Sixtuse madonna, 1515–1519
Madonna della Sedia, 1516
Paavst Leo X kardinalidega, 1517–1518
Kristuse muutmine, 1519–1520
Leonardo da Vincist ja Michelangelost hoopis erineva natuuri ja käekirjaga on kolmas kõrgrenessansi suurmeister Raffael.
“Loodus on teinud maailmale suure kingituse, kui ta andis Michelangelo kunstist lummatud inimestele samaaegselt ka Raffaeli koos tema armastusväärsusega. Ta vallutas kõiki sõbralikkuse ja kauni kunstiga,” kirjutas Giorgio Vasari, itaalia arhitekt, maalikunstnik ja kunstiteadlane 16. sajandil, “kuid peamine oli ta geniaalne oskus kujutada lõuendil inimlikku headust, suuremeelsust ja kaastunnet.”
Raffaello Santi sündis 6. aprillil 1483. aastal Urbinos vähetähtsa maalija ja õuelauliku pojana. Esimesed teadmised kunsti vallast sai ta isalt, kes suutis pojasse sisendada armastust kaunite kunstide vastu, arendas ta maitset ning tutvustas kaasaegse kunsti maailma. Hiljem õpetas Raffaeli arvatavasti umbes viie aasta jooksul Urbino hertsogite õuekunstnik Timoteo Viti.
Kas 1499. või 1500. aastal läks noormees Perugiasse, kus töötas kuni 1504. aastani Perugino ateljees. Raffaeli esimese loomeperioodi tööd kannavad tugevat Perugino maneeri jäljendamise pitserit. Tuntuim noorepõlvetöö on “Püha Jüri võitlus”, kus kangelane lumivalgel hobusel kartmatult draakonile vastu sööstab. Draakon küll ei mõju kuigi hirmuäratavalt ja hobunegi on pööranud pea küsivalt ratsaniku poole, kes võidetud draakonit parajasti odaga läbistab.
Püha Jüri liigutused on ägedad ja ohjeldamatud, kuid kogu kangelastegu mõjub rõõmsa ja säravana. Jüri on täis nooruse tarmu ja jõudu. Hobuse diagonaalne paigutus elustab liikumist ja annab kunstnikule võimaluse rõhutada hobuse ümaraid vorme. Plastilised vormid, mis itaalia meistreid ikka vaimustanud on, saavad siin selge väljenduse. Töös on tunda noore kunstniku võimet liikumisi omavahel tasakaalustada, järske servi siluda ja saavutada rahulik terviku ülesehitus. Pildi ohjeldamatule liikumisele loob vastukaalu läbipaistvate paplitega kauge maastik.
Tolle perioodi silmapaistvamaks maaliks on “Maarja laulatus” (1504, Milano, Pinacoteca di Brera). See on loodud San Francesca kirikule väikeses Gitta di Castello linnakeses. Kompositsioon on allutatud kuldlõike formaadile. Pildil ei ole mitte midagi, mis kisuks tähelepanu Maarja ja Joosepi figuuridelt eemale. Arhitektuurne taust ei ole lihtsalt foon, vaid kompositsiooni oluline osa.
1504. aastal järgneb Raffael Perugiole Firenzesse, kus veedab kolm aastat. Need on eriti olulised aastad tema kunstnikuks kujunemisel ja isikupärase loomingulise käekirja leidmisel. Äärmiselt tähtis on läbikäimine vanemate meistritega ja tutvumine nende teostega. Eriti kõrgelt hindas Raffael Leonardo da Vinci ja Fra Bartolommeo kompositsioonikunsti, kuid loomulikult on teda mõjutanud ka Michelangelo ja vanemadki meistrid nagu Ghiberti ja Luca della Robbia.
Firenze perioodil loob Raffael rea madonnapilte, milles loobub järk-järgult kõrgrenessansi ideaalidest. Esiletõstmist väärivad “Madonna roheluses” (1505, Viini muuseum), “Madonna ohakalinnuga” (1506, Uffizi) ning kuulsaks saanud “Ilus aednikunaine” (Pariis, Louvre). Kõigis neis on Raffaeli eeskujuks Michelangelole iseloomulik kolmnurkne või püramiidjas kompositsioon. “Madonna roheluses” on kantud ilmselt Leonardo da Vinci mõjutustest, kuid siit hakkab ilmnema juba ehtraffaellik plastilisus. Veelgi täiuslikum on pehmuse ja harmoonia poolest silmapaistev “Madonna ohakalinnuga”.
Järjest tugevamini on nende tööde juures tunda kõigist varasematest meistritest erinevat lummavat ja arglikku vormikäsitlust, kus ei ole ruumi kuivusele, literatuurse süžee kujutamisele. Traditsiooniliste illustreerivate kaanonite asemel pakub Raffael vaatajale reaalset elu, mida on hingestatud kunstniku isiklike, helgete ja heatahtlike tähelepanekutega. Seeria lõpetab “Ilus aednikunaine”, kus Raffael ümbritseb inimfiguuride grupi valgusküllase ja rõõmsa maastikuga. Emaduse, naiselikkuse ja iluideaali teemad sulavad selles teoses kokku.
