Bizarre. Andrei Ivanov

põskedes loksus põlgus, habemetüükas viirastus saatanlik irve, huultel ujus matsimuie ning isegi tema kõrvad läksid teravaks.

      Enam ei hiilinud Potapov lagendikuserva pidi, nagu ta varem tavatses (sõudis mööda nagu rasvane seebimull, valmis õhku haihtuma), nüüd lõikas ta otse, imposantselt, et kõik näeksid teda, kuuleksid ja ehmuksid selle peale, kuidas kruus tema jalge all rudiseb. Tema järel tuli terve orkester kolksuvaid esemeid. Potapov ümbritses ennast plärinaga nagu nähtamatute põrguliste jõuguga. Talle aitas kaasa Ivan, jooksis kannul nagu paela otsas – Mihha seda, Mihha toda –, mängis Potapovile kaasa, kord roppuste saatel midagi maha pillates, kord mingit jublakat kõlistades, ning kesk seda jora – Mihhail Potapovi kindlad, temale mitteomaselt julged sammud.

      Kord tabasin ma end mõttelt, et ta sammub ja kolistab täpselt samamoodi nagu Iversen, elajalikult jõhker politseinik, kes ühtelugu laagrist läbi astus. Amt’i16 piirkonnalaagrite juurde määratud Iversen ilmus platsi, et lugeda ette mõni ilge dokument, panna seina äärde ja alandada välgusähvatusega … toppida autosse, viia käeraudades minema, otsida läbi jne, jne. Tema oli see, kes valjusti rääkis, trampis, sikutas järjest kõiki ukselinke, koputas pealetükkivalt järjest kõikidele ustele.

      Ma kartsin teda kohutavalt … Minu hirm tema ees meenutas religioosset pelgu. Mind pelutasid isegi tema allkirjaga paberid. Küllap neid oli kõigil. Kasvõi üks kirjasedel. Nepalinol oli neid mitu. Ta näitas. Iverseni allkiri oli selline konksuline, aasaga, just nagu kinninabimise, piinamise, nahutamise lubadus. Nepalinol oli temaga olnud kolm jutuajamist. Iversen oli talle vahendanud Taani võimude usaldamatust, öelnud, et nepallaseroju esitatud informatsioon on kelleski Direktoraadis kahtlusi äratanud, nõutakse täiendavaid andmeid, mis kinnitaksid seda, mis ta seal intervjuus oli kokku rääkinud. Kuid konnapoega laiaks litsuma ta ei hakanud. Sai kohe aru, et milleks. Nepalino tõotas pisarsilmil „täiendavaid andmeid” hankida ja Direktoraati saata. Ja niiviisi kolm korda! Nepalino saatis täiendavaid dokumente ning mõne aja pärast kutsus Iversen ta välja … ja kõik kordus. Nepallane rääkis seda lugu meile sosinal, me Hanumaniga kuulasime, kõrvad lidus. Kuid kui Nepalino jõudis oma jutuga pildistamiseni, siis siin läks tal nägu naerule – talle meeldis pildistamine ning tal oli piltidel alati häbelik, kuid rahulolev nägu.

      Mihhaili tekitatavatest helidest välja piiluva Iverseni viirastuslik kohalolek oli viimane piisk. Ma hakkasin järsku paaniliselt lõpu lähedusse uskuma. Selles veensid mind sellised pisiasjad nagu toksimised, inisev köha, koputus uksele. Kõik need esmapilgul illusoorsed asjad paljastasid nende mõlema – Potapovi ja Iverseni – ühise olemuse, mis ennekõike kõneles neid sünnitanud stiihiate sugulusest ja selle ühise biokeemilise koostise, mis nad oma hinges kandsid, jäledusest. Selle avastamine oleks äärepealt kujunenud mu psüühiliseks katastroofiks. Ma sain aru: isegi kui Iversen ei võinud meie olemasolust teada, reetis Potapovi hing meid pisitasa nii ehk naa.

      Eriti teravalt tundsime me, et kõnnime mööda tera, niipea, kui sügis kätte jõudis; mendid hakkasid sisse sadama iga jumala päev! Neil tuli tööd juurde. Postipakid varastatud kraamiga, sajad ja sajad postipakid! Algasid vahistamised. Inimesi tiriti ülekuulamistele. Reidid Christianiasse. Võmmid siginesid kõikjale. Tigedad, pinges. Enam ei olnud nad need unised laisad mendid, kes lonkisid ringi midagi märkamata, õgisid kõigi nähes kartuliputru viineritega, jõid koolat ja naeratasid lastele; nüüd käitusid nad nii, justkui oleks riigis kehtestatud komandanditund. Räägiti, et laagrile plaanitakse ümber tõmmata aed koos kontroll-läbilaskepunktiga. Potapov kurtis lakkamatult, et võmmid tiirutavad laagri ümber, kontrollivad „siniseid kaarte”, peatavad autosid. „Nüüd tuleb linnas käia enne kukke ja koitu,” kägises ta. „Saadan pakkides ainult põhilist ja hoidku jumal, et kinni pakitut … kontrollivad kõike ja mina samuti – kontrollin kõike, saadan ainult seda, milles olen kindel: ei nad seda välja raali, et varastatud! Mulle pole sissekukkumisi tarvis. Minule on positiivi tarvis.”