„Ma tegelen sellega,” vastas Annika Carlsson ega kõverdanud isegi huuli.
„Ja sina, Nadja, võiksid ajada välja Danielssoni pangaseifi numbri. Kindlasti vanu tšekke ja muud pahna tuubil täis. Anna ka prokurörile teada, et pärast mingit jama ei tuleks.”
„Ohvri vanad sõbrad,” jätkas Bäckström ja noogutas Almi poole. „Otsi nende pildid välja ja siis teeme veel ühe ringi naabrite juures ja vaatame, äkki leiame ka mõne tunnistaja. Eelistatavalt selliseid, kes on näinud Stålhammarit sealkandis laaberdamas, sussid jalas, kilekindad käes ja verine vihmajope seljas.”
„Mul on üksteist pilti juba olemas,” ütles Alm ja otsis oma kaustast välja kilekaaned. „Kõigist juhiloapildid või passipildid. Lisaks registri väljavõtted. Võimalik, et peame kollektsiooni tagantjärele täiendama, aga Stålhammar on juba nende hulgas.”
„Väga hea,” ütles Bäckström. „Siis ma alustuseks laenaksin su fotosid,” lisas ta, põhjust selgitamata. „Nüüd tuleb ainult gaasi anda, Alm. Stålhammar on tähtsuse järjekorras esimene ja muid teemasid ei ole üldse järjekorras. Kokku lepitud?”
Alm piirdus noogutuse ja õlakehitusega. Nagu kehvad kaotajad ikka, mõtles Bäckström.
„Sina tuled minuga kaasa,” lausus Bäckström ja osutas oma priske nimetissõrmega konstaabel Stigsoni poole. „Sõidame Stålhammari juurest kodunt läbi, viskame korraks pilgu peale ja vaatame, millega vana tegeleb. Jah, see oligi kõik, vähemalt esialgu.”
„Aga mina?” küsis Felicia Pettersson ja osutas käega igaks juhuks iseendale.
„Ah sina,” ütles Bäckström erilise rõhuga. „Mõtle seda postiljonivärki. See meie väike murjan … Akofeli. Miski tema juures ei klapi.”
„Aga mida peaks tal Stålhammariga pistmist olema?” Felicia vaatas küsivalt Bäckströmile otsa.
„Hea küsimus,” vastas Bäckström, kes oli juba teel uksest välja. „Selle üle tasub mõelda,” kordas ta. Nüüd sai ka meie nõgikana väheke mõtteainet, mõtles Bäckström. Et mis on Akofelil nende kurjategijaga pistmist? Minu arvates küll mitte muhvigi, mõtles ta.
„Too meile auto,” käsutas Bäckström Stigsoni, kui nad olid Annika Carlssoni tundlikest kõrvadest ohutusse kaugusse jõudnud.
„Juba tehtud,” vastas Stigson. „Mul on Stålhammari aadress. Järnvägsgatan number …”
„Hiljem,” katkestas teda Bäckström. „Helista sellele Anderssonieidele Hasselstigenil ja küsi, kas me võime läbi astuda.”
„Kohe, jah,” ütles Stigson. „Kas näitame talle Stålhammari pilte?”
„Kõigepealt mõtlesin ma tema tisse vaadata,” ütles Bäckström, kes hakkas end taas normaalselt tundma. Igal asjal oma aeg, nii ka Stålhammari piltidel, mõtles ta.
„Tisse,” kordas Stigson, ohkas ja raputas uskmatult oma kiilaspead. „No ausõna. Tegu on lausa pommidega, hiigelpommidega.”
17
No mida kuradit, mõtles Bäckström niipea, kui naine ukse avas. Britt-Marie Andersson oli ju vana mutt! Kuuskümmend vähemalt, mõtles ta. Kes ta ise oli mees oma parimates aastates ja saab alles sügisel viiskümmend viis.
Puhevil blondid juuksed, portselansinised silmad, punane suu, nii valged hambad, et need ongi kindlasti ehtsast portselanist, solaariumipäevitus, lilleline kleit, mis lõppeb tükk maad ülalpool põlvi, avar dekoltee ja kõhuli magamine ei tule kõne allagi. On ikka kuri saatus, mõtles Bäckström. Kuuskümmend täis ja Bäckströmi supersalaamist võis ta seega juba jupp aega enne millenniumivahetust suu puhtaks pühkida.
Et pilt oleks ikka täiuslik, siblis ja klähvis proua kõrval ka väike koerake. Selline Mehhiko prussakas, kelle võiks teetassi ära uputada ja kelle nimi oli, oh üllatust, Tupsunupsu.
