Tatjana päevi täitis Anthony toitmine, Anthony mähkmete vahetamine, Anthony väheste rõivaste ja riidest mähkmete pesemine vannitoa kraanikausis, lühikesed lõhnavad jalutuskäigud haigla ümbruses ja pingil istumine, tekkidesse mässitud Anthony süles. Brenda tõi hommikusöögi talle palatisse. Tatjana sõi oma palatis lõunat ja õhtust. Kui Anthony parajasti ei maganud, hoidis Tatjana teda süles. Ta vaatas vaid kahte asja: New Yorgi sadamat ja poega. Kuid lohutus, mida ta pojalt sai, lahtus, sest ta oli päevade viisi üksi. Brenda ja doktor Ludlow nimetasid seda paranemiseks. Tatjana nimetas seda üksikvangistuseks.
Ühel juuli lõpu hommikul otsustas Tatjana, kes oli kõrini tüdinud oma palatis istumisest, kuigi ta tundis end nii palju paremini, mööda koridori kõndida, sel ajal kui Anthony magas.
Ta kuulis koridoris jalutades oigeid ja jõudis häälte järgi haavatud mehi täis palatisse. Brenda oli valves – üksi –, ta polnud oma saatusega sugugi rahul ega hoidnud oma tundeid haavatute ees vaka all. Torisev, tõre, nörritavalt turtsakas Brenda pesi ühe sõduri jalahaava, hoolimata mehe korduvatest valjuhäälsetest palvetest, et ta kas teeks seda õrnemalt või laseks haavatu maha.
Tatjana astus lähemale ja küsis, kas Brenda vajab abi, mispeale Brenda vastas, et kindlasti ei taha ta, et haige naine tema hoole alla usaldatud vange veel põduramaks teeks, ja mingu Tatjana kohe oma palatisse tagasi. Tatjana ei liikunud paigast, vaid seisis, silmitses Brendat, vaatas lahtist haava sõduri reies, seejärel sõduri silmi ja ütles: „Las ma seon jalg, las ma aitan. Vaata, mu nina ja suu ees mask. Neli meest hüüavad sind haigla teises otsas appi. Ühel kukkus just hammas hommikukohvi sisse. Ühel kõrge palavik. Ühel tuleb kõrvast verd.”
Brenda laskis ämbri ja sõduri jala lahti ning läks välja, ehkki Tatjana märkas, et viivuks oli Brenda kahevahel, kumb on talle tegelikult ebameeldivam: kas sõdurite eest hoolitsemine või Tatjanale alistumine.
Tatjana pesi haava; sõdur ei teinud häältki, paistis rahulik ja näis magavat; kas magab või on surnud, arvas Tatjana tema jalga sidudes, kuna mees ikka veel ei liigutanud, ja astus edasi.
Tatjana puhastas ühe käsivarre- ja ühe peahaava, pani ühele mehele tilguti ja süstis morfiini, soovides endalegi piisakest morfiini hingevalu leevenduseks, mõeldes samal ajal, kuidas Saksa allveelaeva meestel vedas, et nad toodi vangi ja paranema Ameerika mandrile.
Ühtäkki ilmus Brenda, ja justkui imeks pannes, et Tatjana on ikka veel palatis, käskis tal otsemaid tagasi oma tuppa minna, enne kui ta kõiki patsiente tuberkuloosiga nakatab, ning tema hääl kõlas peaaegu seda moodi, nagu ta hooliks patsientidest.
Oma toa poole sammudes nägi Tatjana pikka saledat õevormiga tüdrukut koridoris veekraani juures seismas ja nutmas. Pikkade juuste ja pikkade jalgadega neiu oli üsna ilus, kui sa tema ripsmetuši- ja pisarakräämulisi paistes silmi ja põski ei vaadanud. Tatjana tahtis juua, läks piinlikkust tundes neiust mööda ja jäi temast poole sammu kaugusel seisma, et kraanini ulatuda. Neiu nuuksus valjusti. Tatjana pani käe neiu küünarnukile ja küsis: „Kas teiega on kõik korras?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.