Mind kihlati hällis.
Sedasi mõtles Layla viimati unes. Pulmaöö järgsel hommikul ärkas ta abikaasa Murati liigutuste peale. Mees süütas tuled ja käskis Laylal üles tõusta.
Layla kuulas mehe sõna, nagu korralikule kurdi naisele kohane. Ta heitis pilgu klanni ilma loata ehitatud gece-maja1 aknast välja. Seal lehvisid punane, kollane ja roheline. Ema Gülistan oli riputanud pulmade auks korruselamute vahelisele pesunöörile kuivi rätikuid. Punane, kollane ja roheline olid kurdi rahva värvid.
Pulmakülalised olid söönud lookas laudadelt börekke, dolmasid, köfte ja yufka't, õhukest leiba. Neist õhkunud peo lõhn kandus argipäevani välja.
Ma kihlusin hällis, ja seadsin viisteist aastat ennast oma mehe jaoks valmis ja tema seadis ennast minu jaoks.
Kahe nädala eest oli Layla oodanud isa Memedit klanni gece-maja piirava müüri taga. Müür oli ehitatud 1999. aasta suure maavärina purustatud tellistest, lauajuppidest ja rauatükkidest.
Müüri varju ilmus noor türgi mees, kes hakkas temaga juttu puhuma. Türklase nimi oli Ibrahim.
Ta rääkis, et elab teisel pool kiirteed, kollase katusega maja ülemisel korrusel. Ametilt oli ta müürsepp. Ta jaksas tõsta tellistega täidetud käsikäru sirgete kätega pea kohale.
Ibrahim ei teadnud, et jutuajamine oli sobimatu.
Kuigi Ibrahim oli mees, pulbitses temas rõõm. See hämmastas Laylat. Ta tundis isa Memedit, oma vendi Nasiri, Ismaili ja Yashari ning trobikonda onusid ja onupoegasid. Ibrahim naeris ühe hetke jooksul rohkem kui need terve aastaga.
Laylal oli seljas hijab, mis kattis teda tervenisti, nägu välja arvatud, ning peas traditsiooniline rätt. Ibrahim kandis tunkesid ja nende all T-särki. Layla ei teadnud, kuhu vaadata, mees oli ju peaaegu alasti. Laylal mattis hinge, kuigi ta ei liigutanud ennast.
Ibrahim rääkis, et ta kolis Avcilari Ankarast. Ta puudutas oma väikse näpuga Layla väikest näppu. Ta tahtis näidata, et tüdruku sõrm on väga nukulik.
Väljaspool suguvõsa polnud keegi kunagi Laylat puudutanud.
Ibrahim naeris laginal, nii et tema tugevad kaelalihased tõmbusid pingule. Layla ei saanud talle midagi öelda, sest võõraga rääkimise eest oleks oodanud teda karistus.
Korraga sai Layla aru, et oli juba öelnud Ibrahimile, et ta kihlus hällis.
Tuli isa. Ta naeratas Ibrahimile. Kui türklane ära läks, viis isa Layla gece-maja müüride vahele. Kanakuutide ees peksis ta oma püksirihma pandlaga Laylat nii kaua, et Layla põdes keretäit nädal aega külje peal lamades.
Toibudeski tundis ta peksmisest hingetu isa higilõhna. Isa oli katkestanud rooskamise vaid selleks, et nägu krimpsutada ja rusikaga vastu rinda suruda.
Kui Layla meelemärkusele tuli, vaatas ta oma väikest sõrme. See nägi tavaline välja, aga ometi oli see kuum. Ta pistis sõrme suhu.
Sel oli teine maitse kui teistel sõrmedel.
Layla tundis keelel vaheldumisi krohvitolmu ja paplipuid, lihaseid ja jõudu, soolast tuult ja naeru. Kas sedasi maitsebki mees, imestas Layla.
Pärast peksmist jäi Layla lonkama.
„Sa sünnitasid mulle Saatana tütre,” ütles Memed oma naisele Gülistanile. Too vallandas kaebleva zikir'i2, korrates Allahi nime ja Koraani salme. Ema Gülistan ei mõistnud, miks ei suutnud ta panna oma noorimat tütart tajuma naiseks sündimise häbi.
Murati ja Layla abielu osas lõid käed Layla isa Memed ja tema vend, Murati isa Hakan. Lepiti kokku, et peigmehe poolt pruudi eest tasutav traditsiooniline pruuditasu sisaldab neliteist lammast, kümme plokki vabrikus valmistatud sigarette Parliament ja ühe vintpüssi.
Asjas lepiti kokku, kui Muratil täitus kolm aastat ja Laylal neli tundi. Kokkuleppe auks jõid nad dew'i, jogurtijooki ja maitsesid naiste köögist tassitud rikkalikku söömaaega: läätseleent, lambapada, paprikapüreega maitsestatud bulgurit ja dolmasid, täidetud paprikaid.
