21 maailmakuulsat kunstnikku. Annus Raud

kunstnik 28. juunil 1577. aastal Saksamaal ja veetis lapsepõlve Kölnis.

      Pärast isa surma naaseb perekond 1587. aastal Antwerpenisse. Üheteistkümneaastane Peter Paul anti koos vanema venna Filipiga ladina kooli. Ta õpib võõrkeeli, tutvub antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti vastu ja kalduvus joonistada viivad neljateistkümneaastase nooruki looduspilte maaliva Tobias Verhaechti ateljeesse, seejärel õppis ta Adam van Hoorti ja veel mõne kohaliku tähtsusega kunstniku juures.

      1594. aastal satub nooruke Rubens õuekunstnik Otto Veniuse, tolleaegse suurima Madalmaade romantistist kunstniku ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures veedetud aastat võetakse Rubens vastu Püha Luca gildi liikmeks. See annab talle õiguse asuda iseseisvalt tööle, kuid ta jääb veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Hispaania ertshetrsog Alberti ja tolle abikaasa Isabella vastuvõttu.

      1600. aastal sõidab Rubens Itaaliasse, kus Madalmaade kunstnikud end pikaajalise traditsiooni järgi täiendamas tavatsesid käia. Varsti pärast saabumist asub ta tööle hertsog Vincencio Gonzaga juures. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog nägi noormehes diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603. aastal ülesandega Hispaania kuninga juurde.

      Seejärel veetis Rubens mõned aastad Roomas. Juba seal avaldub ta mitmekülgsus – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi töödes avaldub see suur puhttehnilise, maalilise ja ka hingelise külje rikkus, mille tõttu kaasaegsed nägid temas uue ajastu rajajat maalikunstis.

      Rubensi varajase loomingu perioodist on kuulsaim 1612. aastal valminud suur triptühhon Antwerpeni katedraalis, mille keskel on kujutatud Kristuse ristilt võtmist, tiibadel külastust ja templisse toomist.

      Juba kunstialase tegevuse alguses saavutab Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse. Ta maalib vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Kuid tohutul ja üllatuslikul menul olid ka varjuküljed. Rubensi loominguline vaimustus igast uuest ülesandest oli nii suur, et ta ei suutnud enam ise tellimusi täita. Tema ateljee kujunes suureks maalitööstuseks, mis oli mastaapidelt ja toodangu hulgalt ainulaadne. Rubensi juurde töölesaamist peeti suureks õnneks ja auasjaks.

      Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiiskavandi ja töö tegid valmis õpilased ja sellid. Isegi nii tuntud ja nimekas kunstnik nagu van Dyck töötas aastaid Rubensi töökojas. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele Rubens oma käega vaid mõned pintsliltõmbed tegi. Palju kauneid ideid jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud need kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalseid meistriteoseid.

      1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestva etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välise ja sisemise suuruse poole. Tehniliselt on Rubens saavutanud täiuslikkuse ja püüab seda raugematu innuga realiseerida. Pildid muutuvad järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal uuel pildil leidub figuure järjest rohkem. Üha enam pääseb mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata raskepärast jõudu ja kirge.

      Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige “Hukkamõistetute põrgussetõukamine” (München). Esimese impulsi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal. Kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult on Rubensi töö Michelangelo fresko täielik vastand – Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal “Simsoni vangistamine vilistite poolt” (München). Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet – naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliselt tumedate, pruunide ja punakate kujudega.