Siis läksid nad majja ja kuulatasid tema korteriukse taga läbi postkastipilu. Ei piiksugi.
Siis helistas Bäckström talle lauatelefonile. Korterist kostis mitu telefonihelinat, aga inimtegevust tähistavat heli ei järgnenud.
Seejärel helistas ta Stålhammari mobiilile.
„Rolle,” kähvas Stålhammar, aga Bäckström ei lausunud sõnagi. „Halloo, halloo,” kordas Stålhammar. Siis katkestas Bäckström kõne.
„Ma võin kihla vedada, et ta on uttu tõmmanud,” ütles Bäckström ja noogutas Stigsonile samal hetkel, kui Stålhammari naaber oma ukse lahti tegi ja pilgu neisse puuris. Väike sooniline vanamees, seitsmekümne tuuris, mõtles Bäckström.
Praktikas juhtus sellist asja harva, aga Bäckström lahendas tekkinud olukorra loomulikult pädevalt.
„Kas sa tead, kuhu Rolle on kadunud?” küsis Bäckström rõõmsa näoga. „Ta on meie vana sõber ja me tahaksime temaga paar sõna juttu puhuda.”
„Jah, ega selle väljarehkendamiseks ei peagi just eriline geenius olema,” sisistas vanamees, põrnitsedes Bäckströmi suvesärki ja Stigsoni kiilaspead.
Muud teavet tal ei olnud ja kui nad sealt kohe astuma ei hakka, kutsub ta politsei.
Teel tagasi politseimajja selgitas Bäckström Stigsonile tavapäraseid enesestmõistetavaid asju. Et ta peab rääkima kriminaaljälitusega, et nad valvaksid Stålhammari korterit ja teataksid otsekohe Annika Carlssonile, kui mees peaks välja ilmuma. Et ta annaks Stålhammari mobiilinumbri neile politseinikele, kes tegelevad kõneeristuste ja – jälitusega, et nad prooviksid tuvastada masti, mille levialas Stålhammar vastates asus.
„Sa märkisid helistamise aja ikka üles?” küsis Bäckström.
„Neliteist nelikümmend viis ja kakskümmend,” noogutas Stigson. „Ei ole probleemi,” kinnitas ta.
Kui Bäckström garaažis autost välja astus, põrkas ta kokku Annika Carlssoniga, kes palus võimalust temaga rääkida ja heitis Stigsonile kurja pilgu.
„Millega ma saaksin sind aidata?” küsis Bäckström sulni naeratuse saatel.
„Ma rääkisin prokuröriga. See asi läheb Tuvele. Väga sümpaatne naine,” kinnitas Annika.
Ah et temaga oled sa ka liini ajanud, mõtles Bäckström. Selle väljaütlemine poleks aga kuigi arukas olnud. Kes meist tahaks nädalavahetust lõhkise koljuga alustada.
„Kes nädalavahetusel tegeleb, sina või mina?” jätkas Carlsson.
„Oleks tore, kui sina saaksid võtta,” ütles Bäckström. „Ma olen eelmisest tööst veel üsna läbi. Olin lõpus sunnitud liiga palju ületunde tegema ja kuna ma tahan kindlasti olemas olla, kui asi konkreetsemaks läheb, siis ma mõtlesin selle nädalavahetuse vabalt võtta,” valetas Bäckström.
Carlssoni jaoks ei olnud see mingi probleem.
Kui Bäckström oma kabinetti naasis, et kõige hädavajalikumad asjad kokku pakkida ja millalgi lõpuks ka koju jõuda, pistis ukse vahelt nina sisse Niemi, kes kukkus igasugu asju arvama.
„Kas ma tohin istet võtta?” küsis Niemi ja kuna ta juba istus, piirdus Bäckström noogutusega.
„Mida ma saaksin sinu heaks teha?” küsis Bäckström. Kuradi laplane, mõtles ta.
Niemi hinnangul mitte kuigi palju. Küsimus oli pigem selles, mida tema saaks Bäckströmi heaks teha.
„Üks heatahtlik nõuanne,” ütles Niemi.
„Ma kuulan,” sõnas Bäckström.
„Minu meelest peaksid sa Rolle Stålhammariga rahulikult võtma,” ütles Niemi. „Ta ei ole seda tüüpi, kellel oleks vaja potikaant, et Danielssoni masti mees maha võtta. Lisaks olid nad sõbrad. Ta nagu ei sobi pildile.”
