Aga nüüd… mida ma nüüd teen?
Ma oleksin võinud veeta õnneliku tunni, pakkides lahti kohvreid, milles oli mu veimevakk, aga teenija oli seda juba teinud, kleidid ja rätsepakostüümid rippusid mu garderoobis riidekapis, kübarad olid puidust peadel, et nende vorm säiliks, kingad puitjalgades, otsekui matkiksid kõik need elu ja pilkaksid mind. Mulle ei meeldinud viivelda ei mu ülekuhjatud garderoobis ega ka mu kurvas liilialõhnalises magamistoas. Kuidas ma aega veedan?
Ma käin oma vannitoas vannis! Ja ma leidsin, et kraanide aset täitsid väikesed kullast delfiinid, kelle silmadeks olid türkiisikillud. Ja seal oli ka akvaarium kuldkaladega, kes ujusid liikuvasse vesiheina ja jälle välja, niisama tüdinud, mõtlesin ma, nagu ma ise. Küll mul oli kahju, et mu mees oli mind üksi jätnud. Küll ma soovisin, et mul oleks võimalik lobiseda, ütleme, teenijaga või klaverihäälestajaga… aga ma teadsin juba, et mu uus seisus keelab sõbralikud lähenemiskatsed personalile.
Ma olin lootnud lükata seda telefonikõnet edasi nii kaua kui võimalik, et mul oleks midagi oodata selles surnud ajakõrbes, mida ma nägin enda ees, kui õhtusöök mööda saab, aga kolmveerand seitse, kui pimedus juba lossi ümbritses, ei suutnud ma ennast enam tagasi hoida. Ma helistasin emale. Ja jahmatasin ennast nutma puhkemisega, kui ma ta häält kuulsin.
Ei, midagi ei ole viga. Ema, mul on kullast kraanid.
Ma ütlesin, kullast vannikraanid!
Ei, küllap see pole midagi, mille pärast nutta, ema.
Halvasti oli kuulda, ma sain vaevu aru tema õnnesoovidest, küsimustest, murest, aga kui ma toru hargile panin, olin siiski natuke lohutust leidnud.
Ometi oli õhtusöögini jäänud veel terve tund ning see terve kujuteldamatu kõrb, mida kujutas endast ülejäänud õhtu.
Võtmekimp lebas seal, kuhu ma olin selle jätnud, raamatukogu kamina ees vaibal, ning tuli oli soojendanud võtmete metalli nii, et need ei olnud enam puudutamisel külmad, vaid peaaegu niisama soojad nagu mu enda nahk. Küll ma olin hooletu – tuld segav teenija vaatas mind etteheitvalt, nagu ma oleksin seadnud talle lõksu, kui tõstsin üles kõlksuva kimbu, siseuste võtmed selles kaunis vangimajas, milles ma olin nii vang kui ka perenaine ja mida ma õieti näinudki ei olnud. Kui see mulle meenus, tundsin ma maadeuurija reipust.
Valgust! Rohkem valgust!
Lüliti puudutus tõi unelevasse raamatukogusse särava valguse. Ma jooksin lossis pööraselt ringi, panin põlema kõik tuled, mida ma leidsin, käskisin teenijatel nende poolel ka kõik süüdata, nii et loss säraks nagu meres ujuv sünnipäevatort, millel põlevad tuhanded küünlad, üks iga selle eluaasta kohta, ning kaldal imestaksid kõik selle üle. Kui kõik oli nii eredalt valgustatud nagu Gare du Nordi kohvik, ei hirmutanud mind enam kõige mulle kuuluva tähendusrikkus, mida see võtmekimp tähistas, sest ma olin nüüd otsustanud otsida läbi kõik kohad, et leida tõendeid oma mehe tõelise olemuse kohta.
Nähtavasti kõigepealt tema kabinet.
Poole miili laiune mahagonist kirjutuslaud laitmatult puhta kirjapressi ja telefonidega. Ma lubasin endale luksust avada seif, milles olid ehted, ning kaevusin piisavalt nahkkarpidesse, et avastada džinnide aare, millele mu abielu mulle juurdepääsu oli andnud – ehtekomplektid, käevõrud, sõrmused… Kui ma olin seal nõnda teemantidest ümbritsetud, koputas teenija uksele ja sisenes, enne kui ma vastasin – peen häbematus. Ma räägin sellest oma mehega. Ta silmitses mu saržseelikut kõrgilt – kas proua kavatseb õhtusöögiks ümber riietuda?
Kui ma seda kuuldes naerma puhkesin, grimassitas ta kergelt – ta oli palju peenem daam kui mina. Aga kujutleda vaid, et ma paneksin selga ühe oma ekstravagantse Poiret’ kleidi ja ehiksin ennast kalliskividega ja sulega turbaniga, pärlid nabani rippu, selleks, et istuda ihuüksi aristokraatses söögisaalis selle massiivse laua otsas, mille taga olevat kuningas Mark oma rüütleid võõrustanud… Teenijanna hukkamõistvalt külma pilgu all rahunesin ma maha. Ma võtsin kasutusele ohvitseri tütre otsustava hääletooni. Ei, ma ei riietu õhtusöögiks ümber. Veel enam, ma polnud isegi õhtusöögi söömiseks piisavalt näljane. Ta peab ütlema majapidajannale, et see tühistaks selle ühiselamu pidusöömingu, mille ma tellisin. Kas nad võiksid jätta mulle muusikatuppa võileivad ja kohvi? Ja kas nad kõik võiksid ööseks töölt lahkuda.
