Siis lõi ta enda tegelaskuju, kes sündis kaks aastat pärast seda, kui tema vanemad USA-sse jõudsid. Ta kirjeldas omaenda kooli, sest seal käis ka mitu moslemipoissi.
Siis tegi ta interneti rahvusvaheliste kursuste kaudu tutvust islamiga, tegi taustauuringu ka mošeele, kus tema ja ta vanemad väidetavalt käivad, ja uuris välja selle alalise imaami nime. Viimaks saatis ta avalduse Jutlustaja fännibaasiga liitumiseks. Talle esitati kaks küsimust, mitte küll Trollilt isiklikult, vaid mingi California jüngri poolt. Ta vastas need ära. Paaripäevase ooteaja järel võeti ta vastu. Kogu selle aja hoidis Ariel enda kirjutatud viiruse peidetuna, olles valmis sellega ründama.
Afganistani Ghazni provintsi samanimelise pealinna lähedal istus ühes külas tellistest kontorihoones Talibani võitlejate nelik. Nagu tavaliselt, eelistasid nad istuda tooli asemel põrandal.
Rüüd ja keebid olid nad endale tihedalt ümber mässinud, sest maikuu algusest hoolimata puhus mägedest külm tuul ja tellistest valitsusasutuses polnud küttekollet.
Seal istusid ka kolm Kabuli valitsusametnikku ja kaks NATO feringhee12 ohvitseri. Mägilased ei naeratanud. Nemad ei naeratanud kunagi. Siiani olid nad feringhee sõdureid vaadanud vaid läbi kalašnikovi sihiku. Kuid nad olid tulnud sellesse külla, et niisugune elu seljataha jätta.
Afganistanis oli töös vähetuntud programm, mida nimetati lihtsalt reintegratsiooniks. See oli ühenduslüliks Kabuli valitsuse ja NATO vahel ja seda juhtis kohapeal Briti kindralmajor David Hook.
Kõige targemad ajud olid juba ammu arvamusel, et Talibani ainult tuima tapmisega ei võida. Briti ja USA üksuste juhid jõudsid vaevu üksteist õnnitleda saja, kahesaja või kolmesaja taliibi rajalt mahavõtmise üle, kui neid veel suuremal hulgal juurde tuli.
Osa neist pärines afgaani talupoegade hulgast. Mõned tulid vabatahtlikult kätte maksma, sest keegi omastest oli märgist mööda lennanud raketi, eksinud snaipri või hooletu pommitamise läbi hukka saanud – ja selles ühiskonnas võis suur perekond tähendada umbes kolmesadat inimest. Teised tulid võitlema hõimuvanemate käsul – aga nood olid vaevu poisieast meesteks kasvanud.
Noored olid ka Pakistanist tulnud õppurid. Neid saabus hordidena mošeekoolidest, kus nad polnud aastaid õppinud midagi muud peale Koraani ja kuulanud vaid äärmuslastest imaame, kuni olid valmis lahingus langema.
Talibani armee aga ei sarnane ühegi muu armeega. Selle üksused tegutsevad ainult oma kodukandis ning ei kusagil mujal. Austus vanade komandöride vastu on totaalne. Likvideeri veteranid, vaheta välja klannipealikud, pane pukki endale sobivad hõimuvanemad – ja terve maakond lõpetab sõdimise.
Briti ja USA eriüksuslased olid juba aastaid mägilasteks maskeerununa käinud mägedes taliibide keskastme- ja kõrgemaid juhte likvideerimas arvestusega, et prügikala peale pole mõtet aega raisata.
Öiste küttide tegutsemisega paralleelselt püüti reintegratsiooniprogrammi raames veterane ka „pöörata”, et nad oleksid nõus Kabuli valitsuse pakutud õlipuuoksa vastu võtma. Sel päeval esindasid Qala-e-Zai külas reintegreerumisprogrammi kindralmajor Hook ja tema austraallasest assistent kapten Chris Hawkins. Neli sünget taliibide pealikut, kes seina ääres kössitasid, olid otsustanud mägedest välja tulla ja hakata taas külaelu elama.
Nagu igasuguse õngitsemise puhul, oli ka siin sööta vaja. Reintegreeruja pidi läbi käima koolituskursuse ning sai selle eest tasuta maja ja lambakarja, et ta saaks loomakasvatusega tegelema hakata. Lisaks sai ta amnestia ja Afganistani rahasse ümberarvestatult sada dollarit nädalas. Selle säravkaunil, kuid krõbekülmal maipäeval toimuva kokkusaamise eesmärk oli katsuda veteranidele sisendada, et usupropaganda, millega neid juba aastaid oli töödeldud, on tegelikult vale.
Puštu keele rääkijatena nad muidugi Koraani lugeda ei suutnud ja nagu kõiki mittearaablastest terroriste, olid ka neid välja õpetanud džihadistide instruktorid, kelle hulgast paljud teesklesid, et on mullad või imaamid, mida nad muidugi polnud. Nii pidid puštu mullad ehk maulvi’d veteranidele seletama, kuidas neid on petetud ja et Koraan on tegelikult väga rahumeelne õpetus, kus on vaid mõned tapmisest rääkivad kohad, mida terroristid täiesti kontekstiväliselt kasutavad.