„Ah tõesti,” ütles Bäckström ja naeratas rõõmsalt. „Paranda mind, kui ma eksin, aga kõigepealt istuvad Danielsson ja Stålhammar ja joovad ja lärmavad kuni nii umbes veerand üheteistkümneni. Siis tuleb naabrinaine alla neid sõimama. Kohe pärast seda lüüakse Danielsson maha. Aga seda ei tee Stålhammar, sest tema on juba koju vaarunud, et iluuni ikka täis magada. Tema asemel ilmub praktiliselt samal hetkel välja tundmatu kurjategija, nähtamatu ja hääletu ja jäljetu, sest teie Hernandezega ei leidnud temast ju jäljepojukestki, kuigi ilmselt tema oligi see, kes Danielssonile otsa peale tegi. Kas ma sain õigesti aru?”
„Ma tean, et see ei tundu usutav,” ütles Niemi, „aga …”
„Kas ma sain õigesti aru?” kordas Bäckström ja vahtis pahuralt Niemile otsa.
„Jah, kuna mina ei usu, et Rolle oma sõbraga midagi sellist teeks, siis küllap see umbes nii pidi käima. Mis siis, et see tundub kummaline.”
„Mina seda küll ei usu,” ütles Bäckström. „Ja nüüd vabanda mind palun.”
Niemi kehitas õlgu, soovis head nädalavahetust ja lahkus. Bäckström piirdus kerge noogutusega. Siis lahkus ta hullumajast, kus ta nüüdsel ajal töötas, ja kõndis terve tee jala koju.
19
Tund aega hiljem istus Bäckström oma õdusas pesas köögilaua ääres, ning pikast matkast lõõtsutades oli ta otsinud välja paberi ja pliiatsi ning proovis oma uude ellu mingisugust korda luua.
Vaatame siis nüüd, mõtles Bäckström ja tegi pliiatsi keeleotsaga märjaks. Kõigepealt kaks päeva paastu, mõtles ta. Pisiasjadeni kasin, ainult aedviljad, vesi ja muud hõrgutised. Siis kaheks päevaks tagasi tasakaalustatuma dieediprogrammi juurde, ja kui ta nüüd õigesti rehkendab, siis peaks ta Bäckströmi-meetodi alusel saama korraliku käraka võtta juba pühapäeval. Käkitegu, mõtles Bäckström.
Ent see hetk jõudis kätte varem, kuna juba reede õhtul sai ta ilmutuse.
Kõigepealt oli ta duši alla läinud, ennast pärast hoolikalt kuivatanud, hommikumantli peale tõmmanud, diivanile istunud ja arsti antud filmi käima pannud. Terve filmi ära vaadanud. Dressid selga tõmmanud, ümber poole Kungsholmeni jalutanud ning kolm lahjat õlut sisse kallanud, niipea kui koduuksest sisse sai. Abi ei mingisugust. Kotkas oli taas kõrgepingeliinidesse lennanud.
Sellises olukorras ei jäänud tal muud valikut. Võttis ühe pruuni ja ühe sinise tableti, vajus kokku nagu puuga pähe saanud hüljes ja kusagil seal, une ja ärkveloleku piirimail, saigi ta jumaliku ilmutuse.
Tema magamistoas oli olnud pime ja natuke udune, ei teagi, kuidas see võimalik oli, aga äkki oli tema voodi juurde astunud pikk ja kõhn vanamees, valgetes rõivastes ja nabani habemega, pannud oma soonilise käe talle õlale ja temaga rääkinud.
„Mu poeg,” ütles vanamees. „Mu poeg, kas sa kuuled mind?”
Mis isa see veel on, mõtles Bäckström hämminguga, kuna tema ees seisis kõhn valge habemega vana kõbi, kes ei meenutanud kuskilt otsast seda punaselapilise näoga joodikut, kes oli Maria politseijaoskonna ülemkonstaabel ja kes oli tema poolearulise mamma andmetel ka Bäckströmile aluse pannud.
Issand Jumal, mõtles Bäckström, kes äkitselt taipas, kuidas asjalood on. Issand Jumal!
„Mu poeg,” kordas habemik. „Kas sa kuuled mind?”
„Ma kuulen, isa,” ütles Bäckström.
„See elu, mida sa elad, ei ole enam terviklik, vaid tükkideks laiali pillutud,” pomises vanamees. „Sa oled pööranud valele teele, mu poeg, sa oled kuulanud valeprohvetite kuulutusi.”
„Andestust, isa,” piiksatas Bäckström.
„Mine rahus, mu poeg,” ütles vanamees ja patsutas talle uuesti õlale. „Vaata, et sa kõnnid mööda õiget rada. Saa uuesti terviklikuks inimeseks.”
„Ma