Veel korraldas ERÜ korjandusi talveriiete soetamiseks eesti sõduritele. ERÜ esindajad viisid kingituspakid isiklikult sõduritele rindele kätte, et pakid teel kaduma ei läheks. Samuti hoolitseti haavatute eest ja korraldati nende külastamisi ning toetati küüditatute ja arreteeritute perekondi.11
1950. aastatel tekkis pagulastel mõte selline heategevuslik organisatsioon Stockholmi Eesti Punase Risti juures taas ellu kutsuda. Alates 1955. aasta oktoobrist oli pagulaskonnas päevakorrale kerkinud Nõukogude Liidu vangilaagrites viibivate kaasmaalaste abistamise küsimus, kuna Gulagi vangistusest kodumaale naasvate saksa sõjavangide käest oli saadud informatsiooni ligikaudu 700 vangistatud eestlase kohta.
9. novembril 1955 toimunud Eesti Rahvusliku Liidu (ERL) koosolekul, kus esines ka Vorkuta vangilaagrist pääsenud soomlane Hannu Mäntynen, tõstatas ERLi esimees Nikolaus Metslov küsimuse vajadusest kutsuda Rootsis ellu Eesti Punane Rist, mis võtaks enda peale abi organiseerimise abivajavatele kaasmaalastele. Kahekümne kolme eesti organisatsiooni koostöös restitueeritigi abistamisorganisatsioon nimetusega Eesti Punase Risti Sihtasutus Ühisabi (edaspidi Ühisabi) samadel põhimõtetel, nagu see oli tegutsenud kodumaal. Sihtasutuse tegevus rajanes Punase Risti üldtunnustatud põhimõtetel, kohandades neid okupeeritud Eestis valitsevatele eritingimustele.12
Ühisabi põhikirja kohaselt oli sihtasutuse eesmärgiks osutada kõikvõimalikku abi okupatsioonivõimude poolt vangistatud, sundasustatud ja küüditatud kaasmaalastele ning nende perekonnaliikmetele, sõjainvaliididele ja teistele, kelle abivajadus oli tingitud Eestis valitsevast okupatsioonist. Põhikirjaliseks eesmärgiks seati toetada Eesti noortetegevust, mille sihiks oli rahvuslik töö ja kasvatus, ning korraldada üldiselt abiandmist. Oma ülesannete täitmiseks kavandas Ühisabi teha korjandusi ja võtta ette muid vajalikke aktsioone. Abistamistegevuseks määratud või annetatud summasid võis kasutada ainult abistamise otstarbeks.13
Kolmekümne tegevusaasta jooksul oli Ühisabi abistanud ja toetusi jaganud 500 000 Rootsi krooni (SEK) ulatuses. Lõviosa sellest moodustasid okupeeritud Eestisse saadetud abipakid, samuti läkitati pakke Eestist välja saadetud kaasmaalastele Nõukogude Liidu muudesse piirkondadesse. Peale selle toetati sõjas vigastatute kodu Schönaus Lääne-Saksamaal, anti abi sealsetele sõjainvaliididele ja nende perekondadele ning toetati ka teisi, kelle abivajaduse tingis Eestis valitsev okupatsioon. Rootsis toetati eesti noorte tegevust, Eesti Algkooli, Eesti Gümnaasiumi ja teisi organisatsioone. Seoses ESTO-80 korraldamisega toetati noortetegevust (Metsakodu, skautide laager jms) ja sõjainvaliide.
Ühisabi eriaktsioonina püstitati Ahvenamaal Lemlandi ja Jomala kalmistutel mälestuskivid vabadusse põgenemisel hukkunud kaasmaalaste haudadele, mis anti hooldamisele kohalikule kogudusele. Sissetulekute hankimiseks korraldas Ühisabi oma tegevuse alguses korjanduse, mis aga jäigi ainsaks selliseks ürituseks. Edaspidi saadi sihtasutuse tööks vajalikke vahendeid pakkide saatmise vahendamisest, liikmeskonna koosviibimiste osavõtumaksudest, liikmemaksudest, kontsertaktuste tulust jne. Tegevuse algaastatel oli Ühisabi liikmete arv umbes 600, aastaks 1985 oli see kahanenud 300-le. Sihtasutuse esimeesteks olid 30 tegevusaasta jooksul Boris Voogus, Johan Nyman, Richard Koolmeister, Endel Rumma14 ja hiljem Eldur Velliste.
Ühisabi korraldas ettemakstud tolliga standardpakkide saatmist; pakid sisaldasid riietusesemeid ja toiduaineid, näiteks kohvi ja šokolaadi (vt Lisa 5). Vahendati ka saatjate koostatud kinkepakke, kusjuures pakikulude (toll, litsents, saatmine jne) kohta tehti arvestus paki sisu saamisel.
