Teine tarvitas aastaid mingeid kangeid unerohtusid, ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Keel oli tal pehme nagu joodikul. Pani kahe veinipokaali järel pildi tasku. Susanna kinkis talle maali, kus mina, vaskpunane nagu pronkskuju, olin kujutatud turbaniga. Ma riputasin ise seinale. Seal oli veel üks eit, selline sundimatu ja jommis, ta imetles mu kõhtu, puusasid nii otsekoheselt … Ma üritasin talle selgitada, et ma pole üldse selline … Susanna on üle pingutanud … Kuid too ei tahtnud kuulata; katsus, silitas pilti …
Kõik see lõppes sellega, et Susie pööras kõigiga tülli ja me läksime ära …
Ma jõlkusin Holstebros terve suve. Istusin purskkaevude juures. Jalutasin sillal. Tegin parkides suitsu. Jõin pinkidel õlut. Keerasin plärusid ja kissitasin päikese käes silmi. Ajuti valdas mind veider melanhoolia. Nagu oleksin ma kuskile ära sõitnud. Päriseks! Mitte ainult Eestist Taani, vaid Taanist veel kuhugi … Tõmmanud üldse minema! Saanud teises maailmas kellekski teiseks …
Ühel sellisel päeval saatis onu mulle edasi ema kirja.
Selle kirja pärast algas mul unetus. Ema kirjutas, et olla jälle käidud, kontrollitud, jälle olla tiirutatud, kõõritatud, jälle olla mingid tüübid autos istunud, suitsetanud, pilke heitnud, telefonitorus olevat jälle mingi krabin jne, jne. Veeres peale pimeduse- ja külmalaine, päevad ja ööd tõmbusid kössi. Ma ei teadnud, kuhu ennast toppida. Kõik riided jäid korraga kitsaks. Sigaretid kõrvetasid kõri. Toit jäi klimbina kurku kinni – ma kõõksusin, lämbusin … Öösiti kargasin üles. Tegin teed, keerasin plärusid, mõtlesin ja kujutlesin süngeid subjekte, kes ema kodu juures autos passivad; mu peas rullus lahti süžee, etendusid õudukaepisoodid: keegi annab kellelegi aru sellest, et käis, kõndis akende all edasi-tagasi, helistas, kraapis postkasti … Kõik see tegevus mõjutas mind mingil moel. Ilma näota mehed püksirihmade ja mobiiltelefonidega, kabuuriga südame asemel, teispoolsuse õelad kääbused – nad mõtlesid pingsalt millegi üle, istudes laudade taga kalkide lampide all, mis kumasid lahti löödud mappide kohal; sigaret suitseb, põimudes mu saatusse; nad sebisid, joostes ühelt tänavapoolelt teisele, helistasid ja pilgutasid kellelegi silma, käivitades sellisel kavalal moel inimhingede maagilist magnetit, imedes mind kehast välja, tõmmates Tallinna tagasi. Ma ei suutnud sellele needusele vastu seista! Mind valdasid õud ja jõuetus … ja mida rohkem jõuetus mind lämmatas, seda suuremat hirmu ma tundsin.
Susie rääkis, et ma olen pinges, et mul on imelik nägu; esitas küsimusi … milles asi …? mis juhtus …? Ma ei teadnud, mida vastata. Ma tahtsin, et mind oleks rahule jäetud, et keegi ei päriks mult midagi, ei sikutaks minust niite välja, et keegi ei kirjutaks mulle … ei meenutaks mind … mitte keegi!
Eriti valusasti lajatas Hiina restoranis …
Seal oli Hiina restoran. Seal käisid vanainimesed. Ma jälgisin pingilt mängu. Igerik maja, hägused aknad, pleekinud menüü. Inimesed läksid sinna otsekui vanaduse järele. Astusid sisse, et jääda korraga kümme aastat vanemaks. Ma tegin puu varjus suitsu ja kiikasin … Õhtuti, kui süüdati küünlad, lõikusid videvikust välja ümmargused lauakesed, mille taga istusid kurvameelsed külastajad. Vanurid … Nad piidlesid üksteist … Kes on kohal, kes mitte … Nende jaoks oli see tähtis. Seni, kuni sa jaksad ennast oma lauakeseni vedada, püsid sa vormis … Seni, kuni sa istud siin, saed oma viinerit, oled sa rivis …
Ükskord ei pidanud ma vastu ja astusin sisse. Koos kirjaga, mis pani üle kogu keha valutorked jooksma. Laudadel vakstu. Leti taga vana hiinlanna. Võtsin pannkoogi ja mälusin pikalt … Taadiköbile mu vastas toodi Jägermeistrit. Ta ei kiirustanud. Tema käed värisesid. Need olid kortsus nagu nahkkindad … nagu ema käed (haigla, kliister) …
Püüdes kirja unustada, mõtlesin ma visalt sellest, et see viks hiinlanna pitsilise põllega on juba harjunud nende muumiatega, kes siin igal õhtul käivad. Harjunud neile naeratama. On igaüht tundma õppinud. Teab, kuidas ja kelle ees kummardada, kui valjusti kummalt poolt rääkida, mida ja kuidas oma füsiognoomiale manada ja, mis peamine, kui kiiresti või aeglaselt seda kõike teha. Kindlasti pani ta tähele, kuidas nad tasahilju kadusid. Kindlasti oli ta õppinud sellest mitte välja tegema. Kindlasti ta isegi ei mõelnud sellest. Lihtsalt unustas. Vaat see on alles tõeline unustus! Kui sind unustatakse nõnda … Siis on küll kõik! Unustataks mind kah niimoodi!