Mägilaste vaimustusobjektiks oli nurgas seisev televiisor. See ei näidanud telesaadet, vaid hoopis DVD plaati. Ekraanil nähtav isik rääkis inglise keeles, kuid mulla vajutas tihtipeale pausinuppu ja seletas, mida jutlustaja oli rääkinud ja kuidas täpselt tema jutt püha Koraaniga vastuollu läheb ja on selge vale.
Üks neljast põrandal kössitajast oli Mahmud Gul, kes oli juba 9/11 ajal kogenud väejuht. Tegelikult polnud ta viiekümneaastanegi, aga kolmteist mägedes veedetud aastat olid ta väljanägemise vanemaks muutnud. Nägu musta turbani all oli kortsuline nagu pähkel, käed pahklikud ja algavast artriidist valutavad.
Ta oli üles ässitatud juba noore mehena, kuid mitte brittide ja ameeriklaste vastu, sest nood olid aidanud ta rahvast venelaste võimu alt vabastada. Bin Ladenist ja tolle araablastest teadis mees vähe ja seegi vähene ei meeldinud talle. Ta oli Manhattanil toimepandust kuulnud ega kiitnud seda heaks. Mahmud Gul oli liitunud Talibaniga, et võidelda Põhja Alliansi tadžikkide ja usbekkide vastu.
Kuid ameeriklased ei mõistnud pashtunwali seadust, püha kommet, mis keelas mulla Omaril oma Al-Qaeda külalisi neile välja andmast, ja nad olid tema riiki tunginud. Mahmud oli nendega seepärast võidelnud ja võitles siiamaani. Kuid nüüd oli sellega lõpp.
Mahmud Gul tundis end vana ja väsinuna. Ta oli näinud palju surma. Mõned halastuslasud oli ta ka oma relvast teinud, kui haavad olid nii lootusetud, et võitluskaaslane vaid mõne väga piinarikka tunni või päeva oleks vastu pidanud.
Ta oli tapnud britte ja ameeriklasi, ega suutnud öelda, kui palju täpselt. Tema vanad kondid valutasid ning sõrmed kippusid konksu tõmbuma. Paari aasta tagune vaagnaluumurd ei andnud mägede pikkadel talvedel talle asu. Pool tema perekonda oli surnud ning ta polnud näinud oma lapselapsi rohkem kui üksnes kiiretel öistel külastusretkedel, kust tuli päevaks tagasi koobastesse pageda.
Ta tahtis lõpetada. Kolmeteistkümnest aastast pidi piisama. Suvi oli tulemas. Ta tahtis soojas istuda ning lastega mängida. Ta tahtis, et tema tütred talle kui eakale ätile süüa tooks. Ta oli otsustanud valitsuse pakutud amnestia, maja, lambad ja pensioni vastu võtta, isegi kui selleks peab kuulama mullat ja vaatama televiisorist maski kandvat jutlustajat.
Kui televiisor välja lülitati ning mulla edasi jorutas, pomises Mahmud Gul midagi puštu keeles habemesse. Tema kõrval istunud Chris Hawkins mõistis küll puštu keelt, kuid mitte Ghazni talupoegade dialekti. Hawkins arvas, et sai aru, kuid polnud päris kindel. Kui loeng lõppes ning mulla tagasi oma auto ja ihukaitsjate juurde ruttas, joodi kanget ja musta teed, mis feringhee ohvitseride toodud suhkruga eriti hästi maitses.
Kapten Hawkins istus taas Mahmud Guli kõrvale ning mõlemad rüüpasid seltsivas vaikuses teed. Siis küsis austraallane: „Mida sa loengu lõppedes ütlesid?”
Mahmud Gul kordas oma lauset, seekord aeglaselt ja selgelt. Ta ütles:
„See oli mulle tuttav hääl.”
Chris Hawkins pidi veel kaks päeva Ghaznis viitma ja siis teise kohta reintegratsioonikoosolekule minema. Seejärel pidi ta sõitma Kabuli. Tal oli seal Briti saatkonnas sõber, kellel oli üsna suure tõenäosusega sidemeid MI6-ga, Briti välisluureteenistusega. Hawkins mõtles, et peaks kuuldut sõbrale mainima.
Ariel oli Trolli õigesti hinnanud. Manchesterist pärit iraaklane oli erakordselt kõrk ja ülbe. Ta oli küberruumis parim ning teadis seda väga hästi. Ükskõik mida ta selles maailmas ka puudutas, sai täiuslikkuse kehastuseks. Ta nõudis täiuslikkust kõiges. See oli tema signatuur.
Ta mitte üksnes ei lindistanud Jutlustaja jutlusi, vaid saatis need isiklikult võrku, kus need kes teab kui paljudele ekraanidele jõudsid. Lisaks haldas ta üha kasvavat fännide hulka. Ta kontrollis kõik kogukonna liikmed piinliku järjekindlusega üle, enne kui nende kommentaarid heaks kiitis või neile vastata suvatses. Kuid sellegipoolest ei märganud ta tillukest viirust,