Raamatukogu täitev kirbe nahalõhn läks vängemaks ja mu mehe vari langes üle veresauna.
„Mu väike nunn on leidnud palveraamatud, või kuidas?” nõudis ta pilke ja naudingu kummalise seguga, nähes aga siis mu valusat ja vihast kohmetust, naeris ta minu üle valjusti, haaras mul raamatu käest ja pani selle diivanile.
„Kas vastikud pildid hirmutasid pisikest? Pisike ei tohi mängida täiskasvanute mänguasjadega, kui ta ei ole veel õppinud nendega ringi käima, eks ole?”
Siis suudles ta mind. Ja seekord ei hoidnud ta ennast tagasi. Ta suudles mind ja asetas käe sundivalt mu rinnale, antiikpitsi alla. Ma komistasin keerdtrepil, mis viis magamistuppa, nikerdatud ja kullatud voodi juurde, kus ta oli eostatud. Ma kogelesin narrilt: Me pole veel söönud ja pealegi on praegu päine päev…
Seda paremini ma sind näen.
Ta sundis mind panema kaela kaelavõru, naise pärandi, kes oli giljotiiniterast pääsenud. Ma kinnitasin selle värisevate kätega kaela ümber. See oli jääkülm ja tekitas minus kõhedust. Ta keeras mu juuksed oma käe ümber ja kergitas need mul õlgadelt, et ta saaks paremini suudelda udemetega kaetud lohke mu kõrvade all, ning see pani mind värisema. Ja ta suudles ka neid loitlevaid rubiine. Ta suudles neid enne, kui ta suudles mu suud. Vaimustunult lausus ta poollauldes: „Kehale oli ta jätnud vaid /oma ehted kõlavad.”1
Tosin meest ajas tosinat mõrsjat teibasse, samal ajal kui kräunuvad kajakad kiikusid väljas tühjas õhus nähtamatutel trapetsitel.
Ma virgusin telefoni tungiva kilamise peale. Mu mees lebas minu kõrval nagu langetatud tammepuu, hingas narisevalt, otsekui oleks ta minuga võidelnud. Selle ühepoolse rüseluse käigus olin ma näinud, kuidas tema külmaverelisus pudenes kildudeks nagu vastu seina visatud portselanvaas, ma kuulsin teda orgasmi ajal kisendamas ja vandumas ja ma veritsesin. Ja võib-olla nägin ma tema nägu ilma maskita, aga võib-olla ei näinud ka. Ometi oli süütuse kaotamine mõjunud mulle lõpmata segadusse viivalt.
Võtsin ennast kokku, sirutasin käe cloisonné kappi voodi kõrval, mis varjas telefoni, ning võtsin toru. Tema agent New Yorgis. Kiire.
Ma raputasin ta ärkvele ja veeretasin end oma poolele, hoides kätega oma kurnatud keha ümbert kinni. Tema hääl sumises nagu kaugete mesilaste taru. Minu mees. Minu mees, kes täitis suurest armastusest mu magamistoa liiliatega, kuni see nägi välja nagu palsameerimiskamber. Need suigutavad liiliad, mis liigutavad oma raskeid päid ja levitavad hellitatud ihu meenutavat lopsakat ja jultunud lõhna.
Kui ta oli agendiga rääkimise lõpetanud, pöördus ta minu poole ja silitas mu kaela lõikuvat rubiinkeed, kuid tegi seda nüüd nii hellalt, et ma ei põrganud tagasi, ning ta hellitas mu rindu. Mu kallis, mu väike armsam, mu lapsuke, kas see tegi haiget? Ta palub andeks, niisugune tormakus, ta ei saanud sinna midagi parata, vaata, ta armastab nii väga… ja selle armastaja retsitatiivi peale uppusin ma pisaratesse. Ma klammerdusin tema külge, nagu võiks ainult see, kes oli mulle valu teinud, mind selle kannatamise pärast lohutada. Natuke aega pomises ta mulle midagi häälega, mida ma ei olnud kunagi varem kuulnud, häälega, mis oli nagu mere mahe trööst. Siis aga keris ta mu juuksekiharad oma kodukuue nööpide ümbert lahti, andis mulle kärmesti põsemusi ja ütles, et agent oli helistanud New Yorgist nii pakilise asja pärast, et ta peab lahkuma otsekohe, kui mõõn seda lubab. Lahkuma lossist? Lahkuma Prantsusmaalt! Ja jääma ära vähemalt pooleteiseks kuuks.
„Aga meil on praegu mesinädalad!”
