Viisakusel on piirid. Hope oli jõudnud piirini. „Kas pead silmas seda, et magasid minuga, lasid mul arvata, et meil on pikaajaline monogaamne suhe, ja teatasid siis mulle, et oled teise naisega kihlatud? Oh, ja et rääkisid mulle seda otse pärast seda, kui olime seksinud?“ Hope võttis lonksu teed. „Jah, sa oleksid pidanud tõesti olukorraga paremini toime tulema.“
„Kui päris aus olla, siis ei lubanud ma sulle midagi.“
„Ei, sa vihjasid, nii et tõlgendus on minupoolne. Tunnistan seda.“ Ta uuris meest. Jah, mees nägi välja endine. Sile, lihvitud ja enesekindel. Omal ajal oli mehe enesekindlus teda võlunud. Nüüd aga mõjus see ülbusena ega olnud sugugi meeldiv.
„Kas sa tulid siia selleks, et minuga arveid klaarida?“
„Loodetavasti selleks, et asju parandada.“ Jonathani pilk oli siiras, kui ta pani käe Hope’i omale. „Me läksime tüliga lahku ja see häirib mind – väga.“
„Ära selle pärast muretse.“
„Muretsen küll, ja ma tulin selleks, et ära leppida. Ning et sulle su kohta tagasi pakkuda. Isa on valmis sulle väga helde pakkumise tegema. Nagu ütlesin, tuntakse sinu järele igatsust.“
Hope tõmbas käe ära. „Mul on töökoht.“
„Väga helde pakkumise,“ kordas Jonathan. „Sinna, kuhu sa kuulud. Soovime sulle sobival ajal kohtumise kokku leppida – et rääkida üksikasjadest. Sa saaksid naasta Georgetowni, Wickhamisse, oma elu juurde. Ja minu juurde.“
Ta pani taas käe Hope’i omale, kui Hope midagi ei kostnud. „Minu abielu on just selline nagu on, ja see ei muutu. Aga meil sinuga… tunnen igatsust selle järele, mis meil oli. Meil võib see uuesti olla. Hoolitseksin sinu eest väga hästi.“
„Hoolitseksid minu eest.“ Sõnad langesid Hope’i suust nagu kivikamakad.
„Sa ei tunneks millestki puudust.“
Jonathan jätkas – oh, neetud enesekindlus! –, tõestades, et ei tunne Hope’i mitte põrmugi. Ega olnud iial tundnud.
„Saaksid töö, mis pakub sulle rahuldust; kodu, mis sulle meeldib. Q tänaval on üks kena maja, mis meeldiks sulle kindlasti. Enne, kui sa uuesti tööle asud, võiksime teha ühe reisi, et niiöelda uuesti tutvust sobitada.“ Ta kummardus intiimselt Hope’i poole. „See aasta on olnud pikk, Hope. Meile mõlemale. Viin su sinna, kuhu tahad. Kuidas sulle meeldiks nädal Pariisis?“
„Nädal Pariisis, kodu Georgetownis. Eeldatavasti raha selle sisustamiseks, endale sobivate riiete hankimiseks, millega Wickhamisse ja sinu juurde naasta.“
Jonathan tõstis ta käe huultele – kunagi oli Hope’ile see liigutus meeldinud – ja naeratas. „Nagu ütlesin, kannaksin sinu eest hoolt.“
„Ja mida sinu abikaasa sellest sinu suuremeelsest pakkumisest arvab?“
„Sheridani pärast ära muretse. Oleksime diskreetsed, ta kohaneb sellega.“ Hope vaatas, kuidas Jonathan saatis ühe sujuva liigutusega abielu, tõotused ja truuduse kus seda ja teist. „Sa ei saa siin õnnelik olla, Hope. Mina teeksin su õnnelikuks.“
Hope’il kulus hetk aega, et see tohutu solvang alla neelata, ja ta oli üllatunud, et oli selliseks asjaks suuteline. Ja ta oli sama üllatunud, et ta hääl oli endiselt rahulik ja kindel, kuigi solvang lausa nõudis kriiskamist.