Ühisabi kõrval tegutses paguluses veel mitmeid abistamisorganisatsioone. Nii näiteks lõid niinimetatud vanaeestlased 1941. aastal New Yorgis Eesti Abistamiskomitee (EAK). EAK registreeriti New Yorgi osariigi seaduste alusel kui mittetulunduslik organisatsioon ja seda tunnustas 1942. aastal USA föderaalne maksuamet (Internal Revenue Service). Vastavalt maksuseadustele olid kõik EAKle tehtud annetused maksuvabad ja mahaarvatavad annetaja maksustatavast tulust. EAK loomisel seati eesmärgiks võimalust mööda abistada kodumaal raskustesse sattunud kaasmaalasi. Sõjaolukorra tõttu selleks tegelikult palju võimalusi ei avanenud. Suur tööväli avanes EAKle Saksamaale ja teistesse Euroopa riikidesse põgenenud eestlaste abistamisel ja USAsse aitamisel USA Kongressi poolt 1948. aastal kehtestatud DP15 seaduse alusel. EAKl õnnestus koostöös kiriklike organisatsioonidega aidata ligikaudu 13 000 eestlasel Ameerikasse ümber asuda.16
Samasugused abistamisorganisatsioonid moodustati eri aegadel nii Kanadas, Inglismaal kui ka teistes maades, kus tegutsesid eesti organisatsioonid.
Kõrvuti abistamisorganisatsioonidega toetasid poliitvange omaalgatuslikult mitmed üksikisikud, kellest silmapaistvaimaks oli Olaf Tammark. Hiljem sai temast vangistatud vabadusvõitlejate abistamistoimkonna esimees USAs. Tammark, kes oli Gulagi vangilaagrist pääsenuna jõudnud 23. jaanuaril 1954 Lääne-Saksamaale, asus korraldama toidupakkide saatmist oma eestlastest laagrikaaslastele, kes olid jäänud okastraadi taha. Endine poliitvang Peep Kärp on oma mälestusteraamatus kirjutanud, et 1954. aasta jaanuari lõpul tulid temale ning Hans Naberile ja Elmar Sillaotsale postipakid Lääne-Saksamaalt. Kärbile oli saadetud viis, Sillaotsale neli ja Naberile kolm pakki. Kõik pakid olid saadetud eri kohtadest Rahvusvahelise Punase Risti kaudu ning igal pakil oli naissoost saatja nimi. Ühe nime täienduseks oli lisatud sõna „Unter“, mis oli Tammarki hüüdnimi. Nii saadi selgust, kes oli pakkide saatja. Iga pakk oli riidega kaetud vineerkastis ja kaalus kolm kilo. Pakkide sisuks olid konservid, suitsuvorst, sink, konserveeritud või, juust, šokolaad, kakao, suhkur ja sigaretid, mis olid vangide jaoks ammuunustatud maiuspalad. Toiduainete kõrval sisaldasid saadetised igapäevaeluks vajalikku: seepi, sokke, kindaid, särke jms. Ühest pakist leidis üllatunud saaja isegi soojad talvesaapad ja kummikud.17
Ka endise poliitvangi Jaan Isotamme andmetel said mitmed Mordva vangilaagrite vangid aastail 1958–1961 Punase Risti vahendusel välismaalt pakke. Esimesteks pakisaajateks olid Isotamme sõnul moskvalastest nomenklatuurivõsud, aga ka vähesed sakslased, keda veel laagris hoiti. Mõnele Isotamme eestlasest kaasvangile, nagu Voldemar Kohv, organiseeris pakisaatmise sakslane Wilhelm Bünger. Tema oli 1950. aastate keskpaiku Ida-Saksamaa kaudu Eestisse tulnud, kus ta 1957. aastal vangistati ja mõisteti nõukogudevastases tegevuses süüdistatuna seitsmeks aastaks vangilaagrisse. 1960. aastal Bünger vabastati ja tal lubati naasta Lääne-Saksamaale.18
Olgu siinkohal märgitud, et tegemist oli lühiajalise suhteliselt liberaalse perioodiga Gulagi ajaloos. Mõni aeg pärast Stalini surma olid „isakese“ järglased teinud lõpu massirepressioonidele ja kärpinud oluliselt julgeolekuorganite võimupiire. Endine kõikvõimas julgeolekuministeerium degradeeriti ministrite nõukogu alluvuses olevaks riiklikuks komiteeks (KGB), mitmed julgeolekuorganite kõrgemad juhid lasti maha, paljud arreteeriti. Oluliselt kahandati julgeolekuorganite koosseise. Massiliselt asuti vabastama poliitvange, küüditatuid ja poliitasumisele saadetuid. See oli suhteliselt liberaalne periood ka poliitvangilaagrites. Poliitvangid võisid kasvatada pikemaid juukseid ja kanda erariideid, lubatud olid näiteks käekellad, fotoaparaadid ja raadiovastuvõtjad. Isikliku raha eest võis einestada niinimetatud kommertssööklas, kus toiduvalik oli tunduvalt laiem ja kvaliteetsem kui laagrirokk ehk balanda. Piiramatult võis saada pakke toiduainete ja tarbeesemetega ning vangidele anti kätte ka välismaalt läkitatud postisaadetisi. Paraku ei kestnud need vabadused kuigi kaua. Juba 1950. aastate lõpul hakkasid vangistustingimused järk-järgult karmistuma ning 1961. aastaks olid kõik need soodustused uue karmima vangistusrežiimiga taas ära võetud.
Poliitvangide ja nende