Kõik saab kustutatud. Kõik saab unustatud. Kõigele saabub lõpp … kirjutas ema. Vanade majade rusudele ehitatakse uut hiiglasuurt panka. Elu on halastamatult julm. Julm ja ebaõiglane …
Põrnitsedes altkulmu vanamehe värisevaid käsi, mõtlesin ma pingsalt …
Enne meie ilmumist sellele armetule planeedile oli see kuradi universum olnud olemas terve igaviku. Ja kestab pärast meid teist samapalju. Ja mis on minul asja mingite vanuritega, kes joovad Holstebro Hiina restoranis Jägermeistrit? Miks peaksin ma üldse neid tähele panema? Mis on sellel kõigel minuga pistmist? Milleks mõelda sellest, et kusagil on ema üksindusest ja ängist hulluks minemas? Nabanöör sai ammuilma läbi lõigatud … Aga seal pakitseb ikka … Pakitseb kolmkümmend aastat! Kui elu on halastamatult julm, siis miks ei tohi ka mina julm olla? Julm ja südametu. Ma olen ju osa elust, üks elusorganismidest, selles rändtsirkuses kaastegev näitleja … Miks siis mina ei või laias kaares sülitada ja unustada ema, kes kusagil seal Tallinna servas laseb ringi kui orav rattas …? vanas, peaaegu kokku kukkunud korteris … jahib tööotsi nagu kass tuvisid … Miks ma ei suuda seda oiet summutada? Kust tuleb süütunne? Miks mulle tundub, et ma olen julm? Ma ju päästan oma nahka!
Mind täitis otsekui kipsvormi raskus, mis pitsitas kõri, ei lasknud hingata, ma kandsin seda endas, tundes, kuidas see aeglaselt, väga aeglaselt kivistub ja mind muudab …
Mitte ainult sisemiselt … Kord märkasin habet ajades oma näol kummalist irvet, vaatasin lähemalt … ja järsku lakkasin end ära tundmast! See polnud mina. Peeglis seisis eemaletõukav mehike, sihuke äratrööbatud näss, kellel võib kurat teab mis mõttes olla; ta seisis seal ja jõllitas mind; see polnud mina! Selliste kohta öeldakse „naabrimees”, „üüriline”, „kodanik”, „tüüpus” …
Rohkem ma peegli juurde ei läinud; kartsin; ei suutnud süüa, ei suutnud juua, ei suutnud suitsetada, naeratada; ei kuulnud, mida mulle räägiti; ei tundnud end vabalt ja sundimatult, kui mind joonistati. Seansid muutusid piinaks.
August langes peale paduvihmana. Nädalaga mähkus kogu Jylland uttu. Olemine läks viluks ja kõledaks. Stuudios pandi tuled põlema. See oli väljakannatamatu! Ma istusin paljana laua peal, elektrivalguse vihus, aga akna taga oli hallus ning kes tahes võinuks mind vahtida! Ma olin välja pandud nagu müüdav ese!
Susie käis mulle närvidele. Ma olin tema peale tige, ehkki ta polnud milleski süüdi. Me läksime riidu; ta arvas, et ma muutusin tema pärast, karjus, et teab, teab, teab, kuidas see käib, et pole vaja talle midagi, pole vaja midagi seletada …! ja ma siis ei hakanud midagi seletama – läksin laagrisse tagasi.
„Ta on sinust kaheksa aastat vanem,” rahustas mind Hanuman.
„Susie ei puutu asjasse,” rääkisin mina, kuid peas keerles: kõik on asjatu