„Luba ma selgitan sulle paari asja. Mina vastutan oma õnne eest ise. Ma ei vaja sind ega sinu – nii minu kui ka su abikaasa suhtes – ääretult solvavat ettepanekut. Ma ei vaja sinu isa ega Wickhamit. Mul on oma elu. Kas arvad, et jätan selle elamata, kuna sa kasutasid mind ja heitsid mu kõrvale?“
„Minu arust lepid sa vähemaga, kui sa väärt oled. Vabandan siiralt, et sulle haiget tegin, aga…“
„Haiget tegid? Sa tegid mu vabaks.“ Hope ajas end püsti. Nüüd polnud enam rahust jälgegi. „Sa andsid mulle ränga hoobi, sa igavene tõbras, nii ränga, et panid mind asju teise pilguga nägema. Olin sinuga juba leppimas. Nüüd on see siin minu kodu.“ Ta osutas veranda poole ja hetkeks tundus talle, nagu oleks ta näinud seal naisekuju. „Kodu, mida ma armastan, mille üle olen uhke. Mul on toredad kaaslased ja head sõbrad. Tulla tagasi sinu juurde? Sinu juurde, kui mul on…“
Ta ei osanud ise ka öelda, mis teda seda tegema pani. Impulss, meeletu raev, uhkus. Kuid ta nägi Ryderit üle parkplatsi minemas ja läks mõttega kaasa.
„Tema. Ryder!“ Ta tormas rohelise kaare alt läbi, kui Ryder seisatas ja talle altkulmu pilgu saatis. Hope mõistis, et tal on ilmselt näol hullumeelne naeratus. See ei läinud talle korda.
„Mängi kaasa,“ pomises ta Ryderi juurde jõudes, „ja ma olen su ees suur tänuvõlglane.“
„Mida…“
Ta viskus Ryderile kaela ja surus suu mehe suule; Jobu üritas nende vahele trügida, et samuti elevusest osa saada. „Mängi kaasa,“ kordas Hope ta suu vastas. „Palun!“
Hope ei jätnud Ryderile suurt muud võimalust, kuna oli ta külge nagu kleebitud. Ja nii mängiski Ryder kaasa. Ta surus käe naise juustesse ja andus.
Hope kaotas hetke mõistuse. Mees lõhnas saepuru järele ja maitses nagu komm. Kuum sulanud komm. Ta tõmbus pisut värisevatel jalgadel tagasi.
„Tunneta ise, mis tegema pead.“
„Kas ma siis ei teinud seda?“
„Ryder.“ Hope võttis Ryderil käest ja surus seda ringi keerates. „Palun saage tuttavaks: Ryder Montgomery, Jonathan Wickham.
Jonathani perekonnale kuulub see hotell Georgetownis, kus ma töötasin.“
„Oh, jah.“ Nüüd hakkas Ryder asjale pihta saama. Loomulikult võib ta kaasa mängida. Ta võttis Hope’il ümbert kinni ja tundis, kuidas naine väriseb. „Kuidas läheb?“
„Tänan küsimast, hästi.“ Jonathan saatis koerale umbuskliku pilgu. „Hope näitas mulle teie võõrastemaja.“
„See on sama palju tema kui meie oma. Teie kaotus, kas pole? Meie võit.“
„Tuleb välja.“ Jonathan mõõtis Ryderi tööriideid. „Saan aru, et olete ise ka ehituse peal.“
„Täpselt nii. Meile meeldib ise kaasa lüüa.“ Seda öeldes levis ta näole lai naeratus ja ta surus Hope’i tugevamalt enda vastu. „Kas soovite tuba?“
„Ei.“ Jonathan naeratas sunnitult, ta pilgus sähvis ärritus. „Tulin vanale sõbrale külla. Oli tore sind taas näha, Hope. Kui pakkumise suhtes meelt muudad, siis tead, kust mind leida.“
„Ei muuda. Tervita vanemaid ja abikaasat.“
„Head aega, Montgomery,“ ütles Jonathan lahkudes noogutades ja läks Mercedese poole.
Hope’i näol püsis naeratus seni, kuni Jonathan oli lahkunud.
„Jumal küll.“ Ta eemaldus Ryderist ja läks tagasi siseõue ning kõndis seal ringi. „Jumal halasta küll!“
Ryder mõtles Vesta peale: kodused lõhnad, rõõmsad lapsed, ei mingeid probleeme, ei mingit draamat. Ta saatis pilgu taevasse ja järgnes Hope’ile siseõue.
VIIES PEATÜKK
Ryder oli küllalt tark, et mitte käskida Hope’il istuda või maha rahuneda. Ükski mees ei saa naistele päriselt pihta, kuid talle tundus, et ta sai laias laastus neist aru.
Ja nii võttis ta istet, kuna võis arvata, et Hope tammub veel tükk aega ringi. Kuna Hope kandis õhukest suvekleiti, polnud vaatepilt sugugi paha.
Nii ta siis istus ning koer ronis just nagu plahvatuse eest varju otsides laua alla. Kuid ilm oli paganama kuum ja Hope’ist õhkus sellist tulisust, millega oleks võinud lausa vähke keeta.
Peaks aitama tal otsa peale saada, mõtles Ryder.
„Milles