Eduka vastupanu eluliselt tähtsaks tingimuseks on vastupanuliikumiste väliskeskuste ehk tagala olemasolu. Eelkõige on see vajalik vastupanutegevuse võimalikult laiahaardeliseks kajastamiseks ja propageerimiseks, saavutamaks sellele ülemaailmset toetust. Vastupanuliikumistel peavad olema võimalused levitada oma propagandamaterjale nii trükiste kui ka muude massiteabevahendite kaudu. Selleks on vajalikud infokeskused välismaal, kuhu toimetada vastupanuliikumise teavet levitamiseks infoagentuuridele. Peale teabe levitamise on nende keskuste ülesandeks abistada kodumaist vastupanuliikumist: toimetada riiki vajalikku kirjandust ja selle paljundusvahendeid ning toetada vastupanuliikumises osalejaid materiaalselt.
Eestis algas vastupanu vahetult pärast riigi okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis ning kestis katkematult kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. Esialgu väljendus see passiivses vastuseisus Eestis juurutatavatele nõukogulikele ümberkorraldustele ning püüetes alal hoida rahvuslikke väärtusi. Aktiivne vastupanu vallandus niipea, kui selleks avanes võimalus. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõjategevuse puhkemise järel kogunesid mehed metsadesse, haarasid relvad ning alustasid võitlust sakslaste eest taganevate Punaarmee üksuste ja hävituspataljonidega.
Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aasta sügisel tuli okupantidel kogeda aktiivset vastupanu, mis seisnes metsavendade relvastatud võitluses ja noorsoo põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuses. Nii esimesed kui ka teised pidid tegutsema omal käel, sest mingit välist toetust peaaegu üldse ei olnud. Välisriikide luured küll üritasid metsavendadele abi osutada, kuid enamasti sattusid Eestisse lähetatud võitlejad üsna kiiresti okupatsioonivõimu julgeolekujõudude küüsi ja neid kasutati julmalt ära välisluurevastastes raadiomängudes.
Noorte põrandaalused vastupanurühmitused seevastu tegutsesid täielikus isolatsioonis. Neil puudusid igasugused kontaktid Läänes asuvate pagulasorganisatsioonidega, samuti ei teadnud nad midagi teiste, isegi naabruses tegutsenud rühmituste olemasolust. Neist said nad teada alles vangilaagrites viibides. Mõistagi ei saanud selline vastupanu olla kuigi tulemuslik ning piirdus mõne üksiku aktsiooniga, milleks oli enamasti lendlehtede levitamine või sinimustvalge rahvuslipu heiskamine avalikus kohas. Selle järel rühmituse liikmed arreteeriti ja saadeti aastateks vangilaagritesse.
Massiliste repressioonidega õnnestus okupatsioonivõimudel 1950. aastate algul relvastatud vastupanu maha suruda. Noorterühmituste vastupanu, mis pärast metsavendluse hävitamist jätkus, hääbus paradoksaalsel kombel sama kümnendi teisel poolel seoses massirepressioonide lakkamisega ja nõukogude ühiskonna ka Eestisse ulatunud liberaliseerimisega, mis on tuntud Hruštšovi sulana. Samal ajal hakkas eesti rahva seas üha enam levima mõttelaad, et lootused iseseisvuse taastamiseks tuleb maha matta, kuna okupatsioonivõim jääb kauaks püsima ning igasugune vastupanu sellele on lootusetu ja ennasthukutav ettevõtmine. Sel perioodil hakkasid eesti ühiskonnas juurduma teatud sovetiseerumise protsessid, üha enam inimesi soovis oma elu uutes tingimustes võimalikult hästi korraldada. Märgatavalt suurenes kommunistlikku parteisse ja komsomoli astunud eestlaste arv, kuna nendesse organisatsioonidesse kuulumata oli välistatud edutamine ametiredelil või kõrgkoolis õppimine.
Vastupanu vaibumises mängis olulist rolli julgeolekuorganite (alates 1954. aastast nimetusega Riiklik Julgeolekukomitee – RJK, tekstis edaspidi KGB) uus taktika. Repressioonid olid muutunud valikulisemaks ning üha enam hakati kasutama kohtuväliseid mõjutusvahendeid ehk nõndanimetatud profülakteerimist. Meetod seisnes opositsiooniliselt meelestatud isikute ideoloogilises töötlemises nende töökohtades või õppeasutuses (alaealisi töödeldi ka nende vanemate kaudu). Kui need võtted soovitud tulemusi ei andnud, järgnesid repressioonid, mis seisnesid koolidest ja ülikoolidest välja heitmises, töökohtadelt vallandamises jne. Igal juhul kanti profülakteeritavad isikud niinimetatud musta nimekirja ning nende edaspidine käekäik ehk osasaamine sotsialistliku ühiskonna jagatavatest hüvedest (ametialane karjäär, kõrghariduse omandamine, korteri saamine, mootorsõiduki ostuluba, turismireis välismaale jne) sõltus juba sellest, kui lojaalselt isik KGB hinnangul end üleval pidas. Muidugi oli tõeliseks lojaalsustõendiks KGB salajaseks informaatoriks ehk koputajaks hakkamine, kuid sellisele teele läksid siiski vähesed profülakteerimise alla sattunud mässumeelsed. Ennetavate meetmete tulemusetuse korral võis ikkagi järgneda arreteerimine ja vangilaagrisse saatmine.
