Vend Yashar käskis kõigil vakka jääda. Ta palus, et klanni liikmed heidaksid pilgu seinale. Sealt vahtis haua tagant suguvõsa peale onu Elend. Tema nimi tähendas koidikut ja see ta ka oma suguvõsa jaoks oli. Ta tapeti Kagu-Türgi mägedes, kui üks külavanem andis välja PKK sisside peidupaiga.
Klanniliikmed jõllitasid piinlikkust tundes oma kinganinasid. Nad olid hüljanud oma esivanemate mäed ja põgenenud İstanbuli. Kuigi läände hakati minema juba kolmkümmend aastat tagasi, polnud haav kinni kasvanud.
Onu Elend oli klanni märter.
Ülejäänud suguvõsa liikmeid kujutavad pildid olid asetatud ringis ümber Elendi foto, just nagu nimbus. Elend seisis, vintpüss jalgade juures, Vani kandi Vana Blimeti fotoateljee papist mägede ees, iga viimane kui vuntsikarv silutud.
Hakan vaatas vihaselt aknast välja. Ta pidas oma vennapoega Yashari hullumeelseks. Memed heitis oma pojale vaevatud pilgu.
Yashar võis nädalate kaupa vaikides mossitada, aga sõda ja veri tõid talle alati elu sisse ja surm ajas ta õhetama. Ema Gülistan imetles, kuidas tema noorima poja kaevu meenutavates silmades õitsesid tumedad roosid. Ema teadis, et tema poeg Yashar ei abiellu kunagi.
Kui rääkisin Yasharile tema vanema venna Ismaili halbadest tegudest ja pattudest oma õe vastu ja palusin Yashari abi, tuli noorima venna pilk väga vastumeelselt kaugustest tagasi.
Yashar armastas kohti, mis olid puhtad nagu tuli.
Ta palus, et ma ei tüütaks teda naiste juttudega. Ma võinuks ju aru saada, et minu argimured olid kurdi rahva saatuseküsimuste kõrval nagu mulluse aasta närbunud hein. Kui iseseisev Kurdistan näeb lõpuks päevavalgust, lahenevad muud probleemid iseenesest, naeruväärse kergusega, aga kuna ma olin vaid tüdruk, ei saanud ma sellest loomulikult aru.
Isa Memedi köhatus andis märku, et kangelassurma läinud vend Elendile oli juba piisavalt kaua austust avaldatud. Memed oli selle hetkeni rääkinud türgi keeles. Nüüd läks ta kurdi keelele üle. Tema meelest tuli türklane ära tappa. Ta vaatas oma venda Hakanit. Too noogutas suitsupilve seest. Ibrahim vaatas õudusega Memedit, võõras keel hirmutas teda. Yashari ja Elendi poolt hetkeks maha rahustatud naised muutusid jälle pööraseks ja hakkasid Ibrahimi pihta sülitama.
Ibrahim võpatas iga sülgamise peale nagu oleks teda löödud.
Ibrahim palus Allahi nimel armu.
Isa Memed kuulutas, et türklane oli eksinud oma tegudega igaveste, pühade kommete ja Koraani vastu. Türklasel tuli selle eest maksta oma eluga. Isa Memed kuulutas otsuse välja türgi keeles.
Ibrahimist paremal seisev Ismail võttis kotist köie. Ibrahim hakkas nutma. Ta oli juba alla andnud.
Ismail keeras köie keskele silmuse ja kukutas selle Ibrahimi kaela. Köie teise otsa viskas ta teispool Ibrahimi seisvale Yasharile. Vennad hakkasid köit kõigest jõust vastassuundades tirima.
Ibrahimi nägu tõmbus punaseks. Silmad pungis, püüdis ta ennast püsti ajada. Naised karjusid ja kiljusid ning lõid käsi kokku. Ibrahim tõmbles hetke, enne kui lõtvus.
Surres lasi müürsepp püksid täis.
Klanni liikmed juubeldasid.
Rojbin võttis seinalt Elendi pildi ja suudles seda kirglikult, pilk Laylal.
Kui klanni liikmed rõõmustavad, kummardub Ismail minu juurde ja sosistab mulle kõrva. Tunnen tuttavat sibulalõhna, ta krõmpsutab neid nagu õunu, ja kurkumat, mida Rojbin Ismaili taldrikule puistab, kui tema mehe pilk mujal viibib. Vanaema Nishtmani meelest võtab kurkuma mehe jõu ja iha kinni, nii et mees keskendub naisele, kes talle seda hinnalist ingverit sisse söödab. Tunnen kõrvalestal Ismaili märga keeleotsa, kui ta ütleb, et teadis kogu aeg, et ma olen hoor. Seda oli mu silmadest näha. Ja mina veel kaitsesin su au, ütleb Ismail. Kaitsesin seda, mida pole. Metsalise tütar, sa tegid mu lolliks.
