Järgnevate ridadega on püütud anda ülevaade EVVA tegevusest alates selle loomisest kuni tegevuse lõpetamiseni 1993. aastal. Kuna EVVA tegevuse kohta puuduvad seni uurimused või ulatuslikumad ülevaatekirjutised, on töös peamiselt tuginetud Eesti Riigiarhiivi fondis 9608 säilitatavatele EVVA ja Eesti Poliitvangide Hooldustoimkonna (EPH) dokumentidele. Need dokumendid olid pärast EVVA tegevuse lõpetamist 1993. aastal hoiul EVVA viimase esimehe Jaak Jüriado kodus. Kuna Jüriadol puudusid võimalused EVVA arhiivi korrastamiseks ja süstematiseerimiseks, avaldas ta soovi anda see üle Eesti Riigiarhiivile. 1997. aasta septembris suundusid Riigiarhiivi ja lähiajaloo uurimiskeskuse S-Keskus initsiatiivil Stockholmi Riigiarhiivi arendusdirektor Arvo Pesti ning S-Keskuse liikmed Mati Kiirend ja Viktor Niitsoo. EVVA arhiiv vaadati läbi ja tehti valik dokumentidest, mida peeti vajalikuks Riigiarhiivile üle anda. EVVA ja EPH materjalid (kokku kümme erineva suurusega kasti ja karpi) anti Riigiarhiivile üle 21. septembril 1997. Aastal 2000 EVVA fond korrastati ja moodustati üks nimistu. Osa ühes dokumentidega üle antud väiketrükistest liideti fondiga, enamik raamatuist anti üle Rahvusarhiivi raamatukogule.
Fond 9608 sisaldab EVVA ja EPH koosolekute protokolle, tegevuskavasid ja aruandeid, poliitvangide nimekirju, majandusaruandeid, EVVA põhikirja, tegevusjuhiseid, trükiseid, kirjavahetust, andmeid poliitvangide ja nende perekondade kohta jm. Nende dokumentide abil saab võrdlemisi hea ülevaate EVVA tegevusest alates selle loomisest 1978. aasta algul kuni EVVA esimehe Ants Kippari surmani 21. jaanuaril 1987. Hilisema perioodi kohta säilinud allikad on fragmentaarsed või puuduvad üldse. Seetõttu on selle ajajärgu kirjeldamisel suures osas toetutud väliseesti ajakirjanduses avaldatud artiklitele ning EVVA tegevuses osalenud isikutelt saadud andmetele.
Eesti Riigiarhiivis säilitatavate 1970.–1980. aastatel Eesti NSV Ülemkohtus toimunud poliitiliste kohtuprotsesside toimikute materjalide (fondid) puhul on allikana kasutatud Riigiarhiivi poolt publitseeritud dokumentide kogumikku.1
Mõningal määral on kasutatud ka viimase EVVA esimehe Jaak Jüriado ning EVVA USA toimkonna valduses olevaid dokumente. Viimased Jüriado valduses olnud EVVA dokumendid toimetas Riigiarhiiv Eestisse 12. märtsil 2013. Ees seisab nende läbivaatamine ja puuduvate dokumentide lisamine olemasolevatesse säilikutesse.
Muu allikmaterjalina on kasutatud Moskva dissidentide poolt aastail 1968–1982 üllitatud Jooksvate sündmuste kroonikat (Хроника текущиx событий − edaspidi JSK), milles avaldati materjale inimõiguste rikkumistest, poliitilistest repressioonidest, poliitvangide olukorrast jne. Oluliseks allikmaterjaliks on samuti eesti vastupanuliikumise poolt aastail 1978–1987 välja antud põrandaalune kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, (edaspidi Lisandused), mille eksemplarid toimetati Rootsi ja anti EVVA poolt välja 4-köitelisete kogumikena. Peale selle on materjali ammutatud väliseesti ajakirjandusest, nagu Eesti Päevaleht (Stockholm), Teataja, Vaba Eesti Sõna, Vaba Eestlane, Meie Elu, Meie Kodu, Rahvuslik Kontakt ja Läänekalda Postipoiss.
Oluliseks täienduseks neile materjalidele on olnud vastupanuliikumises ja EVVA tegevuses osalenute trükis avaldatud või suulised mälestused. Sellega seoses kuulub autori tänu järgmistele isikutele: Heiki Ahonen, Elli Annuk, Jaan Isotamm, Anu Jüriado, Jaak Jüriado, Mati Kiirend, Tarmo Laasi, Jüri Lina, Tiit Madisson, Kalju Mätik, Mart Niklus, Lagle Parek, Tiia Raudma, Margus Reemets, Olaf Tammark ja Lembit Zilinsky.
Poliitvangide abistamisorganisatsioonidest
Esimeseks organisatsiooniks, mis muu halastustegevuse kõrval võttis ette ka poliitvangide abistamise, oli Rahvusvaheline Punane Rist. Selle organisatsiooni loomise idee tekkis 1859. aastal Solferino sõjatandril Põhja-Itaalias, kus noor Šveitsi ärimees Jean Henri Dunant hakkas korraldama vabatahtlike abi lahingutes haavata saanud sõduritele. Aastal 1863 moodustati Genfis Punase Risti organisatsioon. Põhikirjaliselt on Punane Rist rahvusvaheline liikumine, mille peamine ülesanne on abistada ja kaitsta sõdade, konfliktide ning katastroofide ohvreid, leevendada kannatusi ja kuulutada humanismi ideid. Sõjaväljal, relvakokkupõrgetes või looduskatastroofides kannatanute ning sõjavangide kõrval abistab Punane Rist ka poliitvange.
