päeval. Nii seisatasidki nad kõrvuti ja pöörasid pilgu merele, kus ehatriibu hahkjas peegelduses üksikud rändrahnud salapäraste koopasuudena mustendasid.
„Suvi hakkab läbi saama…” ütles mees ja tema hääles kõlas kahetsus. See ei olnud vaid otsitud jutualgusfraas, vaid tõesti läbitunnetatud kahetsus, ja see tabas Elfriide hella kohta. Kaunis rannasuvi oli olnud naisele peaaegu paradiis, ärklikorteri igapäevasusega võrreldamatu elamus.
„Hirmus,” ütles ta ja väristas õlgu.
Jälle seisid nad vaikides, tundes, kuidas ühine teadmine suve hääbumisest lõi nende vahele nähtamatu nukrussideme.
„Siiski, nädal on veel jäänud,” lohutas mees.
„Minul kaks nädalat. Kooli alguseni – ma olen õpetaja.”
„Siis jah,” nõustus mees. „Kas te alati puhkate siin?”
„Ei, esimest korda. Juhuslikult!”
„Üksinda?”
„Ei. Ema ja… lapsega.”
„On ta suur?”
„Viiekuune alles…”
„Minu omasid te vist tookord nägite. Poiss ja tüdruk, saavad kuueseks.”
„Kaksikud?”
„Kaksikud.”
Ehatriip oli veelgi kitsamaks vajunud ja punasemaks muutunud. Taevas tumenes, seal süttisid tähed.
„Te olete õpetaja, teil on vähemalt pikk puhkus. Terve suvi, nii nagu koolilastelgi!” teadis mees.
„Praegu see ei lohuta,” raputas naine pead. „Aga teil?”
„Minul polegi puhkust ette nähtud,” naeratas mees kuuldavalt.
„Kuidas?”
„Ma ei ole palgaline. Mul on väike tööstus, pagaritööstus.”
„Noh, siis võite ju alati oma perega puhkust veeta,” arvas Elfriide.
„Mitte kogu perega…” Mehe häälde sigines vari ja kui naine midagi ei küsinud, selgitas ta ise: „Mu abikaasa on haige. Praegu Saksamaal, Karlsbadis. Juba kolm kuud…”
„Kahju…” Midagi oli nende vahele tulnud, nähtamatu sideme katkestanud. „Jahedaks läheb, on juba hilja…”
„Kas te homme randa tulete?”
„Eks ikka, kui ilm lubab. Viimased päevad!”
„Abikaasaga?”
„Ei, tema on linnas, puhkus ammu möödas. Ta ei olnudki siin…” ütles Elfriide ja hammustas keelde, tundes, et on end liiga palju avanud.
„Võibolla me siis homme juhuslikult kohtume? Aga te ei tunnegi mind – minu nimi on Ulrich Koch.”
Elfriide käsi kadus tervenisti mehe sooja pihku.
Lepaku kooli naisõpetaja ei suutnud kuidagi pidada endale sadamakail antud lubadust – vihata elu lõpuni Ulrichit ja neid aastaid, mis ta oma elust oli mehele ohverdanud. Ikka ja jälle astus Ulrich albumist välja samamoodi armastusväärsena kui tookord Võsu mändide all ja ta pidi end lausa jõuga temast eemale rebima, süüdistama Helga, Richardi ja iseenda nimel. Sest Ulrichita ja tema kõikevõitva lähenemiseta oleks läinud kõik teisiti, liikunud vaid ettemääratud rada mööda.
Siis aga olid päike, suviselt tumesinine meri ja tintmustad augustiööd, mil pimedus kõik enda alla mattis. Polnud isegi käeulatuses olevat suvitusasulat, rääkimata Tallinnast või sootuks kaugest Karlsbadist. Ulrichi ja Elfriide äkki lahvatanud kirg ühendas endas nende igatsused ja pettumused keelatud vilja igipõlise ahvatlusega. Nad peaaegu ei rääkinud, tundes, et sõnad võivad ainult haiget teha ja nende üürikest õnne rikkuda. Nad olid teineteisega lihtsalt selleks, et kõik unustada, ja unustasid kõik selleks, et teineteisega olla.
– Ei, see pidi olema lihtsalt saatus, mis nii oli määranud, mõtles Elfriide Eimann veel nüüdki oma tugitoolis istudes ja fotosid silmitsedes. Sest kui ei oleks olnud seda telegrammi, mis kõigele uue suuna andis, oleks kohtumine Ulrichiga jäänud ainult põgusaks suveromaaniks. Aga see varane suvehommik muutis kõik. Ulrich tuli otse tema juurde väikesesse majakesse, tuli kartmata ja kedagi häbenemata ning naine kohkus tema võõrast häälekõlast.
„Palun, tule välja!”
„Mis on?”
„Tule välja, tule kohe!”
Nad läksid kiirustades läbi männiku, üle augustikuu hommikusest kastest nõretava aasa ja kiviklibuse adrujoone. Mees vaikis ja Elfriide ei söandanud midagi küsida. Alles nende tavalise kohtumispaiga, suure rändrahnu juurde jõudes ütles Ulrich võõra ja rabeda häälega:
„Rosemarie on surnud!”
„Sinu naine…” kordas Elfriide tobedalt, oskamata sõnumit äkki omaks võtta.
Mees istus kivile ja peitis näo kätesse. Ta nuttis nagu laps, häbenemata nuuksudes ja luksudes.
„Meie… sinuga olime nii… ja tema… Miks siis teda… selle eest… karistati?”
„Ulrich, kallis…”
„Ära ütle nii! Ei, ära mine ära, anna andeks…” Ta oli täiesti endast väljas ega olnud enam sugugi suur, tugev, alati naeratav mees. Ometi oli see tema juures midagi uut ja inimlikku, midagi sellist, mille olemasolu naise poolehoidu veelgi kannustas.
„Ulrich… Kui sa tahad, ma jään sinuga!” ütles Elfriide ja kohkus ka ise enda sõnadest – need tulid kuidagi iseenesest, ilma mõistuse kontrollita.
Mees kangestus, raputas siis