Ryder uuris jääteeklaasi. Ta oleks hea meelega janu kustutanud, kuid ei teadnud, kumb on kumma klaas ega tahtnud juua ilge sea klaasist.
„See,“ ütles Hope parkla poole osutades, „oli Jonathan.“
„Jah, me just kohtusime.“
„Me olime…“ Mis me siis olime? Mõtles Hope. Mis asi see siis õigupoolest oli?
„Sain aru. Te semmisite ja tema vahetas sind kellegi teise vastu.“ Ryder kehitas õlgu, kui Hope jäi parasjagu nii kauaks seisma, et talle pilk saata. „Jutud liiguvad, nagu näed.“
„Jutud pole küllalt põhjalikud. Mina olin see teine naine. Ma ei teadnud, et olin teine naine, kuni ta ütles, et on kihlatud – ja selle pommuudise teatas ta otse pärast seda, kui olime seksinud. Mina arvasin, et meil on suhe, et pole kedagi teist, tema aga mängis minuga. Igavene lollpea!“
Tal oli kuum pilk, kuum hääl – ja kui ta oli tõeliselt marus, siis oli selle kuumuse all tunda tuld, mõtles Ryder.
„Selge, tema oli ilge siga ja sina olid lollpea. Sina said targaks ja viskasid ta välja. Kas see klaas on sinu oma?“
„Jah, ja loomulikult tegin mina sellele lõpu. Andsin ka lahkumisavalduse. Tema eeldas muidugi, et kõik jätkub nii nagu seni. Et mina töötan tema pere heaks ja tema lööb minuga üle aisa.“
„Siis oli tema lollpea.“
„Selles on sul õigus!“ Hope patsutas kiitvalt Ryderit õlale ja asus uuesti tammuma. „Ta abiellus maikuus – uhke pidu, loomulikult Wickhami hotellis, ja kolmenädalane pulmareis Euroopas.“
„Hoiad end kursis?“
Hope seisatas. Ajas lõua ette. „Ma loen Posti stiiliosa. Ja tahtsin ka näha – see on loomulik. Sina oleksid sama teinud.“
Ryder mõtles selle üle järele ja raputas siis pead. „Ei usu. Kui midagi on läbi, siis on see läbi. Mida ta siin tegi? Sest jutt sellest, et tuli vanale sõbrale külla, on täielik jama.“
„Mida ta siin tegi? Ma räägin sulle, mida ta siin tegi. Ta ütles, et tahtis mulle öelda, et tunneb end minu äramineku pärast osaliselt vastutavana – osaliselt. Ta ütles, et tahab näha võõrastemaja ja viia mind lõunat sööma. Ütles, et minu järele tuntakse igatsust ja et isa oli käskinud tal teha helde pakkumise. Helde pakkumise, kurat võtaks!“
Ryder taipas, et polnud Hope’i nii vihasena näinudki. Ta oli naist näinud küll ärritatuna, pahasena ja tiba marus, kuid mitte niimoodi endast väljas. Ilmselt oli vale istuda siin ja leida, et see sobis naisele.
„Üritas meie võõrastemajapidajannat üle lüüa.“ Vastandina Hope’ile oli Ryderi hääletoon rahulik. „See pole sugugi kena.“
„See pole veel kõik. Oh ei. Tuleb välja, et siinne töö ei sobi mulle. Tema sõnul ei saa ma olla õnnelik ja rahul muidu, kui olen tagasi Georgetownis ja juhin Wickhami hotelli – ja magan temaga.“
„Häh. Minu arust oled sa üsna õnnelik. Tavaliselt.“
„Aga kuidas ma saan olla siin selles väikelinnas väikest võõrastemaja juhatades? Ja mitte tema käsutada?“
Ryder kratsis nõutult kukalt. „Noh…“
„Ja seega tegi ta mulle omapoolse suuremeelse pakkumise. Mina oleksin tema armuke, kuid seekord olukorrast täielikult teadlikuna, ning tema hoolitseks minu eest väga hästi. Reisike Pariisi, et meie tutvust uuendada, kena kodu – tuleb välja, et ta on juba sobiva maja leidnud – ja suuremeelne toetus, milles saame kokku leppida. Kas ta arvab tõesti, et ma kavatsen aidata tal ta naist petta? Et olen tema hoor? Et lähen otsemat teed tagasi töö, raha ja kuradima ostureisi pärast Rue du Faubourg Saint-Honorèl?“
Ryder ei teadnud, mis paganama rue see on, kuid üldpilt oli selge. „Ta ütles, et kui lähed tagasi ja hakkad ta armukeseks, siis saad endale töö ja elamise?“
„Lühidalt jah.“
Kui Ryder oleks teadnud kogu tõde enne, kui too ilge siga minema sõitis, lamaks too tolgus praegu teadvusetult parklas maas.