Sibula- ja kurkumapilv lahkub mu kohalt. Pühin kõrvalestalt Ismaili hapu, põletava sülje ära.
Yashar lõpetas oma märtrist onu Elendi nime karjumise. Klanni liikmed jäid vakka. Ismail ja Yashar võtsid Ibrahimi kaela ümbert köie. See oli nühkides mõnekümne sentimeetri jagu Ibrahimi verest punaseks läinud. Silmus kukutati Layla kaela. Ta tundis nahal Ibrahimist köiele jäänud soojust.
See ajas tal ihukarvad püsti.
Ma muutun putukaks, kes ei näe maailma, vaid kompab seda.
Mu ihukarvade tundlad uurivad kõike mu ümber.
Nad uurivad surma. Muud mu ümber pole.
Ma heidan kohe hinge ja lakkan olemast Layla, ma muutun paari hetke pikkuseks soojuseks kollases köies ja minust ei jää järele midagi peale punase pleki, ning kui mu vennad põletavad gece-maja hoovil suures tünnis mu surmaköie, kaob seegi.
Mu süda lakkab löömast, mu silmad nägemast, mu kõrvad kuulmast. Mu väikesel sõrmel pole enam mehe maitset ja mu rüpp ei sünnita kunagi imeilusat rõõmsat last.
Ismail ja Yashar haarasid köieotstest kinni ja surusid kannad vastu põrandat.
Kallis isa, ma olen sinu väike tütar, ütles Layla.
Sa pole enam minu tütar, vastas isa Memed.
Ta käskis Laylal lausuda shahada't, islami usutunnistust, kus kuulutatakse, et on ainult üks jumal ja tunnistatakse Muhamed tema prohvetiks.
Seda öeldakse hetk enne surma.
Köieotsad pihus, vaatasid Ismail ja Yashar isa Memedit. Too noogutas, nägu üleni hall. Hakan noogutas samuti.
Ismail pööras ümber, naeratas ja tegi Laylale silma.
Vennaksed sülitasid pihku ja haarasid köie tugevamini pihku.
Allah näeb minu puhast südant, Allah armastab oma väikest Laylat, Allah lohutab tüdrukut, kes viimase mälestusena viib surmariiki kaasa oma mõrvarite rõõmu …
Ema Gülistan karjus, et hoovi sõitis Türgi politsei.
4
avcilar, istanbul, türgi
Isa Memed käskis oma vanimal pojal Nasiril Laylat valvata. Ta läheb ja uurib koos klanni omadega välja, mis asja on Türgi politseil nende gece-maja hoovi.
Layla kompas sõrmeotstega köiest nüsitud kaela ja hüüdis oma venda.
Ma ei saa sind aidata, ütles Nasir.
Kui ainult Asuman poleks ära läinud, ütles Layla.
Nasir seisatas, et Laylale silma vaadata. Ta küsis, mida Layla sellega mõtles. Layla uskus, et Asuman oleks selle tüli ära lahendanud. Tema mõistus oli selge nagu härmas hommik. Layla ei teinud türklase Ibrahimiga midagi lubamatut, Asuman oskaks seda selgitada.
Loe oma palveid, ütles Nasir.
Ma ei teinud midagi kurja, ütles Layla.
Praegu on küsimus põhimõtetes, need on tugevamad kui sina, mina või me kõik kokku, ütles Nasir.
Allah näeb mu süütut südant, ütles Layla.
Meie kombed on islamist vanemad, ütles Nasir.
Asuman palus, et sa minu eest hoolt kannaksid, ütles Layla.
Nasir istus ja ta pea vajus käte vahele.
Sellest oli kaks aastat, kui Layla oli käinud Nasiri ja Asumaniga Diyarbakıri lähistel sugulaste juures, et tuua klannile talviseks ajaks teed ja mett ja piparmündilehti ja Iraagist smugeldatud bensiini. Sugulaste maja õuele oli kaevatud kahe meetri sügavune auk. Layla oli küsinud Nasirilt, et mis see on. Türgi peaministri haud, oli Nasir vastanud. Layla ehmus.
Peaministri asemel asetati auku üüratu kauss. See on satelliiditaldrik, oli Nasir öelnud. See maeti maha, et Türgi armee ei saaks segada kurdide Roj-TV saateid.
Kallis vend, kas sa mäletad, kui me käisime Diyarbakıris, küsis Layla.
Ei