„Tasa-tasa,” rahustas perenaine, võttis peletise sülle ja andis ta ninaotsale musi.
„Väike Tupsunupsu on alati armukade, kui mammale meesterahvad külla tulevad,” selgitas proua Andersson, tegi silma ja naeratas oma punaste huultega.
Siis peaksid sa küll tõsiselt kaaluma, enne kui koos tema ja väikese Stigsoniga grupikat tegema hakkad, mõtles Bäckström, kes jättis väga harva kasutamata võimaluse oma mõtted sellistele radadele tüürida.
Seejärel otsis ta kähku Danielssoni sõprade pildid välja, et selle jamaga ühele poole saada ja millalgi ka minema pääseda. Nende võõrustaja võttis istet roosa kangaga plüüstugitoolis ja paigutas oma külalised enda vastu lillelisele diivanile. Samal ajal kui Tupsunupsu lidus jälle ringi ja klähvis, kuni perenaine halastas ja eluka sülle tõstis.
Kuigi Põlvpüks oli seitsmendas taevas. Puhas pedofiiliajuhtum, kuigi vastupidine, mõtles Bäckström, ja kui Anderssoni-mutt end üle laua kallutas, et joobar Danielssoni joobarsõpru lähemalt vaadata, tõmbus Stigsoni-poju pilk puhta klaasjaks.
„Ma tean peaaegu kõiki,” ütles proua Andersson. Ajas end sirgu ja hingas igaks juhuks sügavalt, ise samal ajal oma külalistele otsa vaadates. „Need on ju Danielssoni vanad sõbrad. Nad on seda vahet jooksnud kõik need aastad, mis ma siin olen elanud, ja ma ei ole vist ühtki neist kunagi kainena näinud. Kas tema ei ole üldsegi endine politseinik?” küsis ta, torgates oma nimetissõrme pika punase küüne Roland Stålhammari passipildile.
„On küll,” vastas Bäckström. „Pensionil.”
„Siis tema oligi vist see, kes Danielssoni juures pidu pani, samal ööl, kui mõrv toimus.”
„Miks proua Andersson nii arvab?” küsis Bäckström.
„Ma nägin teda, kui ma Tupsunupsuga väljas käisin,” vastas Britt-Marie Andersson. „Tuli mööda Råsundavägenit siiapoole. Millalgi kella kaheksa paiku. Ta võis vabalt Danielssoni juurde teel olla.”
„Aga seda, kes Danielssoni korteris oli, te ei näinud?” küsis Bäckström, heites samal ajal vihase pilgu Stigsonile.
„Ei, teda ma ei näinud,” kinnitas proua Andersson. „Aga ma ei tea, kui mitu korda ma olen näinud seda Rollet, oli vist ta nimi selline, Danielssoni juures sisse-välja sõelumas.”
„Keegi veel?” küsis Bäckström peaga fotokuhja poole näidates.
„See siin on minu endine mehevend, Halvar Söderman,” ütles proua Andersson ja osutas endisele autokaupmehele Halvar Södermanile ehk Halvanile2, vanus 71. „Ma olin abielus tema vanema venna Per Södermaniga, Per A. Södermaniga,” täpsustas proua Andersson, A-tähte eriliselt rõhutades.
„Hoopis teine tera kui tema noorem vend, kes on ikka tõeline päevavaras. Ma võin seda kinnitada, aga mu abikaasa suri kahjuks kümme aastat tagasi.”
Küllap lämbus raske koorma all, mõtles Bäckström. Piidles veel viimast korda Britt-Marie Anderssoni kahtlemata tähelepanuväärseid kehavorme, tänas abi eest, tõmbas vastu puikleva Stigsoni kaasa ja jättis hüvasti. Stigsonil oli selline nägu peas, nagu oleks Bäckström tal südame rinnust välja rebinud, ja kõikide määruste vastaselt oli ta kummardunud ja mutti emmanud, enne kui nad lõpuks sealt minema said.
„On see vast naine, on see vast naine,” ohkas Jan O. Stigson, kui ta istus rooli taha, et sõita Järnvägsgatanile ja heita diskreetne pilk Stålhammari korterile.
„Sa selle peale ei ole mõelnud, et ta võiks vabalt su vanaema olla?” küsis Bäckström.
„Ema pigem,” väitis Stigson vastu. „Kujuta ette, Bäckström. Et sul on sellise kehaga ema.”
„Sa oled