Kristuse haudapanek, 1507
Firenze-perioodi lõppu tähistab Raffaeli esimene suurem kompositsioon “Kristuse haudapanek”. Selle loomisel on eeskujuks olnud Fra Bartolommeo ja Michelangelo teosed. Pildi tellis üks jõukas daam. Süžee oli tellija valitud ja ajendatud daami poja surmast. Vaadake, millist jõudu õhkub Kristuse keha kandvatest meestest. Sellise tulemuse saavutamine oli võimalik ainult inimkeha ehituse väga hea tundmise ja rafineeritud maitse olemasolul.
1507. aastal lahkub Raffael Firenzest, peatub mõnda aega Urbinos ja läheb kaasmaalase Btamante kutsel Rooma. Siin areneb tema loominguline jõud erakordselt lühikese ajaga, ta kunst saavutab küpsuse. Raffaelist kujuneb maailmaajaloolise tähtsusega monumentaalmaali meister.
Roomas satub Raffael paavst Julius II soosingusse, talle antakse ülesanne kaunistada freskodega Vatikani kolm pidusaali. Töö kestis aastaid. Esimeseks Raffaeli kaunistatud ruumiks sai Stanza della Segnatura (Allkirjade saal, 1509–1511). Ta kaunistas laevõlvi nelja figuuriga – allegooriliste Usu, Filosoofia, Poeesia ja Õigusega, millele vastavad neli seinamaali.
Esimene seinamaalidest kannab pealkirja “Disputá”. Seal näidatakse usukangelasi, kelle kohal troonivad Kristus, Maarja ning Ristija Johannes. Teine, “Ateena kooli” nime kandev fresko ülistab filosoofiat. Suurde ja pidulikku ruumi on kogunenud antiikmaailma suurvaimud, kes elavalt diskuteerivad. Äratuntavad on pildi keskmes olevad Aristoteles ja Platon. Kolmas pilt kujutab Parnassi. Et see sein oli aknaga, otsustas Raffael maalida akna kohale künka, kus istuvad muusad ja luuletajad, kelle keskel on Apolloni figuur. Neljandal pildil kujutavad kolm stseeni õiguse valitsemist.
Kõigil neil piltidel köidab tähelepanu Raffaeli võrratu kompositsioonitunnetus. Detailid on paigutatud äärmiselt vabalt ja loogiliselt, pilt on dünaamiline, kuid sellele vaatamata väga hästi tasakaalus ja harmooniline. Peafiguuride esiletoomiseks kasutab ta sama võtet nagu Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaja” juures – figuurid on paigutatud viimase, vabasse loodusesse avaneva kaare alla ja kõik ruumi perspektiivjooned koonduvad nende suunas. Freskodest peetakse kõige paremini õnnestunuks “Ateena kooli” selle kompositsiooni ja antiikkultuuri tiheda seotuse pärast kaasaegsete humanismiideedega.
1511.–1514. aastani maalis Raffael järgmise saali, nn Stanza d’Eliodoro seinu. Siingi on kujutatud nelja suurt stseeni. Nende sisuks on see, kuidas Jumal oma sekkumisega on korduvalt päästnud kiriku ja usu suurtest hädadest. Seda saali hakati nimetama Stanza d’Eliodoro’ks sealse peamise pildi järgi, millel on kujutatud Heliodorose väljaajamist templist. Saali teised freskod on “Attila taganemine Rooma eest”, “Peetruse vabanemine vangikojast” ja “Bolsena mess”. Selle saali freskode juures kasutas Raffael esimest korda õpilaste abi. Kolmanda, Stanza dell’ Incendio on kavandite järgi maalinud juba üksnes tema õpilased aastatel 1515–1517.
Paavst Julius II suri 1513. aastal. Tema asemel asus kirikut juhtima paavst Leo X. Kasutades selle kavala, pidustusi ja sära armastava mehe soosivat suhtumist, sai Raffaelist Rooma kultuurielu juhtfiguur. Ta organiseeris ja teostas kõiki maalikunsti- ja arhitektuurialaseid töid Vatikanis.
Vatikani saalide seinu kaunistasid Raffaeli õpilased, õuekunstnikust meister ise oli koormatud teiste ülesannetega. Kuid sellele vaatamata leidis ta aega pintsli kätte võtmiseks ja maalis hulga portreesid ja madonnapilte. Neist tuntumad on paavst Julius II portree (1511, Uffizi) ja Leo X portree (1517–1518, Pitti muuseum Firenzes). Parimaid tulemusi saavutas Raffael portreteerides siis, kui modelli iseloom ja välimus olid lähedased ta loomingulise käekirjaga. Näiteks võib tuua poeedi, diplomaadi ja kirjaniku krahv Baldassare Castiglione portree (Louvre, Pariis).
Hilisemate portreede juures püüdis Raffael portreteeritava olemust täpsemini tabada. Omaette äramärkimist väärib ainus teadaolev Raffaeli loodud naise portree “La Donna Velata” (1514), kellest sai Sixtuse madonna prototüüp.
1515.–1516. aastal valmistati