Mais oui, madame.
Ma sain tema lohutust hääletoonist aru, et olin neid jälle alt vedanud, aga ma ei hoolinud sellest, ma olin nende vastu relvastatud oma mehe aardega. Sätendavate kivide seast ma aga tema südant ei leia ning niipea, kui teenija oli lahkunud, hakkasin ma mehe kirjutuslaua sahtleid süstemaatiliselt läbi otsima.
Kõik oli korras, seega ei leidnud ma midagi. Polnud ühtki juhuslikku kritseldust mõnel vanal ümbrikul ega ühegi naise luitunud fotot. Ainult ärikirjavahetuse kaustad, farmide arved, rätsepate arved, rahvusvaheliste finantsistide armastuskirjakesed. Mitte midagi. Ja see tema tegeliku elu tõendusmaterjali puudumine hakkas mulle kummaliselt mõjuma ning ma mõtlesin, et tal peab olema palju varjata, kui ta näeb selle peitmisega nii suurt vaeva.
Tema kabinet oli harukordselt isikupäratu ruum, selle aknad olid sissepoole, hoovi poole, nagu tahaks ta keerata selja meresireenile, et hoida pea selge ajal, mil ta viib pankrotti mõne väikeettevõtja Amsterdamis või – märkasin ma vastikusvõbinaga – tegeleb Laoses äriga, mis on ilmselt seotud oopiumiga, kui arvestada teatud krüptilisi märkusi tema amatöörbotaaniku huvi kohta haruldaste moonide vastu. Kas ta pole piisavalt rikas, et ilma kuritegevuseta hakkama saada? Või kas ta saabki oma kasumi kuritegevusest? Ja ometi nägin ma piisavalt, et hinnata tema innukat salatsemise püüet.
Nüüd, kui ma olin ta kirjutuslaua läbi tuhninud, pidin ma veetma selge mõtlemisega veerandtunni, pannes iga viimase kui kirja tagasi sinna, kust ma olin selle leidnud, ning oma tegevuse jälgi varjates pistsin ma käe ühte väikesesse kõvasti kinni kiilunud sahtlisse ja puudutasin ilmselt mingit peidetud vedru, sest selle sahtli sees kargas lahti veel üks salasahtel ja seal oli – lõpuks! – kaust märkega Isiklik.
Ma olin üksi, kui mitte arvestada mu peegeldust ilma kardinata aknas.
Mulle tuli korraks pähe, et selles kaustas on tema süda, pressitud lamedaks nagu lill, erepunane ja õhuke nagu siidpaber. Kaust oli väga õhuke.
Ma oleksin ehk võinud soovida, et ma ei oleks leidnud seda liigutavat, vigaselt kirjutatud sõnumikest pabersalvrätil kirjaga La Coupole, mis algas: ”Mu kallis, ma ei jaksa ära oodata hetke, mil sa tohid teha mind täielikult enda omaks.” Diiva oli saatnud talle lehekülje „Tristani” partituurist, Liebestod’i, üheainsa saladusliku sõnaga „Kuni…” mis oli üle selle kritseldatud. Kõige kummalisem kõigist neist armastuskirjadest oli aga postkaart, millel oli kujutatud mägedes asuv külakalmistu, kus mingi musta mantliga guul õhinal hauda lahti kaevas, ning kogu sellel Grand Guignoli õudse ülevoolavusega teostatud stseenil oli pealkiri: „Tüüpiline Transilvaania stseen – kesköö, hingedepäev”. Ja pildi teisel küljel oli sõnum: „Abielu puhul Dracula järeltulijaga – pea alati meeles „armastuse ülim ja unikaalne nauding kujutab endast kindlat teadmist, et tehakse kurja”, Toutes amitiés. C.”
Nali. Nii maitsetu nali kui võimalik, sest kas polnud mees olnud abielus Rumeenia krahvinnaga? Siis aga meenus mulle ta ilus ja vaimukas nägu ja tema nimi – Carmilla. Tundus, et mu kõige hiljutisem eelkäija selles lossis oli olnud kõige haritum.
Ma panin kainenenult kausta käest. Mitte miski minu perekonna armastust ja muusikat täis elus ei olnud valmistanud mind ette nendeks täiskasvanute mängudeks, kuid ometi olid need vihjed tema isiksusele, mis näitasid mulle vähemalt, kui väga teda armastati, kui need ka ei ilmutanud ühtki mõjuvat põhjust selleks. Ma tahtsin aga veelgi rohkem teada ning kui ma sulgesin kabineti ukse ja