Teerada oli tüdrukule paljudest käikudest tuttav, peaaegu nagu koduõu, aga udu, kummaline hämarus ja kauged helid muutsid ümbruse salapäraseks. See oli nagu muinasjutumaa, kus võis juhtuda mida tahes, näiteks siitsamast põõsa varjust välja astuda muinasjutuprints, kuldtikandiga kuub seljas, naeratus näol…
Aga printsi asemel hakkas udust korraga paistma mingi koletis, mis kandis kõrgel udu kohal hiigelsarvi ja need kõikusid ähvardavalt. Siis ilmus udust sarvede alla ka hirmutise enda tume siluett. Elviine kiljatas, tahtis pöörduda ja jooksu pista, aga ta jalad olid kui tinast. Koletis aga hakkas päris tuttava häälega pahandama:
„Mis sa rumal kisendad, homme jälle Jõesuus jutt lahti, et Peterburi sulid olid kellegi hinge kallal!”
„Isa!” ohkas tüdruk südamest ja tundis alles siis, kuidas ta kogu kehast väriseb. Isa aga upitas „Naumanni” jala teisele õlale, võttis kasti masinaga jälle käe otsa ning astus edasi.
„Tõin teise ära, kevadel sai ju lubatud, et kui kooli ära teed…”
„Aga jalaga!” hakkas Elviine alles nüüd aru saama.
„Mis ta’st muidu on, tööriist olgu ikka korralik.”
Nii nad jõudsidki õhtupimedikus koduukse taha, kahekesi masinakastist kinni ja isal sarviline jalg turjal. Uksepakul aga, siis, kui vangijäänud päevaleitsak neile avanevast kojauksest vastu hoovas, sai isa habemetüükas põsk Elviinelt tänumusu.
„No-noh, ära tembuta,” torises kapten Kriisa heatahtlikult ja kasti raskusest vabanenud käsi silitas nagu kogemata üle tütre õlgadele langevate juuste.
Põnka-põnka-põnka, tegi masinajalg, ilmselt oli temagi aastatega omajagu kulunud, samuti kui tallaja isegi. Traatraamiga prill silmatoeks, käsi kord masinatalla alla pöörduvat õmblust hoidmas, siis jälle hooga pöörlevat ratast pidurdamas, vuristas Elviine Sooveer Eeriku pükse kokku. Pilk aga vilksas aeg-ajalt aknast õue, kus endiselt püsis hämaravõitu oktoobriilm, ja samas kellale, mis mõtetele suuna andis. Kolm tundi sinna, kolm tagasi, oli Aleksander arvanud. Kui palju Lepakul aega läheb, seda ei osanud ta ette öelda, aga kindlasti mitte niipalju, et valgest ajast tagasisõiduks ei piisaks. Ikkagi pidi Elviine sündmustest oma kujutluspildi looma: nüüd nad veel sõidavad, nüüd on juba seal, nüüd vast hakkavad tulema…
Raske südamega oli ta hommikuhämaras mehed teele saatnud, eriti vastumeelne oli tal Eerikut kaasa lubada, sest aeg oli ikkagi kahtlane, väga kahtlane. Küll oli kuskil pererahvas maha lastud ja talu paljaks röövitud, küll maanteel jalakäijat relvaga ähvardatud ja riided seljast võetud… See viimane võis küll mahajäänud sakslaste arvele minna, sest neil oli ülim soov surmatoovast mundrist mis tahes hinnaga vabaneda. Siinsamas naabertalus läks lehm miini otsa, naaberkülas oli kellelgi ainuke hobune jõuga käest võetud… Paari kilomeetri kaugusel Kuuspalus oli sel ajal, kui peremees põllul kõrt kündis, kolm vene soldatit tallu tulnud, perenaise ära vägistanud ja toidusahvri tühjaks teinud… Need asjad olid kõigile teada, aga sellest oli kasulikum vaikida, vähemalt mitte kõigi kuuldes rääkida.
Aleksander ei saanud minemata jätta ja poiss on ikkagi seltsiks, arutas Elviine. Ta oli harjunud mõttega, et sõnaga „peab” ei saa tingida – kui peab, siis peab. See lühike sõna võis küll tuua hinge ahistuse ja pähe hirmumõtted, aga sundis suu vaikima. Nüüdki, kui ta oma õmblusmasinat tallas ja pilke kellale heitis, sundis see sõna paratamatusele alluma, sest kodu Vareveres enam ei olnud. Oli vaja uut töökohta, uut korterit, uut pealehakkamist – sõda oli läbi põletanud aastakümneid kasvatatud juured. Ja siit tuligi jälle kohustus – peab kasvatama uued juured, peab elama edasi – seni, kuniks on antud aega maakamarat tallata. Aleksander lihtsalt pidi Lepakule sõitma, seda segasest ajast hoolimata, sest ta oli otsustanud selle koha kasuks. Miks pidi see just olema Lepaku ja mitte mõni teine kool, oli Elviine jaoks teisejärguline küsimus, sest selliste otsuste tegemisel oli ta endale jätnud vaid nõuandja osa. Pika abieluaja jooksul oli kodusein jäänud piiriks, millest seespool oli otsustajaks Elviine, väljaspool Aleksander. Lepaku seostus mõistega töö ja jäi seega mehe otsustada; ette teades, et sellised otsused edasikaebamisele ei kuulu, loobus Elviine Lepakule kaasa minemast. Kui aga tund möödus tunni järel ning lühike sügispäev algul hämaraks ja pärastpoole päris pimedaks kiskus, hakkas naine oma otsust kahetsema. Mure teelolijate pärast tõi meelde mälupilte ootamistest, mis alati sugugi õnnelikult ei lõppenud.