Kaalul on tehing, riskantne ja edu tõotav ettevõtmine, milles on mängus mitu miljonit, ütles ta. Ta tõmbus minust eemale, sellesse oma vahajasse liikumatusse, ma olin kõigest väike tüdruk, ma ei saanud aru. Ja, ütles ta seda sõnadesse panemata mu haavatud edevusele, mul on olnud selleks liiga palju mesinädalaid, et ma peaksin neid kuigivõrd tungivateks kohustusteks. Ma tean väga hästi, et see laps, kelle ma ostsin peotäie värviliste kivide ja surnud loomade nahkade eest, ei jookse minema. Aga pärast seda, kui ta on helistanud oma Pariisi agendile, et see broneeriks järgmiseks päevaks reisi Ühendriikidesse – ainult üks tilluke kõne, mu pisike –, peaks meil jätkuma aega koos õhtustamiseks.
Ja ma pidin sellega rahule jääma.
Mehhiko roog faasanist šokolaadi ja sarapuupähklitega, salat, valge, iharust äratav juust, muskaatviinamarjadest šerbett ja Asti Spumante. Peomeeleolu piduliku paugatusega avatud Krug. Ja siis kirbe must kohv kallihinnalistes väikestes tassides, mis olid nii õhukesed, et kohv varjutas linde, mis olid nende peale maalitud. Mina jõin raamatukogus Cointreaud, tema konjakit, lillakaspunased sametkardinad öö eemal hoidmiseks ette tõmmatud, ning ta võttis mind seal vilkuva halutule kõrval nahktugitoolis istudes oma põlvele. Ta oli sundinud mind panema selga siivsa väikese, valgest musliinist Poiret’ kleidikese, näis, et see meeldis talle eriti, mu rinnad paistsid läbi õhukese kanga, ütles ta, nagu väikesed pehmed valged tuvid, kes magavad, üks roosa silm lahti. Ta ei lasknud mul aga rubiinkraed kaelast võtta, kuigi see hakkas väga ebamugavaks muutuma, ega panna üles mu õlgadele langevaid juukseid, nii hiljuti rebestatud neitsilikkuse märki, et see oli ikka veel otsekui haav meie vahel. Ta põimis sõrmed mu juustesse, kuni ma võpatasin ning ütlesin, et mäletan ainult väga vähe.
„Teenija on juba meie voodilinad vahetanud,” ütles ta. „Me ei riputa veriseid voodilinu aknast välja, et tõestada kogu Bretagne’le, et sa oled neitsi, nüüdsel tsiviliseeritud ajal enam mitte. Kuid ma peaksin sulle ütlema, et see oleks olnud esimene kord kõigi minu abielude jooksul, kui ma oleksin saanud oma uudishimulikele rentnikele säärast lippu näidata.”
Siis mõistsin ma vapustatud üllatusega, et ilmselt oli teda kütkestanud mu süütus – minu teadmatuse hääletu muusika, ütles ta, nagu La Terrasse des audiences au clair de lune, mängitud eetrist klahvidega klaveril. Te mäletate kindlasti, kui ebamugavalt ma ennast tundsin selles luksuslikus palees, kuidas ärevus oli olnud pidev kaaslane kogu selle aja, kui minuga kurameeris see tõsine saatür, kes nüüd hellalt mu juukseid piinas. Teadmine, et mu naiivsus valmistab talle mõningast naudingut, pani mu julgust koguma. Julgust! Küll ma veel kunagi käitun nagu sündinud peen daam, kas või üksnes tänu parema puudumisele.
Siis võttis ta oma kuue mingist sisemisest peidukohast aeglaselt, aga ometi õrritavalt, nagu teeks ta lapsele rõõmu, saladuslikku rõõmu, võtmekimbu – ühe võtme teise järel, võtmed, ütles ta, kõigi maja lukkude jaoks. Kõikvõimalikud võtmed – tohutu suured vanad mustast rauast, teised saledad, õrnad, peaaegu baroksed, õhkõhukesed Yale’i võtmed seifidele ja karpidele. Ja tema äraolekul olin mina see, kes pidi nende kõigi eest hoolt kandma.
Ma silmitsesin rasket kimpu ettevaatlikult. Selle hetkeni ei olnud ma pühendanud ainsatki mõtet praktilistele küsimustele, mis tuli lahendada abielus suure majaga, suure rikkusega, suure mehega, kelle võtmerõngas oli niisama võtmeid täis nagu vangivalvuril. Siin olid vangikongide kohmakad ja arhailised võtmed, sest vangikonge oli meil palju, kuigi need olid ehitatud ümber tema veinikeldriteks, tolmused pudelid elutsesid riiulitel kõigis neis sügavates piinaaukudes kalju sees, millele loss oli ehitatud. Need on köögivõtmed, see on maaligalerii võti, aaretekambri võti, mille on täitnud pühendunud kollektsionäärid viie sajandi jooksul – ah! Ta nägi ette, et ma veedan seal tunde.
Ta rahuldas ohtralt oma isu sümbolistide järele, ütles ta mulle, ablas läige silmis. Seal on Moreau suurepärane portree tema esimesest naisest, kuulus „Ohver”, pitsi meenutavad ahelad läbipaistval nahal. Kas ma tean selle pildi maalimise lugu? Kui naine