„Ja sa ei andnudki talle lõuahaaki?“
„Oh, ma mõtlesin selle peale.“ Ryder imetles tumedates silmades sähvatanud ägedust. „Kujutasin seda elavalt ette. Tegelikult oleksin visanud talle jäätee näkku ja rikkunud ta neetud Versace ülikonna ära. Siis aga nägin sind ja käitusin instinkti ajel. Tema arvab, et mina istun siin ja ootan teda? Ülbe, ennast täis, kõlblustundeta siga. Tema arvab, et mind saab osta raha, maja ja paganama Pariisiga?“
„Hope.“ See oli vist esimene kord, kui Ryder ta nime ütles – vähemalt niimoodi kannatlikult, kuid kumbki ei pannud seda tähele. „Ta on täielik idioot. Ega tunne sind.“
„On jah ega tunne jah. Ja seega alandasin teda sellega, et suudlesin sind tema ees, lasin tal arvata, et meil on suhe.“
„Sa ei andnud talle hoopi mitte näkku, vaid munadesse.“
„Jah.“ Hope ohkas. „Ja ma olen sulle abi eest tänulik.“
„Pole tänu väärt.“
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Minu uhkus sai Jonathani pärast kohutava hoobi. See, et sain talle osaliselt tagasi teha, tähendas mulle palju. Olen su ees tänuvõlglane.“
„Nii sa ütlesid jah.“
Nad vahtisid teineteisele hetke otsa, õhus oli tunda midagi ohtlikku ja huvitavat.
„Nii, ütle, mis ma sulle võlgu olen.“
Ryder mõtles igasugu ohtlike ja huvitavate asjade peale. Hope ootaks midagi sellist; midagi, mis oleks seotud hämarate tubadega. Ta arvas, et Hope on just sedasorti naine, kes saab reeglina seda, mida ootab.
„Tahaksin pirukat.“
„Kuidas palun?“
„Pirukat. Mulle maitseb pirukas. Praegu on just õige aeg kirsipirukat teha. Aga nüüd pean minema.“ Ta ajas end püsti, koer samuti. „Tead, vahel on nii, et see, kes jama kokku keerab, saab ka teenitud karistuse. Vahel aga nii ei lähe ja siis tuleb talle lihtsalt munadesse anda.“
Võib-olla ongi nii, mõtles Hope pärast Ryderi lahkumist, kuid miks tal oli tunne, et sellest ei piisa?
Nüüd, kus vihahoog oli vaibunud ning ta oli üksi, tundus kõik Jonathani puudutav nii tühine. Kõik need tema pereärile pühendatud aastad; täiuslik töötaja, kaaslane ja võõrustaja olemine tundus nii lame ja võlts. Kohutav.
Ta polnud andnud Wickhamitele ja Jonathanile mitte üksnes endast parima, vaid lõppkokkuvõttes oli osutunud, et tema parim polnud piisav. Veelgi hullem oli aga see, et nad olid teda ära kasutanud. Ta vanemad olid ju kindlasti kõike teadnud. Nad kutsusid ta oma koju oma poja… kaaslasena. Nad olid kohtunud tema perega.
Nad reetsid Hope’i. Nad olid ta lolliks teinud.
Ei. Ta ajas end püsti ja pani klaasid kandikule. Seda oli ta ise teinud. Tema vastutas oma tegude eest, oma otsuste eest ja oma õnne eest.
Ta läks kandikuga kööki ja valas allesjäänud tee kraanikausist alla. Jah, viha oli vaibunud, mõtles ta klaase nõudepesumasinasse pannes. Nüüd tundis ta üksnes kurbust ja häbi.
Ta silmi kõrvetasid pisarad ja ta andis neile voli. Miks ka mitte? Ta oli ju üksi. Ta läks kohusetundlikult keldrisse ja tassis üles veepudelid ning karastusjoogid.
Ta pani külmiku täis ja toetas lauba ukse vastu. Siis tundis ta värsket ja sooja kuslapuulõhna ning seda, kuidas ta pead silitati.
Ta surus silmad kinni. Siiski mitte üksi.
„Pole midagi. Saan sellest üle. Pean lihtsalt selle endast välja saama.“
Ära nuta tema pärast.
Hope ei saanudki aru, kas kuulis neid sõnu või keerlesid need tal mõtteis.
„Ei nutagi. Mitte tema