Viimastel aastakümnetel on peamiseks poliitvangide hooldajaks ja neile kaitse korraldajaks kujunenud Amnesty International (Rahvusvaheline Amnestia – edaspidi AI). Selle 1961. aastal Londonis asutatud valitsusvälise organisatsiooni eesmärgiks on juhtida tähelepanu inimõiguste rikkumistele ning nõuda riikide valitsustelt nende rikkumiste lõpetamist ja inimõiguste ülddeklaratsiooni sätetest kinnipidamist. Nende eesmärkide saavutamiseks mobiliseeritakse maailma avalikku arvamust avaldamaks survet oma kodanike inimõigusi rikkuvatele valitsustele. AI pöörab suurt tähelepanu poliitilistel või moraalsetel põhjustel vangistamiste juhtumitele, saadab oma vaatlejaid poliitilistele kohtuprotsessidele, toetab materiaalselt poliitvangide perekonnaliikmeid ning aitab poliitilistel põhjustel tagakiusatuile taotleda asüüli. AI peakorter asub Londonis, kuid selle allorganisatsioone on moodustatud ligikaudu 150 riigis. Organisatsioonil on umbes kolm miljonit liiget või toetajat.
AI Nõukogude Liidu grupp moodustati 1974. aastal. Selle liikmeskonda kuulusid tuntud inimõiguslaste, nagu Juri Orlovi, Sergei Kovaljovi, Andrei Tverdohlebovi, Larissa Bogorazi, Valentin Turtšini, Vladimir Kornilovi ning Aleksandr Danieli kõrval ka kirjanikud Vladimir Voinovitš ja Georgi Vladimov. Moodustamise hetkest alates langes grupp KGB repressioonide alla ning liikmete arreteerimise või emigreerumise tagajärjel oli 1983. aastal sunnitud oma tegevuse lõpetama.2
Poliitvangide abistamise esimese organisatsiooni Venemaal moodustasid aastail 1874–1875 Peterburis endised tšaikovskilased.3 Seoses vene narodnikute „rahva sekka mineku“ liikumises osalenute arreteerimisega lagunes organisatsioon peagi. Mõni aasta hiljem moodustasid Ljubov Kornilova-Serdjukova, Sergei Sinegub ja Vera Figner uue abiorganisatsiooni, mille eesmärgiks oli toetada eelmise abistamisorganisatsiooni vangistatud liikmeid.
Aastal 1881 moodustasid organisatsiooni Narodnaja Volja liikmed Juri Bogdanovitš ja Aleksandr Kaljužnõi Narodnaja Volja Punase Risti Ühingu (Общество Красного Креста Народной воли). See organisatsioon võttis sihiks tegeleda kõigi poliitilistel põhjustel süüdistatute kaitsmisega.
Alates 1890. aastate lõpust tegutses Peterburis organisatsioon nimetusega Poliitilistel põhjustel asumisele saadetute ja poliitvangide abistamise ühing (Общество помощи политическим ссыльным и заключенным), mis sai tegutsemisvahendeid heategevuslikel kontsertitel, kirjanduslike lugemistel ja mitmesugustel tuluõhtutel kogutud annetustest, samuti intelligentsi seas korraldatud vabatahtlikest korjandustest.
Pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist tegeles poliitvangide abistamisega Poliitilise Punase Risti Peterburi organisatsioonide büroo (Бюро петербургскиx организаций Политического Красного Креста), mille esimeheks oli Tatjana Bogdanovitš. Büroo finantskomisjon kogus annetusi poliitvangide abistamiseks. Vanglakomisjon tegeles arreteeritute, asumisele saadetute ja nende perede abistamise kõrval ka vanglatest põgenemiste korraldamisega.
Pärast Veebruarirevolutsiooni abistas Poliitiline Punane Rist vangistusest ja asumiselt vabanenuid. Selleks loodi vabastatud poliitiliste (vangide – autor) abistamise ühing (Общество помощи освобожденным политическим). Aastal 1918 moodustasid Nikolai Muravjov, kirjanik Maksim Gorki abikaasa Jekaterina Peškova ja Mihhail Vinaver organisatsiooni Poliitilise Punase Risti Moskva komitee, mis seadustati justiits-rahvakomissari Isaak Šternbergi dekreediga. Seoses Muravjovi arreteerimisega 1922. aastal lõpetas organisatsioon tegutsemise Punase Risti nimetuse all ja sai nimetuseks Abi poliitvangidele (Помощь политическим заключенным). Kõnealune poliitvangide abistamisorganisatsioon on tuntud veel lühendite Politpomoš (Политпомощь − Poliitabi) ja Pompolit (Помполит) all. Organisatsioon esitas poliitilistel põhjustel süüdistatute sugulaste palvel järelepärimisi nende asukoha