„Siit ma näen jõge. Mul on tarvis jõge näha, ma ei saa muidu!”
Tookord oli jutt sinnapaika jäänud, aga suvehommikuti enne tööleminekut kordas Martin Kriisa alalõpmata:
„Vaata, kui ilus ta on, meie suur jõgi…”
Aastaid hiljem ei väsinud ema kordamast, isaga juhtunud õnnetusest rääkides:
„Mu jumal, ta teadis seda ette, ta teadis, et…”
Sel hilinenud kevadel sai Elviine kakskümmend täis, Madis käis seitsmeteistkümnendat, Ada kaheteistkümnendat aastat, Mihkel pidi sügisel kooliealiseks saama ja Erna, pesamuna, oli viiene. Kevad tuli hilja, aga seda suurema hooga, tuul pöördus lõunasse ja muutus nii soojaks, et lumi vahuna sulama hakkas. Vallapääsenud sulaveed tormasid vahutavate nirekestena kaldajärsakust alla jõe poole, jääle kogunenud vesi ujutas üle kolletanud roostikupuhmad ning päeval, mil jää tõusma ja liikuma hakkas, olid nad kodus viiekesi. Ada oli külakoolis, Madis aga sai ministeeriumikoolist koju käima ainult pühapäevadel. Jääminek oli Kriisade peres igal aastal suursündmus olnud – ka väiksematele, kes küll ei osanud vaatepildist osa saada muul viisil kui selle kaudu, et isa oli eriliselt heas tujus.
Seekordne jääminek oli aga eriline, nii nagu oli eriline olnud ka kogu see kevad. Soe lõunatuul pöördus äkki loodetormiks, kattis taeva pilvedega ning tõi randa merel liikuva rüsijää, mis nagu korgiga jõesuu sulges. Jõel tekkinud jääminek peatus, mere- ja jõejää ühinesid ning hakkasid kuhjuma. Vesi tõusis kiiresti ja mõne tunniga sai kaptenimajast saar.
Martin Kriisa kahlas pikkades kalamehesaabastes ümber maja ja ta nägu oli murelik. Jõesängis kuhjuvad ja samas lagunevad jäämäed ei tõotanud midagi head, nad laienesid voolusängist kalda poole ja hakkasid piirama paadikuuri. Kapten tõi tillukese lodja sealt maja ukse juurde, kus ta lillepeenra kohal tormituulest tõstetud lainevirves kiikus ja ninaga vastu trepiastet tonksis nagu sisselaskmist nõudes. Luhal avanev pilt aga ei paranenud, vaid otse vastupidi – valged suhkrumäed kuhjusid luhale, väike paadikuur pühiti hetkega laiali, üksikuid jääpanku ulpis juba aias õunapuude vahel.
Kapten Kriisa seisis välistrepil ja jälgis toimuvat õudusega. Kas tõesti nüüd, pärast kahekümneaastast püsimist, täitub külarahva ennustus ja jää viib punase kaptenimaja kaasa? Aga enam ei tohtinud viivitada, raske südamega avas ta ukse ning ütles alistuvalt: „Pange asjad kokku, tuleb ära minna…” Ning kui teised kohe ei taibanud, lisas juba tõelisel kaptenihäälel: „Kuulsite – kõik, mis kätte saate – paati! Riided ja toit ja…”
Tegelikult oli seal ju kogu nende pere aastakümneid elatud elu, kõik see, mida ei saanud kuidagi haarata ja paati tassida. See oli kodu, turvaline paik, mida ühtäkki häving ähvardas.
Oligi viimane aeg. Ukse alt pääsis äkki valla veenire ja voolas pikkamisi, nagu teed otsides üle köögipõranda pliidi ette, kuhu sedamaid tekkis kiiresti suurenev loik. Tagatoas hakkas vesi põrandapragudest sisse immitsema ja siis oli äkki kogu maja labajalakõrguselt vett täis. Elviine pani kibekiiresti lapsed riidesse, ema keeras riidekraami voodilinasse, isa otsis kokku dokumente ja väärtasju – kõik oli nagu tulekahjul, kuigi tegemist oli hoopis vastalise elemendi, veega. Toimetati vaikselt, liigsete sõnadeta, selles majas ei olnud hädaldamine kombeks. Ainult korraks jäi isa akna alla seisatama, tõstis harjumusliku liigutusega kardinanurga kõrvale ja ütles vaikselt, aga kuidagi veidralt, põsesarnu liigutades, nagu tahaks katki hammustada liiga kõva pähklit:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.