Aprillikuu Kurnikülas, juba aastaid tagasi, aga ikka veel selgelt meeles. Jääst vabanenud jõgi oli lõpuks oma sängi tagasi tõmbunud, aga kaptenimaja seinad kandsid veel äsjase uputuse jälgi. Puud ahjus praksusid lõbusasti ja lõõmasid suure leegiga, et majasse imbunud niiskust kiiremini välja saada. See kevad oli tulnud hilja ja seda marulisemalt, äkilise soojalaine, vihmasaju ja loodetormiga. Kapten Kriisa, kes igal kevadtalvel juba küünlakuus kevade märke otsis, oli iga talve poolt juurdevõetud päevaga süngemaks muutunud. Jõgi oli endiselt paksu jääkatte all, tema väike aurulaev sadamakail talvekorteris ja polnud lootustki seda niipea vette saada. Ka paastukuu lõpp ei toonud veel õiget sula, päike suutis vaid keskpäeval räästad tilkuma meelitada, aga kõle kirdetuul kihutas endiselt teralist külmalund läbi koltunud roostiku. Jõe asemel laiutas kaptenimaja taga talviselt helendav lumelagendik, kuskil polnud märkigi õigest kevadest, mis selle valge jääkaane üles tõstaks ja minema viiks.
Suur jõgi ja laev tähendasid kapten Kriisa jaoks palju. Ta oli lausa armunud oma väikesesse ratasaurikusse, mille nooruspäevad olid möödunud Peterburi ja Schlüsselburgi vahel sõites, mis aga nüüd mõneti ümberehitatuna kõlbas nii suvitussakste kui ka igasuguse kraami veoks Narva ja Jõesuu vahel. Laev hiilgas üleni värskest värvist ja puhtusest, sest kapten pidas korrast lugu, oskas selles ise eeskujuks olla ja teisteltki nõuda. Korraliku ja õiglase mehena hinnati teda ka peremehe, laevanduskontori Mihhail Jurjev ja Co poolt.
Sellel hilinenud kevadel oli „Ust-Naroova” remont lõppenud juba märtsi alguses. Laev oli valmis, aga külm ja jää püsisid. Ning kapten tammus tusaselt tubades ringi, kõndis paar korda päevas lumme trambitud teerada mööda paadikuurini, pani lapiti käe silmavarjuks ja uuris jõge – kas pole kuskil märgata tumedamaid laike, mis kuulutaksid sulavee kogunemist jääle? Kas pole kuulda jää praksumist?
Ema juttudest teadis Elviine, et nii oli isa teinud juba siis, kui nad alles olid kolinud siia, alla luhale vastvalminud majja. Martin Kriisa oli esimene, kes oma maja liivakalda alla jõe äärde ehitas, muu Kurniküla asus juba põlisest ajast ülal liivakaldal mändide vahel. Nii nagu ülemised majad, nii vaatas ka Kurniküla rahvas veidrikule kaptenile ülalt alla. Peterburist tulnud laevamees aga hoidus omaette, ostis luhalt maatüki, pani puusepad ametisse ja lõi ise majaehitusel kaasa. Teinekord eksis mõni külamees seinu varavate meeste juurde, kratsis kõrvatagust ja venitas:
„Tjah, ega see siia püsima küll ei jää, kevadise suurveega viib minema.”
„Selleks saigi kõrge vundament tehtud!” tõrjus Martin Kriisa.
„Tjah, aga ega jää vastu saa, kui see ikka pressima hakkab…”
Enne sügise tulekut sai maja valmis, kapten ise võõpas ta väljast punaseks, aknaraamid valgeks, istutas trepi ette sirelid ja koos sissekolimisega tõi ka nooriku majja. Leonoora oli pärit siitsamast Kurnikülast ja see lepitas külarahva veidrikuks peetud kapteniga ära. Liiatigi osutus kaldaalune ise mõistlikuks meheks, kes igati oskas aru ja piiri pidada ning ka vahel harva kõrtsi põigates sealt sirgelt koju läks, majja, mis aastaid üksikuna jõeäärsel lagedal seisis, enne kui endale naabrid sai.
Kõik selle oli Elviine ema juttude põhjal teada saanud. Ka selle, et ema oli esimesel talvel all luhal end halvasti tundnud. Laialt jõelagedalt puhuv tuul oskas peeni jäänõelu ukse- ja aknapragudest sisse toppida ning kütmisest