Eesti vastupanuliikumine elavnes 1960. aastate teisel poolel eelkõige Moskva inimõiguslaste ehk dissidentide tegevuse mõjul. Tallinnas tekkisid mõned põrandaalused rühmitused, kes on end ise määratlenud demokraatlike liikumistena. Erinevalt dissidentidest, kes tegutsesid avalikult, eelistasid demokraadid kasutada põrandaaluse võitluse taktikat. Samas otsisid nad kontakte vene dissidentidega, kellega vahetati informatsiooni ja omakirjastuslikke materjale.
Demokraatide tegevuse kõrghetkeks oli memorandumi saatmine Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (ÜRO). Kuna memorandumi koostamises süüdistatuna arreteeriti ja anti kohtu alla viis isikut, äratas memorandum maailmas elavat vastukaja. Selle sündmuse kaudu said ka eesti pagulased teada okupeeritud kodumaal tegutsenud vastupanuliikumisest, mida oli vaja toetada.
1970. aastate teisel poolel tekkis Eestis avalik vastupanuliikumine, mille peamiseks taktikaks oli avalike kollektiivsete märgukirjade saatmine nõukogude võimuorganitele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, inim- ja rahvusõiguste rikkumise juhtude avalikustamine, režiimikriitiliste omakirjastuslike materjalide koostamine ning levitamine jne.
Avalikuks muutunud vastupanu Eestis innustas ka eesti pagulasorganisatsioone nende välisvõitluses. Kui seni oli välisvõitlus piirdunud apelleerimisega asukohamaade valitsustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, nõudes neilt Eesti okupeerimise tunnustamatuse poliitika jätkamist, siis nüüd avanes võimalus panna otseselt õlg alla Eesti vastupanuliikumisele.
Eelkõige Moskva inimõiguslaste ennastohverdava avaliku võitluse tulemusel oli inimõiguste kaitse teema tõusnud maailma avalikkuse silmis väga olulisele kohale. 1. augustil 1975 Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsil kirjutasid Euroopa riikide (peale Albaania) ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada riigipead alla kokkuleppele, mis sätestas deklaratiivses vormis üleeuroopalise strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtted. Kuigi esialgu tundus, et Nõukogude Liit oli saanud seoses sõjajärgsete riigipiiride puutumatuse kokkuleppega järjekordse välispoliitilise võidu, kujunes see võit Pyrrhose võiduks. Nimelt sisaldas Helsingi lepe ka inimõiguste kohta käivaid sätteid, milles deklareeriti, et inimõigused ei ole ühegi riigi siseküsimus, vaid rahvusvaheline probleem. Need sätted kohustasid Helsingi leppele alla kirjutanud riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sealhulgas sõna-, trüki-, koosolekute, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise, väljarännu, perekondade taasühinemise ja muid õigusi ning vabadusi.
Üsna pea kujunes inimõiguste teema Nõukogude Liidu ja tema satelliitide jaoks väga tülikaks probleemiks, kuna arvukatel rahvusvahelistel foorumitel tuli seista silmitsi inimõiguste rikkumise kohta käivate süüdistustega. Raskusi tekkis Nõukogude Liidul ka riigisiseselt, sest 1976. aastal moodustati seal mitu ühiskondlikku gruppi, tuntud Helsingi gruppide nimetuse all, mis asusid korraldama järelevalvet Helsingi lepete täitmise üle ning avalikustama inimõiguste rikkumise juhtumeid.
Helsingi-järgsel perioodil sai dissidentide peamiseks võitlusmeetodiks Nõukogude võimuorganite poolt režiimikriitikute kallal sooritatud selliste repressioonide avalikustamine ja hukkamõistmine nagu, ülekuulamised, läbiotsimised, poliitilised kohtuprotsessid, vangilaagritesse või asumisele saatmine, erivaimuhaiglatesse sulgemine. Oluline oli poliitilistel põhjustel vangilaagrites või eripsühhiaatriahaiglates kinnipeetavate olukorra avalikustamine ning poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamine.
Nõukogude Liidu poliitvangilaagrites kinnipeetavatest eestlastest olid Läänes elavad eestlased üldiselt teadlikud alates 1950. aastate keskpaigast sealt vabanenud saksa sõjavangidelt saadud andmete kaudu. Hiljem saadi nende kohta teavet ka Nõukogude Liidust emigreerunud juutide vahendusel.
Mõningatel andmetel koostati esimesed eesti poliitvangide nimekirjad juba 1970. aastate algul, samuti tuli ette poliitvangide omaalgatuslikku abistamist, sageli mõne abistamisorganisatsiooni (Punane Rist, Eesti Ühisabi) vahendusel. Ilmselt oli aga just ÜROle saadetud memorandumi koostajate vangistamine selleks impulsiks, mis käivitas mõtte moodustada organisatsioon eesmärgiga abistada vangistatud vabadusvõitlejaid ja nende perekondi.
Kuna inimõiguste ja poliitvangide teema