Söömaaja lõpetasid nad ürdirikka otlu peynir-juustuga. Pärast peasöömaaega näksisid nad kuivatatud ploome, kirsse, aprikoose ja viigimarju. Nad suitsetasid, vedelesid diivanil ja vaatasid televiisorit. Memed valas oma klaasi rakit ja selle peale värsket vett. Ta ulatas hägustunud joogi oma vennale Hakanile. Too tegi sama asja Memedile. Abielulepinguga oli nende vendlus tõusnud kõige kõrgema mäetipuni.
Nad kergitasid klaase.
Noš, soovisid nad teineteisele.
Peigmehe tasuda jäi başlik parasi3, mille eest pidi alati hoolt kandma peigmehe isa. Siiski sai ta hüvitatud peigmehe pulmakinkide näol. Tegu oli sularahaga, tuhanded uued Türgi liirid. Iga pulmakülalise kingitud summast andis pulmavana peorahvale valju häälega teada. Kurdi pulmade eesmärgiks oli tugevdada suguvõsa võimsust. See oli keeruline majanduslik ettevõtmine.
Pulmapeo järgsel hommikul heitis Layla oma värske abikaasa suunas murelikke pilke, kuid ei suutnud teda kaua vaadata. Mehe rahutus praksus toas nagu valesse kohta suunatud elekter. Layla istus põrandale ja vaatas tuules visklevate rätikute varjusid pruutpaari toa laes.
Lage tabades muutusid punane, kollane ja roheline mustaks.
Kui nad õhtul kahekesi jäid, rääkis Murat, et lambad peavad inimestest kauem vastu. Nad võivad elada aastasadu omaenda villast kootud vaipadena.
Rohkema jututa asus Murat oma sureliku pruudi kallale. Laylal oli tunne, et mees püüdis tungida läbi tema, madratsi, põranda ja kahe alumise korruse maa sees kobrutava laavani, mis valgus temast Laylasse.
Hommiku kiretus valguses laskus Murat põlvili ja uuris ruutsentimeetrite kaupa lina. Kahtlevalt keeras ta lina ümber ja uuris teistki poolt; tema otsmikul pärlendas higi ja sinna ilmus suur sinine soonepõimik. Ta tõusis püsti, julgemata nakatumise hirmus vaadata oma roojase naise nägu.
„Lits, sa peaksid veritsema,” karjus Murat.
2
ortaköy, istanbul, türgi
Määrides kelluga mörti laiali, rääkis Ibrahim, et oli kohanud kurdi tüdrukut. Bursalasest ehitusmees heitis noormehele pilgu ja puhus irvitades leinarantidega küüntele, ega nendega polnud mõtet jännata.
Ibrahim naeris. Ta oli loomulikult liiga tark, et kurdi tüdrukuga kurameerida. Nad olid vabad vaid kuni kümme minutit pärast sündi.
Ta oli kohanud tüdrukut kurdide elurajoonis, kuhu oli eksinud äsjakolinu orienteerumatuse tõttu, sattudes valele poole kiirteed.
„Nad elavad gece-majades,” ütles bursalane.
Ta selgitas, kuidas sissisõjast tüdinenud ja pealinna kolinud Kagu-Türgi kurdid ostsid İstanbuli külje alla odavat tühermaad. Väljaspool ametliku vee- ja kanalisatsiooniettevõtte haardeulatust lõid nad seal püsti õõtsuvad elamud, mõnikord lausa viiekorruselised, ja vähehaaval aktsepteeriti neid kui seaduslikke hooneid, sest muud ei jäänud üle. Neid ei saanud ju lammutada ega mujale vedada. Linna laienedes jäid gece-majad İstanbuli sisse. Vaikselt said nende omanikud tänu majade seadustamisele rikkaks. Kurdid pidasid oma kruntidel kanalaid ja katustel lambaid.
Bursalane rääkis, et Kurdistani Töölispartei, PKK, kuulutas võitluses Türgi armee vastu välja relvarahu. Partei ihkas isesesivat Kurdistani riiki. Tänu relvarahule said üha uued kurdid minna Kagu-Türgist İstanbuli. Kuigi nad jätsid maha sissisõjast laastatud mäed, ei peetud neid reeturiteks.
Türgi valitsus pidas relvarahu hämamiseks. Nüüd lasi Türgi politseijaoskondi õhku TAK, Kurdistani Vabaduse Pistrikud. Nad olid lõdvalt seotud PKK-ga ja nad kuulutasid, et peavad võitlust türgi fašismiga, mille all pidasid nad silmas politseijõude.
Türgi armee oli vihane. Oli teada, et Vabaduse Pistrike enesetapjadest pommimehed said oma väljaõppe Põhja-Iraagi kurdialade PKK laagrites.
Nüüd võisid kurdid lasta õhku Türgi politseijaoskondi koos konstaablitega ja eitada oma osalust õhkulaskmistes.
„Mina